I

      Kes räägib? See on tema hääl, minu peas. Kardan, et see ei lõpe enne, kui lõpen mina. See räägib minuga, kui ma lohistan ennast mööda neid munakivisillutisega tänavaid, ja ütleb asju, mida ma kuulda ei taha. Mõnikord ma vastan, protestin valjusti, nõuan, et mind rahule jäetaks. Ilmselt ma karjusin midagi eile pagaripoes Via San Tommasol, kus ma ikka käin, võib-olla tema nime, sest äkitselt vaatasid kõik selles rahvarohkes paigas mind, nagu siin vaadatakse, mitte ärevalt ega hukkamõistvalt, vaid lihtsalt uudishimuga. Nad kõik tunnevad mind nüüd juba, pagar ja lihunik ja see mees köögiviljaleti taga, ning ka nende kliendid, hennapunaste juustega koduperenaised, enamasti prisked nagu tuvid oma lõhnaõli, koledate ehete ja suurte tumedate pettunud silmadega. Ma panen tähele nende tähelepanuväärselt saledaid jalgu, nad vananevad ülevalt alla, sest need on ikka veel samad jalad, otsekui vihjavalt pisut rangis, mis neil olid ilmselt kahekümnendates eluaastates või isegi varem. On selge, et ma pakun neile huvi. Võib-olla pakub neile huvi minu välimuse commedia dell’arte varjund, ühe silma tige pilk ja koomiliselt lombakas kõnnak, kepp ja kübar arlekiini nuia ja maski asemel. Paistab, et nad ei paneks seda pahaks, kui ma oleksin hullumeelne. Ma ei ole aga tegelikult hull, üksnes väga, väga vana. Mul on tunne, et ma olen olnud elus terve igaviku. Kui ma tagasi vaatan, näen ma midagi, mis näib olevat ürgpimedus, täis külma, kaleda valguse täppe, tohutult kaugel üksteisest ja minust. Peagi, mõne kuu pärast, jõuame selle aastatuhande lõpukümnendisse, järgmise nägemiseni mina ei ela ning see tekitab minus mõningast kahetsust, sest kaks eelmist on loonud säärast hiilgust, sääraseid rõõme.

      Jah, ma olen pöördunud tagasi siia võlvide linna, võib-olla mõtlematult. Ma üürisin korteri ühel väikesel alleel kohe Duomo kõrval, põhjustel, mis pole mulle päriselt selged, ei ütle ma, millistel, kuigi tunnistan, et muretsen hooti politsei võimaliku külaskäigu pärast. See minu pelgupaik pole suurem asi: paar tuba, madalad laed, niiskus; aknad on nii kitsad ja räpased, et ma pean laskma laualambil päev otsa põleda, sest kardan, et kukun poolhämaras millegi otsa komistades. Ma ei sooviks, et mind siit surnuna leitaks ja uks maha murtaks – mu majaperenaine kisendaks ja mina oleksin kes teab kui korratus olekus. Minu majaperenaine – quella strega! – on lesknaine ja kaldub tugevasti teatraalsusele. Ta ütleb, et siin oli linna punaste laternate rajoon ning heidab mulle pilgu, mille varjatud tähenduse peale ma ei taha mõeldagi, ajab silmad pärani ja pea kaugele kuklasse, nii et mul avaneb ebameeldiv vaade tema ninasõõrmete sisemusse. Ma kahtlustasin alati, et just nii ma lõpetangi, heidikuna, kes kompsib mingi anonüümse linna kõrvaltänavatel, räägib endamisi ja laseb möödujatel ennast vahtida. Ometi otsustasin ma siia naasta, kuigi kindlasti mitte soojade tunnete tõttu. Torino sarnaneb kogu oma marmori, nende monumentide ja žestikuleerivate raidkujudega kõige rohkem suure, grandioosse kalmistuga – pole mingi ime, et vaene N. siin peast segi läks, pidas ennast kuningaks ja kuningate isaks ning peatus tänaval, et voorimehe hobust kallistada. Tema pagas läks ka kaduma nagu minu oma kunagi, see saadeti Sampierdarenasse, samal ajal kui ta ise oli teel vastassuunda ning pärast seda ei suutnud ta seda meloodilist kohanime kunagi ilma raevuuratuseta kuulata.

      Nüüd aga piisab neist uitlemistest. Ma kavatsen seletada iseennast iseendale ja sulle, mu kallis, sest kui sa saad minuga rääkida, saad sa kindlasti ka mind kuulda. Ma räägin rahulikult, vaikselt, loobudes oma harjumuspärasest värvikast kõnepruugist ja žestidest, ainult sellest, mida ma tean, sellest, mille eest ma saan vastutada. Otsekohe tõstab kahtlusepolüüp oma tömpi ja koledat pead – mida ma tean? mille eest ma vastutada saan? Pole olemas ei vaimu ega mõistust, ei mõtlemist, teadvust, hinge, tahet ega tõde, kõik on fiktsioon… Nii kuulutab hullunud filosoof, vibutades oma vägevat vasarat. Ometi kummitab mind ettekujutus, et mulle on antud viimane võimalus endast midagi lunastada. Ma ei räägi hingest, nii kaugele mu vanadusnõtrus veel jõudnud ei ole. Võib-olla on aga mõned väikesed hinnalised asjad, mille ma saan tagasi osta, nagu ma ostsin kunagi pandimajast tagasi mamma Vanderi hõbedase tabletikarbi. Mulle tuleb pähe mõte, et äkki oligi see sinu tegelik eesmärk, et sa ei tahtnudki üldse mind paljastada ja endale nime teha, vaid pakkuda mulle lunastuse võimalust. Kui nii, siis oled sa juba midagi saavutanud, sest lunastus ei ole sõna, mis oleks siiamaani mu sõnavaras eriti silmapaistvalt esinenud. Sinu motiivid polnud mulle aga kunagi selged ning ma kahtlustan, et ega need polnud selged sulle endalegi. Võib-olla sa tõesti reetsid mind ning üsna varsti ühel päeval ilmub akadeemilise maailma mingi hämara kirjastuse väljaandes sinu postuumne essee minu kohta ning ma saan häbistatud, minu üle hakatakse naerma ning mind vilistatakse loenguruumis välja. Noh, pole oluline.

