Tõde ja õigus III. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
et mis nime te omale võtate…? Siiski, sellega on aega, võime aru pidada. Millal võiksite käsikirjad tuua? Mul oleks kohe tarvis. Pealkirjad paneme muidugi uued, ajakohased. Ja tasuga jääb, nagu ütlesin: valige ise siit põrandalt. Ning kõrged protsendid! Ah jaa! Kas teil ei ole tuttavaid, kellele võiks raamatuid müüa, siis oleks teil honorar kindlustatud, võiksite ette saada. Hea honorar, sest protsent, nagu öeldud, on kõrge. Mis? Ei ole?”
„Paar inimest ja needki pole kirjandusesõbrad,” vastas Indrek.
„Kes nad on? Nende amet? Kui suur palk?” päris Viljasoo.
„Üks teenib äris, teine apteegis, kolmas politseis…”
„Tore!” hüüdis Viljasoo vahele. „Politsei on tore asi, aga äri ja apteegiga pole midagi peale hakata. Surnud vaev! Politsei on meist huvitatud, armastab meid lugeda, minultki on käinud teine paar korda proove võtmas. Võtab ja otsib kramoolat, riigialuste õõnestamist, aga õõnistab ise nõnda riigialuseid. Sest mõelge ometi, mis sünnib, kui politsei loeb nõnda aastast aastasse suure hoolega revolutsioonilist kirjandust, muidugi maksuta, sest politseil on kõik maksuta – teater, kirjandus, isegi lõbumajad. Mis te arvate, kas politseile jääb revolutsioonilisest kirjandusest midagi külge? Jääb, ütlen mina. Inglased tegid palja lugemisega buuri sõja, meie teeme revolutsiooni. Nii et tänini politsei on lugenud revolutsioonilist kirjandust maksuta, aga nüüd katsume ta panna ka maksma, sest ega siis revolutsiooniline kirjandus pole ometi mõni avalik lõbumaja, et peab olema politseile maksuta. Võtke lihtsalt siit kas või juba täna raamatuid kaasa ja viige nad oma politseihinge kätte. Seega oleks siis honorariküsimus lahendatud. Ainult käsikirjad! Ja küllap mina juba tsensoriga hakkama saan, seda ärge kartke. Temale peab rääkima noortest tüdrukutest, kui tahad, et ta laseks midagi krõbedamat läbi, sest ka tema on ju politsei, vaimline politsei. Aga vaimlisel ei ole lõbumaja prii, temal mitte. Sest mis on vaimul tegemist tüdrukutega? Sellepärast on siis vaimlisel politseil hea meel, kui ta võib noortest tüdrukutest maksuta rääkidagi. Ja mina olen selleks just paras – punane habe ja ise vanapoiss. Mind ta usub, mind ta võtab tõsiselt, mind ja mu noori tüdrukuid. Ja pange tähele, teie „Oravgi” lipsab noorte tüdrukute vahelt läbi. Ainult nimi, pealkiri, selle peab muutma, sest see on peaasi. Nimi on kirjanduse tärn ja õlalapp, lint ja aumärk, mõõk ja revolver…”
Kui Indrek lahkus Viljasoo juurest, oli tal kaenla all suur pakk raamatuid, mis ta pidi ümber vahetama honorariks. Aga Otstaavel, kelle poole ta esimeseks pöördus, vastas talle ilma pikema jututa:
„Selle pahnaga ära tule, meil teda terve jaoskond täis, kõik jumalamuidu, milleks siis raha eest.”
See vastus peletas Indreku nõnda, et ta neid raamatuid enam kellelegi ei söandanud pakkuda. Seega sai tema rõõmumäest väike pettumushiireke ja tema kahekordne lõunasöök muutus suureks majandusaluste õõnestamiseks.
IX
Kristi tuli Indreku juurde tähtsa ja salajase ülesandega: Indrek pidi sepitsema üleskutse, mis oli määratud proletariaadile ja kõigile, kõigile, kõigile. Seda üleskutset pidi siis paljundatama ja levitatama, kas või tänavanurkadele üles kleebitama, kui õnnestub, peaasi aga – töölistele vabrikuis pihku pistetama.
Indrek polnud ainuke, kes sepitses seda üleskutset, vaid seda tegid ka teised. Oli võistlus, et kes kirjutab kõige parema.
„Ja mõelge ometi, kui meil oleks kõige parem!” rõõmustses Kristi juba ette.
Aga nagu pärast selgus, kõige paremat polnudki. Lõplik üleskutse, mis paljundati ja levitati, oli nii-öelda kokku klopsitud – tükk ühest, teine teisest algtekstist, et ta oleks tõsine evangeelium, kõigi tema pahede ja voorustega.
Kristile valmistas see suure pettumuse, oli ta ju rippunud selle üleskutse küljes, nagu oleks ta tema hingeõnnistus. Ta oli mugavamaks asjaajamiseks ja lähemaks tööst osavõtmiseks isegi väikese kavaluse välja mõelnud ja see oligi ja jäigi selle üleskutse tõsiseks ning väärtuslikumaks tulemuseks tema isiklikus elus. Nimelt: koridoriukse kaudu Indreku tuppa minna või seal sagedasti käia oleks torganud varsti teistele majaelanikele silma, eriti proua Passelmannile, kelle pea oli pahatihti oma ukse vahel, niipea kui keegi liigutas teiste uksi. Valitses ju püha kord, et kõik pidid kõigi järele valvama.
Kristi tundis seda korda lapsest saadik. Ta oli oma vanematega sagedasti korterit vahetanud, aga valitsev kord polnud muutunud. Sellepärast ta leiutaski oma väikese kavaluse. Kogu majarahvas teadis, et Lohu naisterahvas üürinud küll oma teise toa kellelegi noorhärrale, aga vaheukse keeranud lukku ja ukse ette pannud mõlemalt poolt kõrged riidekapid. Selle kohta polnud kellelgi midagi laitvat öelda, sest see oli korralikult tehtud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.