Palju mehi pages lahinguväljalt seda ühest küljest piirava jõe suunas lootusega selle ületamise järel põgenema pääseda, kuid tegelikkuses hukkusid sajad ja sajad sõdurid hoopis jääkülmas jões kas uppudes või jäistes voogudes surnuks külmudes, lõpuks oli veripunaseks muutunud jõgi laipu nii paksult täis, et osal uppunute kaasvõitlejatest õnnestuski juba reaalselt jõge ületada ja teisele kaldale pakku pääseda. See õõvastav moodustis, mis oma paradoksaalsel kombel päästis palju elusid, sai nimeks Laipadest Sild. Jõge ääristavat välja hakati aga kutsuma Veriseks Aasaks. (lk 264)

      SAATEKS ja pealkirja selgituseks

      «Mis mõttes «Troonide mäng»?» võib segaduses raamatuhuviline seda köidet kätte võttes küsida. Ning küsimus on täiesti õigustatud. On ju «Troonide mäng» maailmakuulus HBO fantaasiaseriaal ning ulmekirjanik George R. R. Martini «Jää ja Tule Laulu» saaga esimene romaan. Käesoleva köite kaanel on «Troonide mängu» all aga väiksemalt kirjas, et raamat räägib hoopis Rooside sõdadest Yorkide ja Lancasterite vahel 15. sajandil. Miks siis selline pealkiri?

      Seletus on lihtne. Eks tõid nimed «York» ja «Lancaster» ilmselt meelde «Troonide mängust» tuttavad valitsejasuguvõsad Starki ja Lannisteri. George R. R. Martin on korduvalt tunnistanud, et Westerose seitsme kuningriigi maailma ja seda valitsevate suguvõsade loomisel oli talle peamiseks inspiratsiooniallikaks ajalooline sündmus – Rooside sõjad Inglismaal Yorkide ja Lancasterite dünastia vahel 1455–1487.

      Rooside sõjad ei ole Eestis kuigi tuntud Inglismaa ajaloo periood, parimal juhul meenub seikluskirjanduse klassiku Robert Louis Stevensoni «Must nool. Jutustus Rooside sõjast», mida on eesti keeles korduvalt välja antud (1957, 1990, 1996, 2011). Romaani annotatsioon võtab kokku kogu põhiinfo, mida inimesed sellest sõjast teavad: ««Must Nool» käsitleb Inglismaa ajaloo perioodi, mil Yorkide ja Lancasterite dünastiate vahel toimus Inglise trooni pärast äge võitlus: Rooside sõda. Yorkide ja Lancasterite suguvõsa vappide järgi nime saanud sõda kestis kolmkümmend aastat. Väga paljud aadlikud käisid selle sõja jooksul pidevalt ühest leerist teise, olles kord Yorkide, kord Lancasterite poolt – kuidas aga parajasti sobivamana tundus.»

      Käesoleva raamatu eesmärk ongi anda eesti lugejale esmakordselt emakeeles põhjalikum ja süstemaatilisem ülevaade sellest erakordselt dramaatilisest, seiklusrikkast, verisest ja julmast perioodist Inglismaa ajaloos. Raamat ei ole vormistatud klassikalise ajaloouurimusena: loobutud on viiteaparatuuri lisamisest, kuna teos pole mõeldud akadeemilise käsitlusena, vaid pigem põneva ülevaate ja kirjeldusena sellest dünaamilisest ja traagilisest võimuvõitlusest. Ainult bibliograafilise sisuga viidete lisamisel ja raamatu mahu kasvatamisel mitmekümne lehekülje võrra ei ole käesoleval puhul mõtet nähtud. Raamatu jutustust kommenteeriva ja edasiarendava sisuga narratiivsed viited on paigutatud põhiteksti sisse selle loomuliku osana ega ole eraldi välja toodud.

      Probleemikeskse lähenemise asemel on teadlikult valitud jutustav ja kirjeldav lähenemine, et raamat oleks loetav haarava ajaloolise seiklusjutuna. Loomulikult tuleb põgusalt juttu sõja põhjustest, ajenditest ning tähelepanu pöörame «mis?», «millal?» ja «kuidas?» kõrval ka küsimusele «miks?».

      Peamiselt loeb nende ridade autor oma eesmärgiks siiski kõigile ajaloohuvilistele ning ka «Troonide mängu» raamatu- ja telesarja fännidele tolle fantaasiasaaga aluseks olevatest reaalsetest ajaloosündmustest kaasahaarava ülevaate andmise.

      PROLOOG: INGLISMAA AASTAL 1450

      Inglise kuningriik aastal 1450 kujutas endast haletsusväärset vaatepilti. Juba ligi 30 aastat oli kuningana troonil istunud Henry VI Lancasterite dünastiast. Ta oli kuningaks saanud üheksakuise imikuna ning ta alaealisuse ajal olid tema eest kuningriiki valitsenud ta onud, Bedfordi hertsog John ja Gloucesteri hertsog Humphrey. Õigem oleks öelda kuningriike, sest väike Henry oli pärinud 1422. aastal korraga kahe kuningriigi troonid – Inglismaa ja Prantsusmaa. Ta oli legendaarse sõdalaskuninga Henry V ja Prantsusmaa hullu kuninga Charles VI tütre Catherine’i pojana mõlema kuningriigi pärija, nii valitseski kuninga alaealisuse ajal ta onu Bedford regendina Prantsusmaad ja Gloucester lordprotektorina Inglismaad. Henry V oli lühikese ja supernoovana ereda valitsemise ajal 1415. aastal purustanud Prantsuse kuningaväe Azincourt’i lahingus ning vallutanud seejärel paari aastaga kogu Põhja-Prantsusmaa. Ja sundinud Prantsuse kuninga tunnistama Henry oma lihase poja dofään Charlesi asemel enda pärijaks.