      Nimi, mu nimi on Axel Vander, seda väidan ma kindlalt. Vähemalt seda, kui mitte rohkemat. Tema kirja tõi mulle ühel hommikul terve maailma jagu aega tagasi kenas Arcady linnas kiivri ja kaitseprillidega Hermes mootorrattal. Selles leiduvat sõnumit olin ma oodanud ja kartnud terve oma elu, kogu selle aja, millest ma mõtlen kui oma elust, oma päris elust. Nüüd oli see lõpuks tulnud ning esimene asi, mida ma tundsin, oli piinlikkus. Nagu oleks mulle teatatud, et ammu surnud õde või vend, keda peaaegu enam ei mäletatagi ja keda pole kunagi armastatud, ei olegi surnud, vaid labaselt ja tarmukalt elus, elab naabruses asuvas äärelinnas ja kavatseb võimatut küllatulekut. Mida ma leiaksin pärast nii pikka aega vastuseks sellele iseenda kõrvaleheidetud versioonile? Ma jõin terve päeva viskit, hirmust ja paanikast eufoorias, ning ärkasin keset ööd, leides end vanalt pöördtoolilt kabinetis, kustunud sigaretikoni ikka veel sõrmede vahel. Väljast, sumedast California pimedusest tungisid mu ninna lõhnad, mis mulle ikka veel, pärast paljusid aastaid, eksootilised näisid: eukalüpt, endiselt päikesesoe tolm, terav söehõng, mis kandus heledatelt küngastelt, kus tuled olid mitu kuud tusaselt rohus hõõgunud. Ma lasksin kirjal põrandale kukkuda ning naersin joobnu tühja naeru. Üks auto särises mööda Cedar Streetil, väga aeglaselt, nagu loendaks selle juht majanumbreid, ning mulle tuli mõttesse mask, mille varjus vidukil silmad uksi ja ruloodega aknaid seiravad. Ma tõstsin käe, kõverdasin pöidla päästikuks ja sihtisin sõrmega pimedusse, kus asus uks. Naersin uuesti, seekord loiumalt, pöörasin käe ringi, pistsin väljasirutatud sõrme suhu ja lasksin pöidlal langeda nagu püssikukel. Ma oleksin ise padruni rauda pannud, kui… kui mida?

      Põmm!

      Üritasin tõusta, aga ei jaksanud ning kukkusin kolinal tagasi, tool vingus minu all vaevast ja mu jalg veeres nagu puupakk. Ma vihkan seda jalga, mu põdurusaastate vältimatut kaaslast, vihkan isegi rohkem kui pimedat silma, mis vahib mind liikumatult hommikusest peeglist, hägune ja värvitu, nagu on mu kujutluses surnud albatrossi silm. Just see ma olengi, inertne koorem omaenda kaelas. See ei jää nii enam kauaks. Viimasel ajal olen ma hakanud tundma, et vajun enda küljest lahti, et mu ploomirasvaga sarnanev vana liha sulab luustiku küljest ja on varsti täielikult kadunud. Mul pole selle vastu midagi, ma rõõmustan, siis tõusen ma kõigest tarbetust katmatuna üles, üleni üksainus läikiv luu ja küünlavahana siledad kõõlused, uus, tundmatu, lõpuks ometi päris mina ise. Purjusolekus või isegi sellest kaugemal on üks hetk, mis, nagu räägitakse, tuleb ette ka südamerabanduse korral, ja mil näib, et ma eraldun kehast ja hõljun ülespoole, jään rippuma ja silmitsen iseennast seal all erapooletu tähelepanuga. See on nüüd juhtunud. Ma nägin, kuidas ma olin seal siruli ning nihutasin ennast siis järsku ägedalt nagu selili hobune, kes püüab end jalule ajada, vehkisin abitult kätega ja pomisesin midagi. Ma haarasin laualt pudeli ja jõin otse sellest ahnelt ja lurinal. Mu suu oli pikast päevasest joomisest hell. Kui ma lasksin käsivarre tooli kõrvale rippu, libises pudel mul sõrmede vahelt ja veeres kõhklevalt ja rappudes poleeritud puupõrandal, valades priiskavate mulksatustega kõik hinge pealt välja. Las kallab. Tegelikult burbooni suitsu-tuhane maitse mulle ei meeldi, kuid ma olin juba varakult otsustanud, et see on minu jook kui osa teistest erinemise strateegiast, veel üks viis valvel olla nagu näitlejal, kes paneb kinga sisse kivikese, mis tuletab talle meelde, et tegelaskuju, keda ta mängib, lonkab. See juhtus ajal, mil ma andsin endale uue näo. See oli väga raske, tuli täpselt otsustada, sepistada need peened eristusjooned, hoida tasakaalu – keegi ei võinud teada, kui raske. Kui see oleks olnud kunstiteos, mida ma lõin, oleks mu meisterlikkusele aplodeeritud. Võib-olla mu viga seisneski selles, et ma tegin seda kõike salaja, mitte aga avalikult ja ekstravagantselt. See oleks rahvast lõbustanud, mulle oleks andeks antud – arlekiinile antakse alati andeks, ta jääb alati ellu.

      Ma kuulsin ühe toolirulliku all paberikrabinat nagu