Neli on rohkem kui ainult neli. Krista Frech
Читать онлайн книгу.
aja jooksul otsustada, kas meil on tõsine suhe või lühiajaline afäär? Samas ei näe ma põhjust selle pisikese vahepala tõttu kohe Reneega suhet äralõpetada,” seletas Karin, hajameelselt lusikaga piimavahtu suskides.
“Arusaadav. Saad sa suhet Blackiga Renee eest varjata?”
“Ma ei varjagi. Ma lihtsalt ei räägi talle sellest.”
“Aga kui see välja tuleb?” ei jätnud ma usutlemist.
Karin ei vastanud midagi. Jälgisin, kuidas ta närviliselt küpsisepuru näppis ning ilmselt järele mõtles.
Karin ei pidanud ei ühele, ega teisele mehele midagi selgitama, sest paari nädala pärast algasid lihavõtted ja me sõitsime Tessini. Lizzy kaasa ei tulnud, kuna ta veetis need pühad Albertiga.
Vahepeal toimus veel üks Naeruklubi üritus, mille organiseeris Burgi. Niinimetatud Ameerika õhtul, Burgi korteris, sõime usa-teemalist menüüd – Caesari-salatit, burgereid, friikartuleid ning mustikamuffineid (mis kuidagi mu kaalualandamis programmiga kokku ei sobinud). Joodava kraamina oli saadaval koola, millesse soovikorral tohtis törtsu viskit sisse kallata. Oma kahetoalise korterigi oli Burgi dekoreerinud ameerika-pärase kitšiga. Õhtu naelaks osutusid Burgi sõbrad, kes pidid lõbustusprogrammi eest hoolt kandma. Need kolm meesterahvast tegid tuju tõesti rõõmsaks, kuid viisil, millest nad tõenäoliselt ka ise aru ei saanud.
Ametlikku programmi kuulus Hollywoodi komöödiaklassika – ,Jazzys ainult tüdrukud, vaatamine koos popcorniga, mida serveeriti XXL suurustes paberkottides. Kokkuvõtlikult oli vähemalt meil Lizzy ja Burgiga lõbus.
“Burgi, ma ei kujuta ette, et sa nii nõmedate meestega tegemist teed, nagu need kolm tüüpi,” avaldas Karin arvamuse, kui istusime minu hõbekarva A-klassi Mercedeses ning Tessini poole sõitsime.
Ma poleks teist reaktsiooni oodanudki. Imestasin vaid, et Karin nii hilja oma seisukohaga lagedale ilmus.
Ja loomulikult kostus selle peale burgilik vastus:
“See pole minu probleem, kui sulle minu kodus midagi ei meeldinud. Pealegi on nendel kolmel tüübil ka nimed, mille järgi paluks neid nimetada.”
Igivana probleem Burgi ja Karini vahel – vastastikune soovimatus teise maailmavaadet aktsepteerida. Ka minu silmis olid Burgi sõbrad mitte just mehe tüüp, kellega ma vabatahtlikult läviksin. Samas ei häirinud mind ka nende kohalolek ning pealegi oli Burgi juures just nende tõttu meeleolukas.
Tundsin, et see vaidlus tuleb eos lämmatada. Vastasel juhul saan pool teed aina teravnevat sõnavahetust kuulata.
“Burgi, kindlasti ei tahtnud Karin sinu tuttavaid solvata. Meeldis ju tallegi sinu korraldatud õhtu.”
“Jah, sa olid palju vaeva näinud,” möönas Karin, näidates niimoodi valmisolekut konflikti leevendada.
Vaatamata Karini leppimiskatsele, valitses autos pikka aega pinev vaikus.
Jõudsime Tessini, kui juba hämarduma hakkas. Nii palju, kui ma selles imekaunis Lõuna-Šveitsi kantonis viibinud olen, on mind alati võlunud selle koha ilu. Tundub uskumatu, et teisel pool Gotthardi tunnelit, Alpide rüpes, avaneb hoopis teistsugune maailm. Siin kasvavad palmid, kameeliad, värvikad asalead ja hortensiad.
Meenutades pigem merd, laiub Tessini keskel Lago Maggiore nimeline järv. Suurem osa Tessini asustatusest ongi kogunenud selle järve kallastele. Hoonete ehitusstiil on Itaalia-pärane. Nende värvikombinatsioonid ja vormid pakuvad silmadele tõsist rõõmu. Siin võib kohata maju erinevatest ajastutest – rustikaalsetest mägionnidest, kuni moodsate elumajadeni.
Meie peatoimetaja suvekodu asus järve kaldal, hõivates ühte osa restaureeritud, vanemast majast. Maja fassaad oli värvitud vanaroosaks, mida ehtisid kaarjad aknad ja sepistatud võred. Katus oli laotud punastest, rohmakatest, kuid dekoratiivsetest katusekividest.
Elamine koosnes kaasaegselt sisustatud kahest magamistoast ja ühest suurest ruumist, kus elutuba oli oskuslikult kööginurgaga ühendatud. Maja taga laius muruplats, mida kaunistasid sellele kandile nii iseloomulikud taimed.