      Henry VI alaealisuse ajal oli regendivalitsus ja kuninglik salanõukogu tegelikult sõdalaskuninga pärandit hästi valitsenud ja kaitsnud, problemaatiliseks kujunes hoopis Henry VI täiskasvanuks kuulutamisele järgnenud kuninga enda valitsusperiood, mis oli veidi enam kui kuraditosina aastaga viinud Inglismaa 1450. aastaks nii reaalse kui ka moraalse pankroti äärele. Selle ajaga kaotati peaaegu kõik Inglismaa valdused Prantsusmaal, mille ta isa ja lell Bedford olid koos oma väepealikega tema jaoks vallutanud. Nii oligi 1450. aastal Britannia lõunarannik ja London täis inglastest koloniste, kes olid Prantsusmaale elama asunud, kuid Normandiast inglaste valitsuse lõppemise tõttu saarele pagenud, kes kõik koos peredega vajasid uusi elukohti ja elatist.

      Uhke riik, mis oli suure kuninga Edward III ja ta poja Musta Printsi juhtimisel täpselt sajand varem alustanud Prantsusmaa alistamist, purustanud sealse eliidi Crécy ja Poitiers’ lahingutes ja toonud vangistatud Prantsusmaa kuninga Londonisse, oli sunnitud nüüd häbiga kontinendilt lahkuma. Praeguse kuninga isa poolt napi 30 aasta eest meeletute pingutuste hinnaga alistatud territooriumid sulasid maakaardil kokku kui kevadine lumi, kuni lõpuks jäigi inglaste ainsaks sillapeaks Prantsusmaal Calais’ linn La Manche’i ääres.

      Osaliselt oli kuningriigi kehva majandusliku seisu põhjustanud just vallutusest tingitud surve ja tegelikult Inglismaa väiksuse kohta hammustatud liiga suur suutäis Prantsusmaast, mida ei olnudki mingit lootust pikemalt enda käes hoida. Kuid toonased inimesed ega ka valitsejad seda siis muidugi endale ei teadvustanud. Nende jaoks oli see lihtsalt häbiväärne kaotus ja taandumine. Ja see õõnestaski kuninga ja tema ministrite võimu kõige enam.

      Kuningavõim oli Inglismaal nõrk olnud muidugi juba läbi 1440ndate aastate, kuna Henry VI ei olnud oma natuurilt lihtsalt keskaegseks kuningaks sobiv inimene: ta ei olnud võimuahne ega raudse iseloomuga tugev isiksus. Kuninga isikust, võimekusest ja ambitsioonidest sõltus tollal aga kõige otsesemalt kuningriigi käekäik. Henry VI ei olnud eriti huvitatud kuningriigi valitsemise praktilisest küljest, mistõttu langeski saareriik tema iseseisva valitsemise enam kui kuraditosina aasta jooksul kaose äärele. Kuna keskvõim nõrgenes, tugevnes kohtadel hertsogite ja krahvide võim. Omavahelisi tülisid lahendati üha enam oma eraarmeede ja väesalkade abil, nii puhkesid Inglismaal Henry VI ajal väiksemat sorti erasõjad kuningriigi põhjaosas kõrgaadli hulka kuuluvate Percy ja Neville’i suguvõsade vahel ning kuningriigi edelaosas Courtenay ja Bonville’i perekondade vahel.

      Kuningavõim püüdis vaenutsevaid suurfeodaale küll enda kohtu ette tüliküsimusi lahendama kutsuda (kuigi need tülid olid tihti varem tema enda ignorantsete otsuste sünnitatud), kuid sellele lihtsalt ei allutud. Kuna kuningavõim kohtadel nõrgenes, pöördusid ka väiksemad aadlikud üha enam probleemidega kohalike suurfeodaalide poole. Selline keskvõimu nõrkusest tingitud riigi killustumine andis ennast mõistagi tunda ka tavainimeste jaoks: röövlijõugud tõstsid kõikjal Inglismaal pead, nad tungisid midagi kartmata isegi suuremate linnade turuväljakuile, rüüstati kirikuid ja katedraale, mõrvad, vägistamised, röövimised ja eraomandi hävitamine said sel perioodil igapäevaelu kurvaks reaalsuseks.

      Olukorra paranemisele ei aidanud kaasa üha suurenev tegevuseta sõdurite hulk, kelle vool Inglismaale aina suurenes, sõjaõnne pöördumise tõttu kontinendil. Need vägivallaga harjunud ning nüüd sõjaväelisest distsipliinist vabanenud mehed asusid sageli salkades mööda maad ringi liikuma, rüüstates kaitsetuid asulaid ning muutudes ise kurjategijaiks. Kuid neid palkasid ka rikkad ülikud oma vaenlaste hirmutamiseks, ründamiseks ja isegi tapmiseks. Selliste relvastatud kõrilõikajate vastu polnud kasu ka kohtuvõimust, mis oli tihti kohapealsete isandate poolt ära ostetud. Seaduse ja korra tagamine kohtadel kuulus kohalike šerifite ja nende konstaablite ülesannete hulka, kuid ka nemad olid sageli korrumpeerunud või lihtsalt ilma igasuguse autoriteedita ja täiesti saamatud. Kuningriik oli langemas anarhiasse.

      Henry VI ministrid eesotsas