Soomussüda. Jo Nesbø
Читать онлайн книгу.
mees oli registreeritud, siis seletas talle saatkonnasekretär, et Chungking Mansion ei ole hotell ega ka mansion, see tähendab häärber. See on kobar poode, kioskeid, restorane ja tõenäoliselt üle saja tegutsemisloaga ja – loata majutusasutuse, kus on voodikohti kahest kahekümneni, mis paiknevad nelja hiigelsuurde kõrghoonesse hajutatult. Väljaüüritavad ruumid ulatusid lihtsatest, puhastest ja meeldivatest kuni rotiurgaste ja ühetärnikongideni. Ning mis kõige tähtsam: mitte kuigi nõudlik mees võis Chungking Mansionis nii magada, süüa, elada, töötada kui ka paljuneda ilma kuhikelamust lahkumata.
Nathan Roadilt, siginat-saginat täis äritänavalt, mis kubises firmakaupadest, säravatest fassaadidest ja kõrgetest poeakendest, leidis Kaja Chungkingi peaukse. Ning sisenes.
Ta sisenes kiirsöögiasutuste haisupilve, kingseppade haamrilöökidesse, raadiotest tulvavasse muslimi palveüminasse ja kaltsukatest heidetud nukratesse pilkudesse. Ta naeratas segaduses seljakotituristile, kel oli käes Lonely Planet ja jalas optimistlikud laigulised šortsid, kust ulatusid välja valged külmetavad sääred.
Vormiriides valvur heitis pilgu Kaja esitatud paberile, ütles „lift C” ja näitas käega koridori lõppu.
Lifti ees oli nii pikk järjekord, et Kaja mahtus peale alles kolmandal katsel ning seisis teiste vahele kiilutult nagisevas ja rappuvas raudkirstus, mis viis mõtted mustlastele, kes matsid oma surnuid püsti.
Öömajaomanik oli turbaniga muslim, kes näitas Kajale silmapilk õhinal pisikest konkut, mille voodijalutsi kohale seinale oli imekombel mahtunud telekas ja peatsi kohale lörisev kliimaseade. Omaniku õhin hääbus sedamaid, kui Kaja tema müügimehejutu katkestas ja näitas talle mehe pilti ja nime, nagu see ta passis võis seista, ning küsis tema asukohta.
Reaktsiooni nähes kiirustas ta lisama, et on mehe abikaasa. Saatkonnasekretär oli talle seletanud, et oleks „kontraproduktiivne” hakata Chungkingis politseitõendiga vehkima. Ja kui Kaja veel igaks juhuks lisas, et temal ja pildil oleval mehel on viis last, muutus magalaomaniku suhtumine kardinaalselt. Noor Lääne pagan, kes on juba nii palju lapsi ilmale toonud, äratas temas austust. Ta ohkas raskelt, raputas pead ja lausus iga sõna rõhutades kaeblevas inglise keeles: „Kurb, kurb, proua. Nad tulid ja võtsid ta passi ära.”
„Kes?”
„Kes? Triaad, proua. Alati Triaad.”
„Triaad?” pahvatas Kaja.
Mõistagi teadis ta seda organisatsiooni, aga tegelikult oli talle jäänud mulje, et Hiina maffia tegutseb eelkõige koomiksites ja karatefilmides.
„Palun istuge, proua.” Mees tõmbas rutakalt lähemale tooli, kuhu Kaja istuma vajus. „Nad otsisid teda, ta oli kadunud, nad võtsid ta passi ära.”
„Passi? Miks?”
Mees kõhkles.
„Palun, ma pean seda teadma.”
„Ma kardan, et teie mees mängis hobuste peale.”
„Hobuste peale?”
„Happy Valley. Traavirada. See on hirmus.”
„Kas tal on mänguvõlg? Triaadile?”
Mees noogutas ja raputas mitu korda vaheldumisi pead, et seda fakti kinnitada ja kahetseda.
„Ja nad võtsid passi ära?”
„Ta peab passi võlasummaga tagasi ostma, kui Hongkongist ära tahab sõita.”
„Aga ta võib Norra saatkonnast uue passi hankida.”
Turban vankus küljelt küljele. „Seda küll. Ja valepassi võib siit Chungkingist hankida kaheksakümne Ameerika dollari eest. Aga mitte passis pole asi. Asi on selles, et Hongkong on saar, proua. Kuidas te siia saabusite?”
„Lennukiga.”
„Ja kuidas te siit ära sõidate?”
„Lennukiga.”
„Üks lennujaam. Lennupiletid. Kõik nimed arvutis. Palju kontrollpunkte. Lennujaamas on paljud, kellele Triaad maksab, et nad näod ära tunneksid. Mõistate?”
Kaja noogutas pikkamisi. „Põgeneda on raske.”
Omanik raputas naerdes pead. „Ei, proua. Põgeneda on võimatu. Aga Hongkongis võib end ära peita. Seitse miljonit. Lihtne kaduda.”
