Vaarao leidmine. Margit Sarapik
Читать онлайн книгу.
või ÕS-ist üksteisele tabavaid nimesid otsisid.
Rasmusele oli see õnnelik aeg. Tal oli hea meel, et pealinna kolimine ja uude kooli tulek oli läinud rahulikult. Klassikaaslased pidasid teda targaks ja huvitavaks poisiks, kellega meelsasti räägiti ja samas rahule jäeti, kui ta oma mõtisklustele pühendus. Õpetajatele sai üsna pea selgeks, et tegemist on üle keskmise targa lapsega, nii et tihtipeale pöördusid nad klassis oma küsimustele vastuste saamiseks just Rasmuse poole.
Tüdrukud kõndisid tal vahetunnis järel ja itsitasid: „Rasmus, sa oled nii nummi!” Ja see ei olnud mõeldud solvanguna.
Rasmuse elu võttis ootamatu pöörde teisel veerandil, kui mitu ebameeldivat asja kokku juhtus. Esiteks tulid tema klassi kaks uut poissi – kaksikud Ragnar ja Gert –, kellega hakkasid kohe jamad peale. Teiseks jäi klassijuhataja haigeks, klass oli omapead ja õpilaste muredega ei tegelenud koolis pikka aega mitte keegi. Kolmas ootamatus tabas Rasmust kodus.
Siiani oli Rasmus elanud emaga kahekesi. Tema isa oli õnnetuse tagajärjel surma saanud juba enne poisi sündimist. Kaire ja Toomas olid mõlemad olnud väga noored, vaid 20-aastased, kui nad käima hakkasid. Kaire õppis ülikoolis arhitektuuri ja Toomas oli just tulnud sõjaväest ning kavatses samuti edasi õppima minna. Nad polnud jõudnud veel kokku kolidagi, kui selgus, et Kaire ootab last. Mõlemad olid noored ja armunud ning rõõmustasid väga.
Aga siis juhtus Toomasega õnnetus. Ühel väljasõidul sõitis ta mootorsaaniga mäest alla, ja nii õnnetult, et põrkas vastu puud ja sai silmapilkselt surma. Nii ei olnudki Rasmusel oma isast mingeid mälestusi. Õigupoolest polnud neid palju ka tema emal, sest koos oldud aeg oli jäänud liiga lühikeseks. Mõni pilt fotoalbumis, mõni lustakas seik, mille ema oli rääkinud. Ka oma isapoolsetest sugulastest ei teadnud poiss midagi, sest ema ei olnud nendega kunagi läbi käinud.
Isa pilt oli alati seisnud riiulinurgal nii kaua, kui Rasmus mäletas. Vahel seisatas ema selle kelmikalt naeratava kahupäise poisi ees ja tundus temaga mõttes rääkivat. Millist elu nad elaksid, kui Toomas oleks elus? Selle üle võis küll mõelda, kuid see ei viinud kusagile välja. Enamasti oli emal alati palju tegemist ja ta ei hädaldanud kunagi.
Ema kasvatas Rasmust üksinda. Vahel aitas teda vanaema, sest Kaire pühendus tõsiselt õppimisele ja arhitektitööle vallavalitsuses. Rasmusel oli emaga kahekesi alati tore ja kui vahel tunduski, et ema on üksildane, teadis Rasmus alati, kuidas tema tuju tõsta. Juba päris pisikesena hakkasid talle meeldima raamatud ja kaheteistkümnendaks eluaastaks oli tema teadmiste pagas juba üsnagi suur, nii et ta võis emaga vestelda paljudel teemadel nagu mõni täiskasvanu. Tihti venisid nende põnevad arutelud pikkade õhtutundideni. Nad olid väga lähedased ja tundus, et ükski inimene ei saa nende vahele tulla.
Nüüd aga oli nende tillukesse perekonda tunginud keegi võõras. Mehe nimi oli Margus ja ta tiirutas pidevalt ema ümber. Rasmusel poleks kasuisa vastu ju midagi olnud, aga Marguse-sugune tüüp ei olnud tema maitse kohe mitte. Rasmus ei saanud aru, kuidas ema, keda ta ju nii hästi tundis, võis sellist meest üldse vaadata.
Mehe välimus teda niivõrd ei häirinudki, kuigi ka see ütles midagi – Margusel oli juustest paljaks aetud nudipea, mis oli lühikese jämeda kaela otsas õlgade vahele surutud. Ta kandis alati kalleid firmariideid ja oli kuidagi üleoleva ja tähtsa hoiakuga. Kui ta oma uhke maasturiga maja ette sõitis, et ema peale võtta ja kusagile kihutada, tundis Rasmus ennast üsna üksildasena. Ta sai aru küll, et täiskasvanud tahavad vahel koos väljas käia, aga Marguse olek oli kuidagi hoolimatu ja ülbe. Emaga rääkis ta küll mesimagusa häälega, aga see jutt oli poisi arvates tühine ja mõttetu.
Rasmus ei püüdnudki jätta muljet, et ema kallim talle meeldib. Enamasti ta lihtsalt ei teinud mehest väljagi ega vastanud tema tobedatele küsimustele, millele ilmselt ei oodatudki vastuseid. Kui Margus emale külla tuli, sukeldus Rasmus oma tuppa ega tulnud sealt välja enne, kui õhk oli puhas. Õnneks ei jäänud mees kunagi kauaks, sest tal oli alati kiire ja pidevalt mingid tähtsad äriasjad ajada. Õigupoolest olidki nad emaga kuidagi töö kaudu seotud. Margus tegeles kinnisvaraäriga ja ema joonestas talle projekte. Seetõttu oli neil alalõpmata vaja kokku saada ja mingeid tööasju arutada. Ema vähemalt väitis nii. Kolmekesi koos ei käinud nad kusagil. Ka ainuke teadaolev Marguse hobi – kikkpoks – ei köitnud Rasmust. Margus jälle ei huvitunud ajaloost. Nii et neil polnudki tegelikult teineteisega millestki rääkida.
