Ütle mulle kolme asja. Julie Buxbaum
Читать онлайн книгу.
Laisk, latatara JA uudishimulik
„Filister” on ühe teismelise poisi kohta suur sõna.
Saaja: Jessie A. Holmes ([email protected])
Saatja: Keegi Eikeegi ([email protected])
Teema: laisk, latatara, uudishimulik ja…nägus
see pole kõik, mis mul… uhh. sain enne ilmselge nalja tegemist endal viimasel hetkel sabast kinni. sa ajasid mu täiega lõksu ja mul oleks peaaegu metsa läinud.
Saaja: Keegi Eikeegi ([email protected])
Saatja: Jessie A. Holmes ([email protected])
Teema: Laisk, latatara, uudishimulik ja… tagasihoidlik
Tema ütles sama.
Vaat see ongi meilidega valesti. Päris elus ei ütleks ma kunagi midagi sellist. Labane. Kahemõtteline. Nagu oleksin ma selline tüdruk, kes säärase naljaga välja tuleks. Kes päris meessoost isikuga näost näkku olles teaks, kuidas flirtida ja juukseid visata ja, kui asi nii kaugele peaks minema, kuidas teha palju enamat kui suudelda. (Muide, ma tean küll, kuidas suudelda. Mitte et ma sellel alal tasemetöö viiele teeks või olümpiakulla võidaksin või midagi, aga ma olen üsna kindel, et päris kohutav ma ei ole. Tean seda puhtalt võrdluse põhjal. Adam Kravitz. Üheksas klass. Tema: üleni ilane ja kannatamatu, rütmiline keel, nagu zombi, kes üritas mu pead ära süüa. Mina: liigagi aldis osaline, nägu oli kolm päeva hõõrdunud.)
Meilide saatmine on aktiivsuse- ja tähelepanuhäirega üsna sarnane. Kontrolltööde sooritamisel on tagatud lisaaeg. Päris elus ketran peas alatasa tagantjärele oma vestlusi üle, toimetan neid, kuniks mu vaimukas, muretu, sundimatu nöök on täiuslik – kõik see, mis näib teistel tüdrukutel loomulikult tulevat. Ajaraisk muidugi, sest selleks hetkeks on ammugi liiga hilja. Kui mu elu oleks Venni diagramm, ei kattuks mu ettekujutatud isiksus ealeski mu päris isiksusega. Meilide ja sõnumitega on mul aga need mõned lisahetked, mida vajan, et olla enda parem, toimetatud versioon. Et olla too tüdruk sellel hiilgaval Venni diagrammi ristumiskohal.
Peaksin olema ettevaatlikum. Saan sellest nüüd aru. Tema ütles sama? Päriselt? Ei suuda otsustada, kas mu jutt kõlab nagu korbipois või litsi oma; igal juhul ei kõla see minu moodi. Enamgi veel, mul pole õrna aimugi, kellele ma kirjutan. Ebatõenäoline, et KE on päriselt mõni heategija, kellel on uuest tüdrukust kahju. Või veel parem, salaaustaja. Sest loomulikult läksid mu mõtted otsejoones sinna, eluaegse romantiliste komöödiate vaatamise ning eale ebakohaste raamatute lugemise tagajärg. Huvitav, miks ma Adam Kravitzit suudlesin? Ta oli Chicagos mu naaber. Kas on paremat lugu kui tüdrukust, kes avastab, et tõeline armastus on kõik see aeg oodanud kõrvalmajas? Mu naaber, nagu välja tuli, oli muidugi karboniseeritud süljega zombi, aga pole hullu. Inimene õpib kogu elu.
KE on kindlasti julm nali. Ta pole tõenäoliselt isegi mitte poiss. Lihtsalt mõni õel tüdruk, kes peab nõrkadele jahti. Sest olgem ausad: ma olen nõrk. Võimalik, et isegi hale. Ma valetasin. Mul ei ole karates musta vööd. Ma ei ole karm. Kuni eelmise kuuni arvasin, et olin. Päriselt ka arvasin. Elu andis omad löögid, mind situti täis, aga ma võtsin selle külmalt südamesse, kui nüüd metafoore segada. Või siis ka mitte. Vahel tundus täpselt, nagu oleks keegi mulle südamesse sittunud. Ainus asi, mille üle ma uhkust tunnen: keegi ei näinud mind nutmas. Ja siis sai minust uus tüdruk WVKKs, siin imelikus Valley-nimelises kohas, mis on Los Angeleses, aga ei ole Los Angeleses või midagi sellist, sest mu isa abiellus ühe rikka tädiga, kes lõhnab röstitud mandlite järele, ja mahl maksab siin kaksteist dollarit, ja ma ei tea. Ma ei tea enam mitte midagi.
Ma olen sama eksinud ja segaduses ja üksi nagu alati. Ei, keskkool ei ole see aeg, millele ma heldinult tagasi vaatan. Ema ütles mulle kunagi, et maailmas on kahte sorti inimesi: need, kes armastavad oma keskkooliaega, ja need, kes veedavad terve järgmise kümnendi sellest taastudes. „Mis ei tapa, teeb tugevaks,” ütles ta.
