Vaarao leidmine. Margit Sarapik
Читать онлайн книгу.
kas pusas, kapuutsiga pead varjavat kogu tuhises tosse järel lohistades kooli raamatukokku. Vaevalt, et nad tulid siia huvist lugemise vastu. Ka ei paistnud, nagu otsiksid nad vaikset kohta, kus vahetunni häältest rahu saada, sest õhus sõrmedega rütmi tagudes ja lõuga hoogsalt ette venitades karjusid nad räppi. Liiatigi ei paitanud laulukese iga kolmas sõnajupp kõrvu mitte just kõige viisakamalt.
Kohalviibijad tõstsid raamatute kohalt ärevalt päid ja heitsid sissetungijatele küsivaid pilke. Neis pilkudes oli ärevust, äraootavat nõutust ja mahasurutud hirmugi. Kõik jätkasid siiski oma pooleli jäänud tegevust. Või vähemalt tegid näo, et lärm neid üldse ei sega.
Välja arvatud raamatukoguhoidja Maarika Esko, keda selline ülbitsemine tugevalt häiris. Oma valdustes üritas ta kõigest hingest luua vaikuse ja rahu oaasi, kus õpilased saavad oma närve rahustada ja pisutki vaimutoitu tarbida. Kuid kui ootamatult tungisid uksest sisse neandertallased, kes oma senise elu jooksul polnud ikka veel suutnud omandada lugemise ega mõtlemise oskust, astus ta oma hoolealuste kaitseks välja.
Maarika tormas kahele vägivaldselt sissetunginud võõrliigi esindajale hasartselt järele nagu hoolas aiapidaja, kes porgandipeenrasse üleöö tärganud võilillevõrset on märganud.
Et vabakasvatusest ja kasvatamatusest võrsunud inimesehakatisi ei ole võimalik nii lihtsalt ümber kujundada, seda ta teadis. Kahele kapuutsis volaskile ei läinud absoluutselt korda, et neile lendas pinisedes järele mingi tädike nagu tüütu sääsk. Visanud selja taha üleolevalt irvitava pilgu ja tõstnud püsti oma kõvera keskmise sõrme, sörkis kirjus pusas poiss kaaslasele järele.
Ja juba nad piirasid kleenukest poisihakatist, kes neist seni väljagi polnud teinud.
„Jou, mis värk on?”
Poiss raamatu taga ei vastanud. Pruunid käharad juuksed langesid ta näole, kui ta seal, nina raamatus, vaikselt istus.
Kohale jõudnud raamatukoguhoidja üritas segajatele selgitada, et see koht siin majas pole mõeldud lärmajatele ja soovitas neil viivitamatult lahkuda, kuid juba haaras pikka kasvu triibulises pusas poiss lugeja eest paksu raamatu ja veeris seda kõrgele õhku tõstes ning oma suud võimalikult laiaks venitades:
„Rõõmutse, noormees, oma noorusest,
sest vanadusel on tuhka kurgus
ja balsameeritud keha ei naera
oma haua pimeduses.”
„Näe, mida meie väike Rasmus loeb! On väga põnev või?” irvitas laua taga istuvale klassivennale näkku teine, ümmarguse näo ja tedretähnidega poiss kirju kapuutsi seest oma punast siilipead välja upitades.
„Ma ei tea veel. Just leidsin selle riiulilt,” püüdis Rasmus vaikse häälega ennast justkui õigustada ja lõi silmad maha.
„Väga mööda!” irvitas punapea.
„Hakake kohe astuma! Kas te ei näe, et õpilased tahavad siin vaikselt raamatut lugeda!” kärkis Maarika kahele kutsumata külalisele kurja näoga otsa vaadates.
„Ära karju mulle kõrva!” röögatas pikem. „Meil on siin omad jutud.”
„Arvestage sellega, et see jääb teile viimaseks korraks siia tulla, kui te korralikult käituda ei oska!” teatas raamatukoguhoidja resoluutselt.
„Ei koti!” kõlas vastus, mille peale Maarika pisut taganes ja jäi poisse eemalt silmitsema.
Sissetungijad istusid nüüd kleenukese tumedapäise poisi vastu ja jäid talle üksisilmi otsa jõllitama. Nad olid üsna sarnased: mõlemal ümmargune nägu ja pisut kissis silmad, lühikeseks pügatud siilipea – üks blond ja teine punane. Polnud just raske aru saada, et tegemist oli vendadega. Teadjamad olid kursis sellegagi, et teisest veerandist olid kooli ilmunud kaksikvennad Ragnar ja Gert.
Rasmus, kellest saatuse tahtel oli saanud nende klassivend, langetas oma pilgu tema ette tagasi torgatud raamatusse ja üritas endiselt segajatest mitte välja teha. Asi toimis seekord, sest kuna pealtvaatajaid parajasti nappis, kaotasid kaks mehehakatist nii igava olukorra vastu peagi huvi.
„Häh, mida iganes! Loe-loe ja õpi pähe!” lausus üks neist varsti tüdinult ja lõi paksu raamatu kõva pauguga laua peal kinni, nii et sellest tolmupilv õhku kerkis. „Vennas, lähme vaatame parem, kas mõnda uut autoajakirja ka on!”
