Lady Almina ja tegelik Downton Abbey. Carnarvoni Krahvinna
Читать онлайн книгу.
jälgides polnuks raske taibata, et oma särtsakuse ja stiilitunde oli Almina pärinud just emalt. Marie kadunud mehe vend Sir George Wombwell oli nüüd Alminale isa eest. Wombwellid istusid kõrvuti mõjuvõimsate ja pööraselt rikaste, äsja aadliseisusse tõstetud kaupmeeste esindajatega. Kohal olid Sir Alfred de Rothschild, parun ja paruness de Worms, parun Ferdinand de Rothschild, parun Adolphe de Rothschild, Lady de Rothschild, härra Reuben Sassoon, neli Sassooni nõbu, härra Wertheimer, härra ja proua Ephrusi, parun ja paruness de Hirsch. Nii Mariel kui Sir Alfredil oli hulgaliselt sõpru teatrimaailmas ja seega viibis külaliste seas ka kuulus primadonna Adelina Patti, tol ajal proua Nicolini.
Oma värskel abikaasal käest kinni hoides, silmitsi silmapaistvate kirikutegelastega, kes abielu sõlmimise puhul kokku olid toodud, võis abielus oleku mõte tekitada Alminas parajat hirmu ja ärevust. Võib-olla kohtus tema pilk ema omaga ning talle meenus taas, kui kaugele ta oli tegelikult jõudnud. Ta oli väga hästi teadlik asjaolust, et Carnarvoni krahvi ja Alfred de Rothschildi vahel sõlmitud abielulepingu järgi kaitses teda niivõrd pöörane varandus, mille eest võis ta osta lugupidamise, seltskonna tunnustuse ja sissepääsu ühte hilisviktoriaanliku ajastu kõige suursugusemasse ja mõjukamasse perekonda. Almina astus St. Margareti kirikusse juudisoost pankuri ja tema prantsuse armukese ebaseadusliku tütrena ning väljus viienda Carnarvoni krahvinnana, saateks pulmamarss Wagneri „Lohengrinist”. Muundumine oli täielik.
Tõus seltskondlikul redelil ei olnud aga läinud tõrgeteta. Isegi Rothschildi raha ei suutnud täielikult leevendada tõsiasja, et proua Marie Wombwelli, tuntud napsitaja ja hasartmänguri Frederick Wombwelli leske, ja veelgi enam, Sir Alfredi pikaajalist usaldusalust, ei võetud kõrgseltskonda.
Lapsepõlve veetis Almina Pariisis ja Londonis, teismelise aastad Mayfairi südames Brutoni tänav nr 20. Aeg-ajalt külastati Wombwelle Yorkshire’is. Sir George ja Lady Julia olid Marie ja laste vastu väga lahked ka siis, kui Marie mees suri. Aadress Mayfairis oli suurepärane, Marie Wombwelli staatus aga mitte.
Kui Marie Sir Alfrediga kohtus, oli ta abielus, ent oma mehest võõrdunud. Sir Alfred oli tähtis avaliku elu tegelane, kakskümmend aastat Inglise Panga direktor, poissmees, esteet ja tuntud elumees. Talle meeldis laristada perekonna hiigelvarandust pillava elulaadiga, kuhu kuulusid „primadonnade õhtusöögid”, peened koosviibimised oma härrasmeestest tuttavatele, kus need said kohtuda tolle aja kuulsaimate näitlejannadega.
Maried võis Sir Alfredile tutvustada tema isa, kes tundis meest pangamaailma kaudu, või siis Sir George ja Lady Julia, kes veetsid mõnikord nädalalõppe tema külalisena Halton House’is Buckinghamshire’is. Alfred ja Marie armastasid mõlemad kirglikult teatrit ja ooperit ning neist said algul head sõbrad, hiljem armastajad. Alfred oli helde käega kaaslane, kes Marie ja tütre eest külluslikult hoolitses. Kuna Alfred oli valmis Alminale hiiglaslikku kaasavara andma, sai noorest daamist abieluturul tõsine võistleja. Kuid vaevalt võis Marie oma pöörasemaiski unistustes ette kujutada, et tema tütrel õnnestub ühe hoobiga seltskonna ladvikusse tõusta.
Edu tõusis Mariele parajalt pähe. Ta nõudis, et pulmaeine vastaks sündmuse tähtsusele, kuigi see põhjustas keerukaid probleeme etiketi osas. Traditsiooniliselt korraldati pidustused pruudi kodus, ent see oli antud juhul võimatu, kuna pruudi ema ei kuulunud seltskonda ja isale viidati, puhtalt viisakuse pärast, kui ristiisale. Suurejoonelised pidustused maksti kinni Rothschildi rahaga, kuid Rothschildi majas neid pidada ei saanud.
Viienda krahvi kasuema ja pulmade peakorraldaja Elsie oli selle üle juba nädalaid pead vaevanud. Ta kirjutas krahvi ustavale tädile krahvinna Portsmouthile: „Meil on suur perekondlik probleem. Me ei ole teda [proua Wombwelli] kordagi külastanud ega ole teda ka külla kutsunud, ehkki Almina on muidugi korduvalt meil käinud.” Loomult südamlik Elsie, kes oli Almina oma tiiva alla võtnud, tegi diskreetseid järelepärimisi perekonnasõprade seas, nagu näiteks Lord ja Lady Stanhope, lootes leida pulmaeineks neutraalse, ent sobivalt uhke paiga. Pakuti nii mõndagi maja, mida aga vastu ei võetud, kuni lõpuks oli härra Astor nõus andma oma Lansdowne House’i Berkeley väljaku lõunaservas, ning Marie arvates sobis see suurepäraselt.