Magamatus andis tunda ja Kaja sulges silmad. Omanik vist mõistis seda valesti, sest pani talle käe trööstivalt õlale ja pomises: „Noo-noo.”
Ta kõhkles, kummardus siis lähemale ja sosistas: „Ma arvan, et ta on ikka veel siin, proua.”
„Nojah, muidugi.”
„Ei, ma mõtlen Chungkingis. Ma olen teda näinud.”
Kaja tõstis pea.
„Kaks korda,” ütles mees. „Li Yuanis. Ta sööb. Odav riis. Ärge kellelegi öelge, et mina ütlesin. Teie mees on hea mees. Aga suur pahandus.” Ta pööritas silmi, nii et need kadusid peaaegu turbani alla. „Suur pahandus.”
Li Yuan oli lett, neli plastlauda ja üks hiinlane, kes naeratas Kajale julgustavalt, kui too kuue tunni, kahe portsjoni praetud riisi, kolme kohvi ja kahe liitri vee järel ärkas ropsuga, tõstis pea rasvaselt lauaplaadilt ning vaatas mehele otsa.
„Tired?” naeris mees, näidates puudulikku komplekti esihambaid.
Kaja haigutas, tellis neljanda tassi kohvi ja jätkas ootamist. Tuli kaks hiinlast, kes istusid leti äärde, kuid ei öelnud ega tellinud midagi. Nad ei pidanud teda ühegi pilgu vääriliseks, mis tegi Kajale heameelt. Tema keha oli ööpäeva pikkusest istumisest nii kange, et valutas igalt poolt, millist asendit ta ka poleks võtnud. Ta painutas pead küljelt küljele, et verd kuidagi käima saada. Ja seejärel kuklasse. Kael naksus. Ta vahtis laes sinkjasvalgeid päevavalgustorusid ja langetas uuesti pea. Ning vahtis otse kahvatusse, tagaaetud pilguga näkku. Mees oli peatunud koridoris allatõmmatud teraskardina ees ja kammis pilguga Li Yuani väikest toitlustusettevõtet. Tema pilk peatus kahel hiinlasel leti ääres. Siis kiirustas ta edasi.
Kaja hüppas jalule, aga üks jalg oli surnud. Ta haaras koti ja liipas nii kiiresti kui suutis mehele järele.
„Welcome back,” kuulis ta, kuidas Li Yuan talle järele hüüdis.
Mees oli näinud nii kõhn välja. Fotodel oli ta paistnud laiaõlgne ja pikk nagu mastipuu ning TV jutusaates jäi mulje, nagu oleks tool, kus ta istus, valmistatud pügmeedele. Aga Kajal polnud kahtlust, et see on tema: lopergune pöetud pea, esiletükkiv nina, punasekirjud silmavalged ja alkoholis loputatud helesinised iirised. Enesekindel lõug ja üllatavalt malbe ning kaunikujuline suu.
Kaja koperdas Nathan Roadile. Neoonvalgel silmas ta rahvamassi kohal kõrguvat nahktagis selga. Ei paistnud, et mees oleks kiirustanud, aga siiski pidi Kaja tal kannul püsimiseks sörki laskma. Mees pööras rahvarohkelt kaubatänavalt kõrvale ja Kaja venitas vahemaa pikemaks, kuni jõuti kitsamatele tänavatele, kus liikus vähem rahvast. Ta märkas tänavasilti nimega Melden Row. Tal oli kiusatus minna mehe juurde ja ennast tutvustada, et saada see kaelast ära. Aga Kaja oli otsustanud jääda oma plaani juurde: leida mehe elukoht. Vihm oli lakanud ja ühekorraga tõmmati kõrvale pilveräbal, mis paljastas kõrge sametmusta taeva, kus särasid tähed nagu nööpnõelaaugud.
Läinud nõnda kakskümmend minutit, peatus mees järsult tänavanurgal ja Kaja lõi kartma, et on avastatud. Aga mees ei keeranud ringi, vaid võttis midagi tagitaskust. Kaja vahtis üllatunult. Lutipudel?
Mees kadus nurga taha.
Kaja järgnes talle ja sattus avarale väljakule, mis oli täis inimesi, põhiliselt noori. Teisel pool väljakut helendasid laiade klaasuste kohal inglis- ja hiinakeelsed reklaamid. Kaja tundis ära mõne uue filmi pealkirja, mida tal polnud kunagi mahti vaatama minna. Tema pilk leidis mehe nahktagi ja ta jõudis näha, kuidas mees pani lutipudeli võllast ja tühja silmust kujutava pronksskulptuuri alusele. Mees ruttas mööda kahest täis reast ning istus kolmandasse, kus korjas üles ajalehe. Umbes kahekümne sekundi pärast ta tõusis, läks uuesti skulptuuri juurde, haaras möödudes lutipudeli,