Ivan Orava mälestused. Andrus Kivirähk
Читать онлайн книгу.
k Andrus
Ivan Orava mälestused
IVAN ORAV
1908 – Sünnib Ivan Orav.
1909 – Ivan Orava esimene sõna: „Eesti Vabaliik”.
1911 – Orav teeb esimest korda sepatööd ja lööb oma koerale rauad alla.
1915 – Orav läheb kooli ja joonistab klassi seinale Lydia Koidula pildi, mille eest ta terveks päevaks nurka pannakse.
1918 – Orav ehitab vanadest vikatitest ja atradest soomusrongi ning tahab sellega Vabadussõtta sõita, kuid saab isa käest kere peale.
1924 – Orav näeb esimest korda tiblat – õunapuu otsas peidab end detsembrimässus osalenud Arnold Sommerling. Orav viskab eluka kiviga alla.
1926 – Orav õiendab sepaeksami ja ajab esimest korda habet. Kaks kuud haiglas.
1928 – Orav sõidab rongiga Tallinna tikke ostma ja näeb jaamapuhvetis Konstantin Pätsi. Sõprus esimesest pilgust. Orav ei pöördu enam iialgi tagasi isatallu.
1929 – õhtul koju tulles leiab Orav oma voodist purupurjus mehe. Saab alguse sõprus Jaan Tõnissoniga.
1930 – Laidoner toob oma hobuse Oravale parandada. Suksu saab uued jalad ja neerud. Eluaegse sõpruse algus.
1933 – Orav teeb esimest korda hambaarsti tööd ja tõmbab Tammsaarel hamba välja.
1936 – Oraval on lühiajaline armusuhe Berliini olümpial viibiva Kristjan Palusalu pruudiga.
1939 – Viimane vaba suvi. Orav suvitab Pärnus ja lööb Raimond Valgre ansamblis trummi.
1940 – Orav arreteeritakse ja saadetakse külmale maale. Teel õnnestub tal küll põgeneda, kuid Venemaal ekseldes satub Orav viinakuradi küüsi.
1944 – Orav saab kaineks ja tuleb tagasi Eestisse.
1945 – Orav läheb metsa ja pühendub võitlusele tibladega.
1948 – lühiajaline armusuhe ühe seenelisega.
1949 – lühiajaline armusuhe ühe marjulisega.
1952 – kohutavalt sääserohke suvi. Orav tuleb metsast välja.
1953 – Stalini surm valmistab Oravale nii suurt rõõmu, et ta teeb esimesele ettejuhtuvale tütarlapsele abieluettepaneku. Oravast saab naisemees.
1955 – Orav ehitab Nõmmele maja, kus elab siiani.
1957 – Orava aeda siginevad esimesed tiblad. Orav püüab neid mutilõksuga.
1961 – Orav sokutab Käbini kabineti põrandalaua alla surnud hamstri.
1963 – Orava aeda kukub haige kosmonaut. Orav ravib ta terveks ja laseb taas lendu.
1968 – Orav läheb juubelilaulupeole kolme põrsaga, kellele on pea ümber seotud lõvilakk. Tiblad ei julge „kolme lõvi” arreteerida.
1969 – Orav käib Haapsalus mudavanne võtmas ja tekitab tiblades paanikat, istudes mustas mudas valge ihu ja siniseks värvitud juustega.
1971 – avalikus saunas sokutavad tiblad Oravale küüneseene. Tükk aega haige.
1974 – Orav kuulab nii valjusti „Ameerika Häält”, et tervel tänaval purunevad kõik aknaklaasid.
1976 – Orava aias luurib juba nii palju tiblasid, et Orav hakkab neist põlluväetist valmistama.
1978 – maiparaadi ajal lõhub Orav pika, teravaks ihutud ridva abil tuhandeid õhupalle.
1980 – Orav ei liitu 40 kirjaga, vaid saadab tibladele hoopis kiirtelegrammi, milles on ainult ropud sõnad.
1982 – Brežnevi surma puhul õpetab Orav oma koera ja kassi tantsima ning annab kuu aega Nõmmel tsirkuseetendusi.
1984 – Orav otsustab hakata leskmeheks.
1988 – Orav ei ööbi peaaegu terve aasta kodus, vaid käib ühelt miitingult teisele. Jalad kuluvad 5 sentimeetrit lühemaks ja pükse tuleb kärpida.
1991 – Orav hakkab vene sõjaväelasi kandekotis üle Narva jõe viima.