Ilusa ilmaga polnud midagi mõnusamat, kui istuda palmi all, hommikusöögiks värskeid kukleid maasikamarmelaadiga või õhtusel ajal ciabatta leiba salaamiga süüa, sinna juurde punast veini rüübata ning nautida vaadet järvele.
Viibisime siin kolmandat korda samas koosseisus. Ka seekord sättisime sisse juba tavakskujunenud tubadesse. See tähendas, et meie Kariniga jagasime suuremat magamistuba ning Burgi hõivas omaette toa. Lähtuvalt tüliohust Karini ja Burgi vahel, oli sellel jaotusel ka oma praktiline külg. Pealegi tõusime me Kariniga hommikuti üsna vara üles, et jooksma või rulluiskudega sõitma minna. Selle aja sees magas Burgi oma uneaja täis ning vastupidiselt ootustele, et ehk ootab meid ees värskelt kaetud hommikusöögilaud?, tuli meil koos ennast käimasaanud Burgiga hommikueine organiseerida.
Lubatud artikli tarvis einestasime võimalikult eripalgelistes toidukohtades. Tessinlaste söömisharjumused pärinevad põhiliselt Itaalia köögist. Kuigi teatud road on omased ainult sellele kandile. Kiire snäki leidmisega tekib tõsiseid probleeme, sest kebabid, burgerid ja sändvitšid ei kuulu sealsesse tänavapilti. Küll aga võib promenaadil, pizzeerias värske salati, hõrgult lõhnava pizza või pastaroa süüa ning ühtlasi vaadet järvele imetleda ja möödakäijaid silmitseda. Promenaadil vahitakse põhiliselt teisi ja näidatakse ennast.
Pizzeeriade kõrval klass kõrgemal asuvad ristoranted ja grotod. Varasematel aegadel pakkusid grotod lihtsaid roogi ja olid pigem kohaliku tähtsusega külakõrtsid. Täna kuuluvad taskukohaste grotode kõrval suurem osa hinna ja kvaliteedi poolest pigem kõrgemasse klassi.
Tessini eelroad on nii geniaalsed, et unustasime sedapuhku igasuguse kehakaalujälgimised. Proovisime peaagu kõik traditsioonilised ja moodsamad eelroad läbi – nagu näiteks melon õhu käes kuivatatud singiga, vitellotonnato, loomaliha-carpaccio, puravikuravioolid. Pearoogadest kujunes meie vaieldamatuks lemmikuks punaseveinikastmes mooritud loomaliha. Tegelikult hautati konventsionaalselt punaveinis rohkem küülikut. Kuid meist keegi ei suutnud nii armsat loomakest konsumeerida, nagu polnud me võimelised grillitud Mistkratzerl-le ehk väljakasvamata noorkanale hambaid sisse lööma. Või siis lihavõttevasikas, kellest tehtud praadi siinmail munapühade ajal sisse vitsutati. Kui väljajätte need perverssed kulinaaria eripärad, mille tõttu kaalusin juba tõsiselt taimetoitlaseks hakkamist, pidasin Tessini kööki igati suurepäraseks. Pearoa juurde pakuti polentat, rosmariinikartuleid, puravikurisotot või isevalmistatud pastat.
Magusad road olid nii ahvatlevad, et raske oli peale tegelikult üsna rikkalikku söömaaega desserdile ei öelda. Tavalise jäätise kõrval kaunistasid toidukaarti koogid söödavast kastanist, mascarponega kaetud metsamarjad, tiramisu, zabaione, panna cotta ja teised hõrgutised.
Ning muidugi suurepärane Tessini vein, mida me ohtralt manustasime. Proovisime otseloomulikult valget merlot’d, mis on sealsete veinikeldrite omapäraks. Ja muidugi rohkearvulised grappasordid lihtsalt kutsusid ühte või teist degusteerima.
Sellises kulinaariaparadiisis pidi lihtsalt igal hommikul sportima, säilitamaks tavapäraseid kehamõõtmeid.
Suvegarderoobi uuendamise jätsin enamasti munapühadesse, sest otseloomulikult kammisime Tessinis viibimise ajal Itaalia poode läbi ja täiendasime riidekappe trendikate esemetega.
Ainult, et kolme naise puhul ristusid paratamatult huvid. Burgi tellis lõviosa riietest kataloogidest ja internetist, sest tema ei tahtvat poes ringi tatsata ning kitsas kabiinis rõivaid selga proovida. Ning seejärel silmitseda ennast neoonvalgustuse all, mis toob armutult esile ja suurendas iga tselluliidimügariku. Väiksema osa Burgi garderoobist moodustas ühe ta tuttava Berliini moekunstniku vaimusähvatused.
Tänu kopsakale budget’le võis Karin arvukates disaineri butiikides šopata, milles minu eelarve tunduvalt tagasihoidlikumat esinemist võimaldas.
Me moodustasime Milaano tänavatel vist üsna kentsaka pildi. Pigem suurilmadaamile omase hoiakuga elegantses pükskostüümis Karini puuderroosa top harmoneerus toon-toonilt kingade ja käekotiga. Burgi säras jälle Berliini moekunstniku verivärskes üllitises. Tema seljas hõljuva