Pym Pettersoni äpardunud perekond. Heidi Linde
Читать онлайн книгу.
plaksutasid hästi valjusti, kui Sofia lugemise lõpetas.
„See oli küll üks väga vahva lugu!” ütles Hilde.
Sofia naeratas. Mina mõtlesin tema isa peale, kes tegi alati nalja ja tembutas. Ma püüdsin teda autoroolis ette kujutada, kui ta tookord nii kiiresti Sofia ja ema kiirabi järel sõitis, nii kiiresti, et higi voolas ojadena, nii kiiresti, et ta oleks äärepealt ühe kepiga vanadaami alla ajanud.
„Mul on pilt ka!” ütles Sofia.
Ta pööras rohelise paberilehe ümber. Teksti alla oli kinnitatud pilt temast vastsündinuna. Tibatilluke inimene, kes lamas krõnksutõmbunult külili ja magas, pikk voolik ninas, sest nii väikesed titad ei oska veel imeda, nemad said piima just niimoodi, nina kaudu.
Kui kõik olid pilti vaadata saanud ja kui Sofia oli rohelise lehe klassi tagaseinal puu ühe oksa külge kinnitanud, võttis ta kotist välja võipaki. See oli ühekilone ja niisiis sama raske kui Sofia vastsündinuna, ja kui me võipakki käes hoidsime, üritasime endale ette kujutada, kui kerge ta oli olnud.
Võipakk käis klassis ringi, kõigepealt aknaalust pingirida pidi ja edasi klassiukse poole. Ei tule just sageli ette, et kõik oleks nii huvitatud ühe võipaki käeshoidmisest!
Kõik võtsid selle ettevaatlikult vastu, otsekui oleks sinna pakitud midagi hinnalist, või nagu olnukski see ühekilone laps. Kordamööda kaaluti seda käes, ettevaatlikult pakki õhus üles-alla kõigutades, mõned sulgesid isegi silmad, kujutades samal ajal ilmselt ette, et hoiavad käes pisikest vastsündinud titat.
„No kuulge! Saatke ometi edasi!” ütles Hilde.
Viimaks ometi jõudis järg ka minuni.
Salima minu tagant ulatas mulle paki. Võtsin selle ettevaatlikult vastu, ja samal ajal kui ma selle ilma igasuguse vaevata üles tõstsin, vaatasin Sofia poole.
Oli tõepoolest täiesti võimatu endale ette kujutada, et ta oli kunagi olnud sama kerge! Sofia, kellel olid meie klassis kõige pikemad juuksed. Sofia, kes oskas ühe käega hundiratast visata ja kes jooksis kiiremini isegi kui paljud meie klassi poisid.
Kui kõik olid võipakki katsuda saanud ja Sofia selle oma kotti tagasi pani, küsis Hilde:
„Kes tahab järgmine olla?”
Ja kõik käed, mis just äsja olid ettevaatlikult võipakki tõstnud ja enne seda aplausiks plaksutanud, kerkisid korraga õhku.
Kätemeri, mõtlesin ma imestusega. Sada tuhat kätt, mis kõik võitlevad selle nimel, et neid märgataks.
Olgu peale, ehk ei olnud neid sada tuhat. Meid ei olnud klassis rohkem kui kakskümmend seitse ja Syver oli tol päeval haige, niisiis oli meid vaid kakskümmend kuus. Pealegi pidin maha arvama Sofia, kes oli just oma loo ette lugenud, ja iseenda, sest mina ei tõstnud mitte kui midagi üles. See teeb kokku kakskümmend neli õpilast, ja nüüdseks oled sa ilmselt juba ammu välja rehkendanud, et kui ka kõik kakskümmend neli õpilast oleks mõlemad käed üles tõstnud, ei saaks ikkagi kokku rohkem kui nelikümmend kaheksa kätt. Ja isegi kui nelikümmend kaheksa kätt on palju, on seda ikkagi vähem kui sada tuhat, tegelikult on seda palju vähem.
Aga mitte see ei ole asja iva!
Iva on selles, et sellel hetkel ei olnud mingi eriline kunst nähtamatuks jääda. Õigupoolest olin ma ju uskumatult lahke, sest istusin täiesti vagusi, käed pingil, ja lasin kõik teised järjekorras ette.
„Rahulikult!” naeris Hilde. „Kõik saavad oma lugu lugeda!”
Ta vaatas klassis ringi, käed venisid muudkui pikemaks, nii et ulatusid viimaks lausa laeni.
„Mina, mina!” ütles Julia.
„Please, ah, Hilde!” ütles Jonas. „Please!”