Pärast kirikutalitust siirdusid külalised niisiis sinna Mayfairi majja. Uhke hoone rohkete külaliste vastuvõtuks mõeldud tubadega oli kavandanud Robert Adams ja see oli valminud 1763. aastal. Esik oli täis hortensiaid, iga tuba kaunistasid erisugused lilled. Nii nagu kirikus, leidus ka salongis suurel arvul palmipuid ja sõnajalgu ning seal mängis kõige moodsamaid valsse Viinist kohale toodud kuulus Gottliebi orkester. Jooke serveeriti ühes toas, sööki koos kolmekorruselise tordiga teises toas. Tumepunases kleidis proua Wombwell tervitas külalisi, kusjuures Carnarvoni leskkrahvinna Elsie, kellele tiitel kindlustas esimese koha vastuvõtjate reas, kandis rohekas-roosat küütlevat siidkleiti.
Nii pruudile kui peigmehele tehtud kingitused olid hoolikalt arvele võetud ja peol vaatamiseks välja seatud. Sir Alfred kinkis Alminale hunnitu smaragdkaelakee ja – tiaara – tema uue seisusega sobivad kalliskivid, mida kanda võõruspidudel Highclere’i lossis või linnas. Almina sai meeletus koguses imekauneid asju kristallvaasidest kuni kullast lõhnaõlipudelite ja lugematute muude väikeste luksusesemeteni. Peigmees sai samavõrra oivalisi kalliskividega kaunistusi ja ehteid, näiteks sõrmuseid, portsigare ja muud.
Pärast kõike eelnenud muretsemist möödus päev ilma ainsagi tõrketa. Kui ka kusagil kostis pominat preili Wombwelli uue kõrge seisuse kohta, siis oli see väga vaoshoitud. Proua Wombwell käitus laitmatult ning Alfred de Rothschildi rollist vaikiti diskreetselt. Vägevat pulmapidu peeti koguni hooaja üheks menukamaks sündmuseks.
Almina kõige ärevam hetk polnud ilmselt see, kui ta sisenes kirikusse või Lansdowne House’i, kus teda ümbritsesid tuttavad näod, vaid see, kui ta sõidutati eemale oma vanast elust, neiueast, ning ta alustas teekonda Highclere’i. Küllap oli ema talle öelnud mõned julgustavad sõnad ja kindlasti oli isa ta teele saatnud suudluse ja õnnistusega. Nüüd oli ta abielunaisena astumas esimesi samme, koos peaaegu võõra inimesega, kes ei olnud seni ilmutanud erilist huvi teda tundma õppida.
Noorpaar lahkus külaliste juurest pealelõunal ja Lord Carnarvoni peakutsar Henry Brickell sõidutas nad läbi Londoni Paddingtoni raudteejaama, kust nad pidid erirongiga maale sõitma. Esimene osa mesinädalatest oli kavas veeta Hampshire’i krahvkonnas Highclere’is, Carnavoride kõige suurejoonelisemas omanduses. Mõlemad olid rõivaid vahetanud. Krahv oli esimesel võimalusel oma piduliku pika kuue seljast heitnud ning asendanud selle oma lemmiku, korduvalt nõelutud sinise jakiga. Linnast välja jõudnud, pani ta pähe õlgkaabu. Almina kandis võluvat Pompadouri gaasriidest kleiti, kalliskive ja Pariisis Verrot’ juures tehtud kübarat.
Paddingtoni rong pidi jõudma Highclere’i peatusse kell 18.30. Lord ja Lady Carnarvon astusid rongist välja ja võtsid istet avatud landoos, mida vedas paar kõrbi hobust ja juhtis alamkutsar. Ühe miili pärast keeras landoo väravavahimaja juures sisse ja sõitis edasi mööda kaarduvate puude ja rododendronite vahelist käänulist teed. Kui nad möödusid Dunsmere’i järve ääres asuvast Diana templist, kõlas lossitornist aupauk. Kümne minuti pärast jõudis landoo pargis ristteele ja noorpaar astus välja. Sissesõidutee kohale oli seatud lillepärjaga kaar. Hobused rakendasid lahti suurvalduse eri tegevusalade valitsejad: härrad Hall, Storie, Lawrence ja Weigall. Farmijuhataja ja metsnik kinnitasid köied sõiduki külge ja noorpaar võttis uuesti istet. Kakskümmend meest haaras seejärel köitest, et tõmmata landoo kaare alt läbi ja künkast üles lossi peaukse ette, saateks reibas marss Newbury linnaorkestrilt, kellele oli makstud selle eest seitse gini.
Newbury linnapea oli ootevalmis, et üle anda kohaliku linnarahva kingitus – keskaja käsikirjade taoliselt kullaga kaunistatud album koos heade soovidega. See oli illustreeritud Newbury teraviljabörsi hoone ja Highclere’i vaadetega ning köidetud kreemjasse vasikanahka, kaanele pressitud Carnarvonide initsiaalid CC.
Mõned valdustes elavad rentnikud olid pargis sündmuste käiku jälgimas. Kõigi meelt oli enne lahutanud orkester ja kolmesaja kolmekümnele lapsele oli korraldatud teepidu. Ettevõtmist oli küll ähvardanud äike, aga õnneks oli ilm nii peo kui ka noorpaari saabumise ajaks selginud. See oli aasta peaaegu pikim päev ja päike oli endiselt kuum.
Peale pillimeeste maksti 1 nael, 11 šillingit ja 6 penni viie konstaabli kohaloleku eest ja 2 naela annetati