1994 – Orav leiab oma aiast viimase, täiesti pehkinud ja ussitanud tibla.
1997 – Orav saab presidendilt korraga neli ordenit ja taob neist sepikojas sauna tarvis leiliviskamise kulbi.
1999 – Oraval hakkab eesnääre jupsima ning ta ei tohi enam õlut juua.
2001 – Orav on raskelt haige, kuid nähes televiisorist Putinit saab ta kohe terveks ning otsib pööningult üles oma vana kuulipilduja.
2004 – Orav käib igal pühapäeval Toompeal laisku poliitikuid peksmas. („Verine pühapäev”)
2006 – viimane suurem töö – Orav tõmbab loomaaias elevandil hamba välja.
2008 – Ivan Orav saab 100-aastaseks.
ESIMENE OSA
Olen juba vana mees ning elus palju näinud. Üha vähemaks jääb minusuguseid. Kas ei ole seega lausa mu püha kohus sulg pihku haarata, et panna kirja seda, mis tänaseks unustusehõlma on vajumas? õpetuseks noortele ning meenutuseks vanadele.
Enne seda, kui elukutselised ussid ja röövmõrtsukad Eestimaa ära jagasid ning meile ora ihusse pistsid, õitses Maarjamaal õnn. Oli Eesti Vabariik.
Paljuke aga on alles neid, kes tol ajal elasid ja kellel meeles need hõbedased ning kuldsed päevad, mil igal ööl kostis Kuu pealt viiulihelisid ning isegi kase otsas kasvasid õunad. Sellepärast jutustangi ma paari sõnaga tolleaegsest elust.
See oli aeg, mil loomad ja linnud veel rääkisid. Alles vene sõduri kirsa sulges nende väetikeste suu. Eesti Vabariigi ajal võis igaüks öelda, mis tahtis. Tihti nähti uulitsal lõbusalt vesteldes jalutamas hunti ning voona. Kõik olid omavahel sõbrad, iga kodanik tundis teist nägupidi ja tänaval anti üksteisele lakkamatult kätt. Ning mitte ainult. Mäletan, kuidas kord Tallinnas Harju tänaval astus mu ligi keegi mees, võttis kingad jalast ning ulatas need naeratades mulle.
„Mis te nüüd!” hüüatasin ma.
„Võtke, võtke,” vastas mees. „Tee meeldite mulle. Teil on nii lahke ilme.” Tänasin liigutatult ja vahetasin vanad kingad uute vastu. See episood näitab kujukalt, millised olid Eesti Vabariigi päevil suhted isegi võhivõõraste inimeste vahel.
Presidendiks oli sel õnnistatud ajal Konstantin Päts. Ta oli tõeline rahvamees ning tema kodu oli igale eestlasele alati avatud. Ka mina käisin seal sageli. Inimesi oli Pätsi juures iga kord murdu. Aeti juttu, mängiti koroonat ja piljardit. Noored armunud korraldasid Pätsi pool salaja kohtumisi, värsked abielupaarid mesinädalaid. Iga inimese jaoks jätkus Pätsil häid sõnu, lahkeid pilke ning ahjupraadi. Ise käis ta rahva hulgas tillukese lapiga ringi, pühkis siit, kohendas sealt. Pätsi korter oli alati piinlikult puhas.
Mõnikord ratsutas Pätsi juurde sisse ka kindral Laidoner. Siis eraldusid nad kahekesi kuskile nurka ja pidasid nõu, kuidas vapsidest jagu saada. Ei põlatud ka külaliste arvamust küsida. Arupidamine käis suure hoo ja tulisusega ning lõppes viimaks alati sellega, et vapside juht Artur Sirk, pea ees, aknast alla visati.
Vahel sõitis Tšaikaga Tartust Tallinna kolmas Eesti Vabariigi suurmees Jaan Tõnisson. Ta oli väga lõbus sell, koguni väike viinanina. Kui ta napsis oli, jagas ta tänavail kõigile šokolaadi. Kuna Tõnisson Tartus elas, oli ta väga tark ning oskas isegi liblikate keelt. Vabal ajal oli Tõnisson ametis postimehena.
Samas ei tähenda kogu see ilu, nagu poleks Eesti Vabariigi ajal tööd tehtud või vaeva nähtud. Nähti küll ning töötati isegi öösel. Mitte sellepärast, et keegi oleks sundinud. Lihtsalt taheti teha! Mäletan