„Lukas,” ütles Hilde. „Esmaspäeval kuulame Lukase lugu.”
Vahetunnis jäid kõik joogikraani juures Sofia ümber ringis seisma. Kõik tahtsid talle võimalikult lähedale pääseda ja me silmitsesime teda varbaotstest pealaeni, justkui oleks raske uskuda, et ta päriselt olemas on.
„Mõelda vaid, et sa olid nii pisike!” ütles Bashar.
„Mõelda vaid, et sul oli nii igav, et tahtsid nii hirmsasti välja saada,” ütles Eline.
„Kas oli väga rõve tunne, kui see toru sul ninas oli?” küsisin mina.
Sofia kehitas õlgu.
„Mina ei mäleta sellest kõigest ju midagi.”
„Ei mäleta või?” küsisin mina.
„Muidugi mitte,” ütles Sofia. „Kas sina siis mäletad midagi sellest ajast, kui sa tita olid?”
„Jah, mina mäletan kõike,” vastasin ma.
Teised hakkasid naerma.
„Ma tahan juba sinu lugu kuulda, Pym,” ütles Lukas.
„Peaksidki tahtma!” vastasin mina.
Sofia vaatas mind. Ja äkki vaatasid ka kõik teised mind. Sada tuhat silma. Ja sada tuhat kõrva vastust ootamas.
Sellel hetkel tekkis minu pähe üks lugu. Lugu sellest, kuidas mina olin sündides veel väiksem kui Sofia. Ainult poolekilone! Mina võiksin kaasa võtta vatipaki ja selle klassis ringi käima saata ja öelda, et täpselt nii kerge ma olingi, vohh!
Aga just siis, kui see lugu hakkas sõnadena kuju võtma, mõtlesin ma pildi peale. Minul ei olnud ju pilti. Kõikidel minust tehtud beebipiltidel oli lihtsalt üks reievoltide ja vähemalt kolme lõualotiga paksuke. Sest vastupidiselt Sofiale ei olnud minul siia ilma tulekuga üldsegi kiire.
„Te peaksitegi seda tahtma,” ütlesin mina, „aga ma ei kirjuta sellest ajast, kui ma tita olin.”
„Millest sina siis kirjutad?” küsis Jonas.
„See on esialgu veel saladus,” vastasin mina, „aga see lugu võib päris julmaks minna.”
Jonas ajas silmad suureks. Julia plõksutas oma pikkade ripsmetega.
„Julmaks? Mis mõttes julmaks?” uuris Bashar.
„Igatahes tuleb sellest üks igavesti põnev lugu! Ja naljakas ja natuke kurb.”
Sofia vaatas mind ja naeratas.
Tema sinisilmad sädelesid, ja isegi kui ma väga püüdsin, ei suutnud ma korralikult vastu naeratada.
4
Segadusest, monstermastidest ja külmkirstus PEAAEGU surma saamisest
Võib-olla nuputad sa parajasti, miks ma ei taha kirjutada minu perega päriselt juhtunud loost.
Ja võib-olla mõtled sa, et kuna ma seda teha ei taha, tähendab see ilmselt, et mu perekond on eriliselt jube ja kohutav.
Aga tegelikult ei ole mu isa kriminaal ega joo palju õlut. (Olgu, ta norskab nii jubedalt, et ema nimetab seda kriminaalseks, aga vaevalt et norskamist saab kuriteoks nimetada?!)
Ka ei istu mu õde vangis. Ja mu ema ei peksa meid. Ja minu vend ei ole mõrtsukas. (Kuigi ükskord, kui ma kolmeaastane olin, lükkas ta mu külmkirstu, et välja uurida, kas seda saab seestpoolt avada – selgus, et ei saa, ja see avastus oleks peaaegu viinud selleni, et ma oleks nii lämbunud kui surnuks külmunud.)
Nii et miks ma oma perest kirjutada ei tahtnud?
Just see küsimus tiirutas mu pea kohal nagu tüütu parm, kui ma tol päeval koolist koju kõndisin. Ja kuigi ma mõtlesin nii kõvasti, et mu pea peaaegu et ragises, ei olnud ma leidnud ühtki head vastust, kui ma koduukse avasin.
Esimene asi, mida ma esikus nägin, oli segadus.
Sanna koolikott, Sigmundi spordikott, isa mantel, mis oli nagist alla kukkunud ja vedeles hunnikus Sanna vettinud saabaste peal. Nendesamade saabaste peal, mis olid jube palju raha maksnud ja mille saamise nimel oli ta nutnud ja tõotanud, et hoiab neid väga