Rasmus tundis end tihtipeale üleliigsena. Vahel vaatas ta Toomase fotot ja püüdis mõistatada, milline tema isa praegu välja näeks. Millest nad omavahel räägiksid? Mida koos teeksid? Kindlasti huvituks isa poja tegemistest ja võib-olla oleks isegi samasugune Egiptuse-fänn nagu ta ise! Vahel tundus Rasmusele, et isa jälgib teda kõrvalt, et ta on alati kusagil olemas olnud ja kui Rasmus ainult oskaks, saaks ta temaga ka suhelda.
Emaga olid nad vahete-vahel rääkinud hingede teemal. Ema uskus, et kui inimene sureb, jääb tema hing alles ja viibib kusagil maailmaruumi avarustes – puhkab ja valmistub uueks eluks. Nii võivad samad hinged ikka ja jälle uuesti sündida ning eluajal võib-olla mitmeid kordi oma sugulashingedega kohtuda. Sedasi mõeldes võiks arvata, et Rasmus kohtub ehk kunagi uuesti oma isa hingega või et ta on temaga oma mõnes varasemas elus juba kohtunud.
Fotol naeratav noormees paistis välimuselt Rasmusega üsna sarnane. Tema isa! Kui ta praegu siin oleks, ei peaks ema Margusega väljas käima. Rasmusele tundus, et ka pildilt vaatavale Toomasele ei meeldi Margus. Näis, nagu loeks ta poja mõtteid ja muigaks põlglikult ühe suunurgaga. Ema tuli päästa! Maksku mis maksab!
Rasmus mõtles, et kõik mured, mis teda viimasel ajal tabasid, olid alguse saanud just Margusest. Temaga oli emal nüüd vähem aega rääkida. Ja kui nad ka vestlesid, viibis ema mõtetes kusagil mujal. Ta oli kuidagi kärsitu ja ükskõikne, nii et Rasmus ei olnudki leidnud võimalust rääkida emale oma muredest seoses klassi tulnud kaksikutega.
Kaksikud vennad Ragnar ja Gert Varik pöörasid klassi elu pea peale kohe, kui nad teise veerandi alguses kusagilt mujalt koolist tulid. Miks nad keset õppeaastat kooli vahetasid, seda ei teadnud keegi. Läks vaid mõni päev, kuni nad said kogu klassi oma käpa alla. Ja oleks veel tegemist olnud hakkamist täis tarkade poistega! Sellest oli asi kaugel. Rasmuse arvates olid nad istuma jäänud või õppinud mingis pooletoobiste koolis, sest nad ei teadnud kõige lihtsamaidki ülesandeid matemaatikas ega osanud õigekirja, kuigi olid juba neliteist täis.
Õpetajad lõid ahastuses käsi kokku, et millega neid küll karistatakse. Aga poisid ise ei teinud sellest väljagi. Neile pakkus lõbu ainult uus keskkond, kuhu nad sattusid ja mida nad pöörase aktiivsusega enda järgi kujundama hakkasid. Mõned õpetajad suutsid kaksikuid tunnis enam-vähem taltsutada, kuid enamasti lõid nad lihtsalt käega ja püüdsid mitte välja teha. Aga kuidas mitte välja teha kahest mehehakatisest, kes valimatute sõnadega räuskavad üle klassi, krõbistavad tunnis sihvkasid ja ülbitsevad kõigi ees ning kes pole harjunud ega suudagi 45 minutit ühe koha peal istuda? Rääkimata sellest, et tunnis võiks püüda ka midagi õppida ja meelde jätta. Kogu tunni õhkkond oli häiritud. Aga seda, mis toimus vahetundides, ei võinud õpetajad ettegi kujutada!
Kasvult pikem, vilavate silmade ja heleda siilipeaga Ragnar, hüüdnimega Raks, oli pealik. Tema otsustas, keda ta oma sõpruskonda võttis ja keda mitte. Kuidagi oskas ta klassi senised ninamehed ümber sõrme keerata, nii et need muutusid käsutäitjateks, ja vaiksemad ning nõrgemad poisid tõugati hoopis kõrvale.
Gert, vennast lühem ja jässakam punapea, oli talle ustavaks abiliseks ning tema relv oli ähvardamine ja mõnitamine.
Tüdrukud hoidsid kahest siilisoenguga vennast tasa ja targu eemale ja ega nood esialgu plikasid puutunudki. Nende sihiks oli poiste seas oma reeglid paika panna ja seda viisid nad päev-päevalt väsimatu järjekindlusega ellu. Kuna klassijuhataja oli juba kaks nädalat haige olnud, siis ei olnud ka ühtegi täiskasvanut, kes oleks asjade käigul silma peal hoidnud ja vähemalt huvigi tundnud, kuidas uued õpilased on klassi sulandunud.
Jõujooned muutusid klassis aga hämmastava kiirusega. Senised liidrid – Raigo, Sten ja Oliver – tantsisid vennakeste pilli järgi ega tahtnud nendega tülli minna, sest tunnetasid, et muidu lööb nende jalgealune kõikuma. Teised, vaiksemad poisid hoidsid omaette ja lasksid kõigel