„Äkki on pornot!”
Poisid siirdusid lohiseval sammul raamatukogu tagumisse nurka, kus juba teisigi ajakirjade lehitsejaid ees oli.
Rasmus läks raamatukoguhoidja juurde, kes altkulmu põrnitsedes rahurikkujaid jälgis ja juba kahetses, et tal polnud õnnestunud neid kohe ukselt tagasi tõrjuda. Nüüd oli neid märksa keerulisem välja saada. Iga koolilaps on ju püha ja puutumatu. Käitugu ta kuitahes matslikult – seni kuni ta kellelegi lausa eluohtlikuks ei muutu, tuleb lasta tal vabalt toimetada. Äkki jookseb mõni tarkusetera kogemata isegi kahe kõrva vahelt sisse! Nii et las lehitsevad vähemalt ajakirjugi.
Nende mõtiskluste taustal, pilk kapuutside poole suunatud, ei märganudki ta kohe hallis pusas poissi, kes, paks raamat käes, tema ees seisis ja areldi küsis:
„Kas ma selle saaksin koju laenutada?”
„„Sinuhe”? Kas see raamat sulle natuke keeruline ei tundu?” imestas Maarika ja tegi suured silmad. „Sa võid selle muidugi laenutada, aga ma arvan, et me leiame Egiptuse kohta siiski mõne õhema raamatu, mida sa veel lugenud ei ole.”
Rasmus Haamer oli kleenuke tumedapäine 12-aastane poiss, kellest oli lühikese ajaga üks Maarika Esko lemmikuid saanud. Pealtnäha ei erinenud ta millegi poolest teistest omavanustest. Kuid sel ajal, kui teised käisid vahetunni ajal raamatukogus lihtsalt oma aega surnuks löömas, kiikasid arvutisse, lappasid ajakirju või lehitsesid möödaminnes mõnd pildiraamatut, puuris Rasmus oma silmad ajalooraamatutesse ja suutis ennast vaid kellahelina peale sealt lahti raputada. Tema eriline kirg oli Egiptus.
„Ma ise ka ei tea, miks mulle see Egiptus nii väga meeldib,” oli ta kord õhinal öelnud, õnnelik sära silmades. „Aga ta kohe tõmbab mind. Juba väikesest peale… Tead, ma oskan isegi nende kirja lugeda!”
Ja oma sõnade tõestuseks oli ta tookord toonud lagedale raamatu Egiptuse hieroglüüfidega.
„See siin tähendab: „Amon-Ra, päikesejumal, on minu, vaarao Ramses II isa,”” vedas poiss näpuga märkidel järge.
Maarikal ei jäänud muud üle, kui nõustuda, sest tema ju Vana-Egiptuse kirja ei osanud. Poisi imepärane huvi ja kiindumus aga äratasid tähelepanu kohe sügisel, kui ta uue õpilasena kuuendasse klassi tuli. See polnud tavaline pealiskaudne puhkusereisi järgne huvi, kui mõni õpilane tahtis lihtsalt uhkustada põnevate kohtadega, kust ta just saabunud oli. Rasmus polnud kunagi Egiptuses käinud, aga huvi selle vastu oli temas kasvanud juba üsna pikka aega. Mingi seletamatu jõud kiskus teda uurima kõike selle iidse kultuuri kohta.
Rasmust ei häirinud, kui raamatukogu oli mõnel vahetunnil rahvast täis ja tal õigupoolest istekohtagi polnud. Siis võttis ta oma raamatu ja istus vaikselt rätsepistes riiulite vahele maha ega lasknud ennast kellelgi segada. Ta veetis seal märkamatu hiirekesena terve vahetunni. Ikka tema ja raamat kahekesi.
Nüüd suundus ta Maarika Esko järel kunstiriiulite juurde.
„Kas sa neid raamatuid oled vaadanud? Need on küll võõrkeelsed, aga siin on mõned väga huvitavad joonistused ja fotod püramiididest, templitest ja suurtest kujudest, mida egiptlased ehitasid.”
„Vau!” lõid poisi suured pruunid silmad särama. See oli midagi uut! Ta haaras hasartselt raamatud ja kadus nendega laua juurde.
Sel ajal, mil enamik poisse arutas Wolkswagen Polode ja Ford Sierrade lisavarustust ning tuunimisvõimalusi, uuris Rasmus püramiidide ehitamise pilte. Maarika vaatas poissi heldimusega, sest selliseid teadmishimulisi lapsi jäi aasta-aastalt ikka vähemaks. Kui kohustuslikku kirjandust veel hädaga loeti ja tüdrukud laenutasid huvi pärast lugemiseks ka mõne noorteraamatu, siis järjest harvem võis näha raamatukogus poisse, kes ei tulnud sinna vaid ajakirjade või Interneti pärast.
Kuuldus uue poisi ajaloohuvist läks kooli peal laiali juba sügisel. Alguses teadsid sellest vaid tema klassikaaslased. Aegajalt tulid nad suure kambaga raamatukogusse ja kuulasid, kuidas Rasmus seletas neile Egiptuse jumalatest ja vaaraodest. Ta teadis nii palju! Ja äkki tekkis teisteski huvi Egiptuse kirja