Aga miski tappis ta ja mina ei ole tugevam. Nii et võta näpust, võib-olla on olemas veel kolmandat sorti inimesi: need, kes ei taastugi keskkoolist.
2. peatükk
Ma olen kuidagi leidnud Ainukese Asja, Mida Ei Saa Guugeldada: kes on KE? Nädal pärast salapäraste kirjade saabumist pole mul endiselt halli aimugi. Probleem on selles, et mulle meeldib asju teada. Eelistatuna enne, et jääks piisavalt aega valmistuda.
Ilmselgelt on ainus lollikindel valik siin üks korralik Sherlock teha.
Alustame algusest, sellest kohutavast esimesest koolipäevast, mis imes täiega, aga kui aus olla, siis ilmselt mitte rohkem kui iga teine päev alates mu ema surmast. Sest üks on selge: iga päev pärast ema surma oli ema endiselt surnud. Jutu lõpp. Need kõik on imenud. Aeg ei paranda kõiki haavu, pole vahet, kui mitme kauge sugulase kiiruga kribatud toidupoe kaastundekaart seda ka lubab. Aga ju siis oli tol esimesel päeval mingi hetk, mil ma eritasin piisavalt haletsusväärseid aidake mind võnkeid, et KE mind päriselt ka tähele pani. Mingi hetk, kui kogu see mu elu imeb teema oli selgelt väljapoole näha.
Kuid sellest ei ole nii lihtne aru saada, sest too päev oli piinlikkusest pungil, rikkalikult hetki, mille hulgast valida. Esiteks jäin ma hiljaks, milles oli süüdi Theo. Theo on mu uus kasuvend – mu isa uue naise poeg, kes, juhhei!, käib ka siin üheteistkümnendas klassis ning on võtnud kogu kärgpere teema suhtes hoiakuks teeselda, et mind pole olemas. Mingil rumalal põhjusel eeldasin ma, et kui me elame samas majas ja käime samas koolis, siis sõidame ka koos kohale. Eip. Tuleb välja, et Theo „OLE ROHELINE” T-särk on puhtalt moe pärast ja loomulikult ei pea tema oma väikest peakest painama selliste pisiasjadega nagu, tead küll, bensuraha. Ta emal on mingi suur filmiturundusäri ja nende majas (ma võin seal küll praegu elada, aga see ei ole vähimalgi määral minu maja) on oma raamatukogu. Ainult et see on loomulikult täis filme, mitte raamatuid, sest: LA. Ja nii pidin ma enda autoga kooli minema ja lõpetasin hullumeelses ummikus.
Kui ma viimaks Wood Valley keskkooli jõudsin – sõitsin läbi hirmutavate väravate, leidsin ääretus luksusautosid täis parklas endale koha ja seiklesin piki lõputut sissesõiduteed –, juhatas administraator mu klassitäie õpilaste juurde, kes istusid rätsepaistes muru peal ringis. Paar kitarrikohvrit ümberringi, nagu see oleks leerilaager või midagi. Väga kumbaya, my Lord. Tuleb välja, et LAs võib nii juhtuda: koolitund õues, võimatult rohelisel septembrikuu murul, seljad vastu õitsevaid puid. Juba oli mul ebamugav ja ma higistasin oma tumedates teksades, üritasin endalt maha raputada nii närvilisust kui ka liiklusraevu. Kõik teised tüdrukud olid esimese koolipäeva memo kätte saanud; neil olid seljas heledates toonides lendlevad suvekleidid, mis toetusid nende tibatillukestele õlgadele veelgi tillemate paeltega.
Senimaani on see kõige suurem erinevus LA ja Chicago vahel: kõik tüdrukud on siin kõhnad ja poolpaljad.
Tund oli juba täies hoos ja mul oli imelik seal seista, proovides välja mõelda, kuidas ringi siseneda. Näis, et nad liikusid päripäeva ja rääkisid kõigile, mida nad suvevaheajal tegid. Potsatasin viimaks kahe pika kuti taha lootuses, et nad olid juba rääkinud ja et saan seal varju.
Loomulikult valisin ma valesti.
„Tere kõigile! Caleb,” ütles kutt otse minu ees autoriteetsel toonil, mis justkui eeldas, et kõik juba teadsid seda. Ta hääl meeldis mulle: enesekindel, oma kohas sama veendunud, kui mina kõhklev. „Ma käisin sel suvel Tansaanias, mis oli täiega lahe. Kõigepealt ronisime koos perega Kilimanjaro tippu ja mu reied olid mingi mitu nädalat valusad. Ja siis ehitasin vabatahtlikuna koos ühe rühmaga maakülas koolimaja. Et, noh, teate küll, andsin natuke tagasi. Kokkuvõttes väga tore suvi, aga veel parem on kodus olla. Tundsin Mehhiko toidust väga puudust.” Kui ta oli lõpetanud, hakkasin plaksutama – ta ronis Kilimanjaro tippu ja ehitas koolimaja, jumala eest, muidugi me pidime plaksutama –, aga lõpetasin kohe, kui sain aru, et ma olin ainuke. Calebil oli seljas lihtne hall T-särk ja jalas disaineri-teksad ja ta nägi heidutamatult hea välja, just piisavalt tavaline, et olla selline kutt, kellega võiksin kunagi, ühel päeval, võib-olla, okei,