Troonide mäng. Rooside sõjad Yorkide ja Lancasterite vahel 1455–1487. Raul Sulbi
Читать онлайн книгу.
poolehoiu nimel läbi 1440ndate omavahel rivaalitsenud kõrgaadlikud kasutasid niigi nõrgenenud keskvõimu vahendeid ja struktuure kohtadel ära oma isiklike positsioonide kindlustamiseks ja rikkuse suurendamiseks, õõnestades nõnda kuningavõimu autoriteeti ja neutraalseks vahekohtunikuks olija rolli veelgi. Ning viisid kuningakoja ja valitsuse pankroti äärele, haarates endale maksimaalselt palju rikkaliku sissetulekuga ametiposte ja valdusi, mida nõrga iseloomuga kuningas neile lahkesti jagas.
Kuid pikaajalist kasu ei saanud sellest nemadki. 1449./1450. aasta parlamendihooaja istungitel sattusid Prantsusmaa valduste kaotamise tõttu alamkoja saadikute kriitika alla just Henry VI ministrid eesotsas Suffolki hertsogiga, keda parlament süüdistas riigireetmises ja muudes väljamõeldud surmapattudes. Igatahes ei jäänud kuningal muud üle kui oma esimene minister ohverdada ning ta saatis Suffolki viieks aastaks mandrile pagendusse. Paraku ei tunnetanud võimuaparaat, kui väga alamkihid tegelikult ministrit vihkasid, ega arvestanud riigis valitseva anarhiaga, igatahes peeti üle väina Burgundia Madalmaadesse teel olnud Suffolki laev kinni ning alles äsja kuningriigi kõige mõjukama mehe rolli nautinud hertsogil löödi 1450. aasta mai alguspäevil omakohtu korras roostetanud mõõgaga pea maha.
Paremini ei läinud ka kuninga teistel ministritel. 1450. aasta suvel puhkes justkui krooniks niigi segasele olukorrale kuningriigis Jack Cade’i juhtimisel ülestõus. Erinevalt 70 aastat varasemast Wat Tyleri ülestõusust polnud Cade’i mässuliste väes vaid alamkihtide ja talurahva esindajad, Cade’i leeris leidus üsna palju väikeaadlikke ja jõukamaid inimesi, kohaliku elu eest vastutajaid, kes peamiselt protestisidki kuningriigi viletsa valitsemise vastu. Kuningliku pitsatihoidja ametit pidanud Chichesteri piiskop tapeti päise päeva ajal Portsmouthi tänaval talle kallale tunginud sõdurite poolt, Jack Cade’i ülestõusust põhjustatud segaduste käigus hukati Londonis veel mitu Henry VI administratsiooni tähtsat ametimeest.
Ülestõus õnnestus küll maha suruda, ometi näitas see, et rahulolematus kuningriigi valitsemisega ulatub suurfeodaalide ringist märksa laiemate rahvahulkadeni, aasta lõpul tulid vaenutsevad suurnikud parlamendihooaja avamisele juba mitmest tuhandest mehest koosnevate relvastatud kaitsesalkade saatel ja oma suguvõsa värvides, Londonis puhkes vaenutsevate leeride esindajate vahel kähmlusi: pada oli ilmselgelt üle keemas või püssirohutünn plahvatamas, kuidas soovite.
Kui lisada siia juurde, et kuningriigil puudus juba mitu aastat troonipärija ning üldse oli troonipäriluse järjekord määramata ja enam kui segane ning et kuningal ilmnes 1453. aastal esmakordselt vaimuhaigus, mille ta võis olla pärinud oma emapoolselt vanaisalt, hullult Prantsusmaa kuningas Charles’ilt, pole ilmselt imekspandav, et 1455. aasta mais jõudsid vaenutsevad leerid esmakordselt avaliku lahinguni Inglismaa pinnal, milles ühe leeri pea ja kuninga esimene minister hukkus ning haavata saanud kuningas teise leeri poolt – küll kõigi lugupidamisavalduste saatel – vangi või siis oma hoole alla võeti.
Rooside sõjad Yorkide ja Lancasterite, Plantagenetide dünastia erinevate harude vahel olid alanud. Keegi ei osanud toona aimata, et sõjad vältavad kokku üle 30 aasta, et nende jooksul vahetub kuningas kuuel korral, et senised kõrgaadli suguvõsad neis sõdades pea täielikult otsa saavad ning et nende sõdade raames peetakse Inglismaa pinnal maha saare veriseim lahing läbi aegade, milles osaleb üle 60 000 mehe, kellest ligi 30 000 hukkub – tohutud numbrid keskaja lahingute suurust silmas pidades.
SISSEJUHATUS ROOSIDE SÕDADESSE: MIS, MILLAL ja MIKS
1. MILLAL SÕJAD TOIMUSID?
Käesolevas raamatus on läbisegi kasutusel terminid «Rooside sõjad» ja «Rooside sõda». Eesti keeles on seni enam levinud viimane, mõnevõrra täpsem oleks aga esimene, ka on sõdade kodumaal inglise keeles kasutusel just mitmuslik termin. Täpsem on see just sellepärast, et tegu polnud niivõrd ühe vahetpidamata ilma pausideta 32 aastat kestnud sõjaga, vaid kolme lühema sõjaga, mida lahutasid üksteisest umbes kümneaastased rahuperioodid.
Mõnede käsitluste järgi terve 15. sajandi teise poole väldanud Rooside sõda oli Inglise ajaloo pikim kodusõdade periood, ületades oma kestvuselt tuntavalt kuningas Stepheni aegset anarhiat (1135–1154) ja kuningas Charles I kukutamise ja hukkamisega päädinud kodusõda 17. sajandil (1642–1651), ajaloolist sündmust, mida vanemad lugejad tunnevad ilmselt nime all Inglise kodanlik revolutsioon (1640–1660).
Rooside sõdade üks suurimaid tänapäevaseid eksperte Michael Hicks on loendanud, et sellesse perioodi mahub kolm kohalikku rahvaülestõusu (1450, 1489 ja 1497), hulk aadlivaenuseid, mõrvu, varitsusi ja väiksemaid kokkupõrkeid, 13 suuremat lahingut, millest neli olid otsustavad ja pöördelise tähtsusega (1461, 1471, 1485 ja 1487), kümmekond riigipööret ja riigipöördekatset, 15 sissetungi Inglismaale, millest neli olid edukad ja tõid kaasa võimupöörde (1460, 1470, 1471 ja 1485), viis võimu usurpeerimist (1461, 1470, 1471, 1483 ja 1485), viis kuningat – Henry VI, Edward IV, Edward V, Richard III ja Henry VII –, kellest kaks esimest olid võimul kaks korda, seitse erinevat valitsusaega ning neli dünastiavahetust (1461, 1470, 1471 ja 1485).
Ajaloolased pole tänaseni ühel meelel sõdade täpse dateerimise osas. Eestikeelses kirjanduses kohtab enim versiooni, et Rooside sõjad kestsid 1455. aastast (ehk esimesest reaalsest lahingust vaenupoolte vahel) kuni 1485. aastani (ehk kuningas Henry VII võimuletulekuni, pärast mida jäi võim Inglismaal ühe dünastia kätte enam kui sajandiks). Siinne käsitlus nihutab sõdade lõpu aastasse 1487, mil Inglismaal toimus kodusõja viimane suur lahing, määrates sõja alguse ja lõpu reaalse lahingutegevusega. Kuid 1487 ei olnud kindlasti viimane kord, mil Henry VII-t võimult tõugata prooviti, seega saab sõdade lõppu venitada soovi korral ka 16. sajandisse, näiteks 1525. aastasse, mil ühes mandri-Euroopas peetud lahingus hukkus viimane reaalselt Inglismaa troonile pretendeerinud konkureeriva dünastia esindaja. Vandenõusid sõjast võitjana väljunud Tudorite dünastia vastu toimus ju ka veel Henry VII poja, oma naiste arvu poolest kurikuulsa Henry VIII valitsemisajal (1509–1547), viimane troonilt tõugatud Yorkide dünastia esindaja, ilma mingi võimuambitsioonita Salisbury krahvinna hukati Toweri kindlusvanglas 1541. aastal. Kuid üldiselt on siiski selge, et 1440ndail alanud rahutu ajajärk Inglismaa ajaloos lõppes 1490ndatel aastatel.
Samuti pole täit kindlust ka sõja alguse dateerimisel. Esimene suurem lahing toimus 1455. aastal, kuid pärast seda soikus vaenutegevus neljaks aastaks ning mitmed ajaloolased dateerivad nn. Esimest Rooside sõda aastatega 1459–1461. Aga sõdade algusdaatumiks võib tegelikult lugeda ka rahutut 1450. aastat, mil toimunud kataklüsme on eelmises peatükis põgusalt kirjeldatud: tagandatud peaministri hukkamine omakohtu korras, rahvaülestõus ja selle mahasurumine, aadlivaenused mitmel pool maal ning lõpuks rivaalitsevate suguvõsade esindajate tulek parlamendi avamisele relvastatud sõjasalkade saatel ja nende omavahelised kokkupõrked aasta lõpus Londonis.
Kuigi kriis õnnestus ületada ja riigis elementaarne kord taastada, puhkes perioodil 1452–1454 Põhja-Inglismaal Yorkshire’is Percy ja Neville’i aadlisuguvõsade vahel väiksema erasõja mõõtu vaenus, mille edasikandumist tervele saareriigile on nimetatud ka üheks Rooside sõja põhjuseks. Ning sellesse vaenusesse olid suuresti segatud tõesti needsamad perekonnad, mille suuremaks ambitsiooniks oli Lancasterite kuningavõimu reformimine ja hiljem kukutamine.
Sama segane ja erinevaid vastusevariante võimaldav on küsimus, kust alates hakata jutustama Rooside sõja eellugu. Osa uurijaid peabki selleks alguspunktiks 1450. aastat, osa alaealise Henry VI võimulesaamist 1422. aastal, osa Lancasterite dünastia võimuletõusmist 1399. aastal, osa aga suure kuninga Edward III surma 1377. aastal, kelle poegadest alguse saanud suguvõsade vahel sõda järgmisel sajandil ju õieti toimus. Mis aastast alates sõja põhjuste lugu jutustama asuda, sõltub üsna otseselt muidugi sellest, mida sõja põhjusena nähakse. Ja selleski osas on eri aegadel olnud suuri erimeelsusi, millest hiljem täpsemalt.
Sõdade ajal elanud ja neis osalenud inimesed ei teadnud muidugi, et toimumas on Rooside sõjad. Tegelikult ei teadnud ju esimese sõja ajal keegi, et tulemas on ka teine ja inimpõlv hiljem veel kolmaski. Henry VI kukutamise ja Edward IV trooniletõusmise järel 1461. aastal arvati kaunis loomulikult, et nüüd nii jääbki. Ei osanud keegi toona ennustada, et Henry VI tõuseb kümmekond aastat hiljem vähem kui aastaks tagasi troonile, et vabastada siis see koht taas Edwardile. Veel vähem osanuks keegi 1470ndatel