Juba olnud. Rein Põder
Читать онлайн книгу.
oli seda imelikum, et oma tulevas, tõelises elus ei rääkinud ta oma esimesest mehest mulle kordagi. Ja ka Tiia tegi temast nõnda vähe juttu. Ainult korra.
Andsin pruunis raamis foto tagasi.
„Kohv jahtub ära,” märkas siis ämm.
Ja alles nüüd tundis külaline niipalju julgust, et küsis pidu põhjuse üle.
„Täna on meie Tiiakese sünnipäev!” ütles mu ämm hellalt.
Ah siis nõnda tähtis päev. Kuidas ma võisin seda unustada! Kuid ma ju ei teadnud seal tallipealsel, mis päeva just ma olen ärganud. See vabandas kõike. Samal hetkel langes mu pilk seinakalendrile; seal seisis ikka seesama aastanumber 1965. Ja mind täitis üleni soojavoog. Esiteks seepärast, et mind tagasisuunas kandev ajavoog oli aeglustunud, ei, see oli lausa peatumas. Kui teaks vaid, kas päriselt või üksnes ajutiselt? Ning kindel see – tegu oli kahekümne neljanda augustiga.
Tõstsin tassi ja rüüpasin suutäie, tundes, kuidas kohvi ergutav mõju peaaegu silmapilkselt järgnes. Siis heitsin pilgu tassile, ehkki mõistsin, et see tass ei pärine, ei saagi pärineda ilusast sügislehtede-andide serviisist, mille me toome siia majja palju hiljem, Elsa Kongo kuuekümnendaks sünnipäevaks. Seejärel hakkasin torti lusikaga murendama.
Ja välgukiirusel kihutasid minust läbi kõik selle päeva tähistamised – siis, kui me ükskord koos oleme! Oli ju Tiia sünnipäev see päev, kui suvi on lõppemas, ent mil aasta veel jätkutas oma ilu ja soojust, ühtlasi oli see päev, mida mina muutumatult igal aastal tähistan meetripikkuste gladioolide kinkimisega, varieerides vaid lillede värvi. Sest need on minu meelest Tiia-lilled. Aga kus olid mu lilled praegu?
Sel hetkel meenus mulle taas mu seisund. Ja mu pilk rändas läbi avatud otsaakna, kus teadsin alati lilli kasvavat – seal nad sirutusid oma vibujate roheliste varte küljes, pruudiroosad gladiooliõied. Keegi oli neid juba sel hommikul jõudnud kasta, lillede ümber olid tumedad ringid. Kuid kellegi nuga neid lilli sel aastal sel päeval küll ei puutu!
Ja äkitselt läbis mind kummaline värin. See oli võrratu, sellest kujuneb mu suurim saladus – ma olen osa saanud Tiia esimesest tähtsast sünnipäevast, ilma et keegi asjaosalistest seda kunagi mäletada võiks. Sealhulgas mina ise.
Kohe kui tordilõik söödud, vabandasin ja ütlesin, et pean nüüd minema.
Aga Elsa Kongo ei muutunud sellest lausest nukraks ega teeselnud kahjutunnet, vaid vaatas mulle kuidagi teraselt otsa, nagu oleks ta mu sõnu vaid ositi kuulnud, ja lausus:
„Ehk Tiia juhtub teile teel vastu. Siis saate teda ise sünnipäeva puhul õnnitleda. Ma arvasin esiti, et te astusite just seepärast sisse… Aga kui ei juhtu, keda ma siis talle edasi ütlen?”
„Ei, ma… täiesti juhuslikult… ja olin unustanud, millal… ta…” pomisesin vaid.
Aga see oli nii naiselik – ikkagi teada saada, kes ma olen.
Tundsin, et nüüd on tõeliselt raske hetk. Ei, miks raske? Vastupidi, ma olin ju alles nende mõlema jaoks olematu inimene!
„Öelge, et Enno käis ja tervitab ja õnnitleb… õnnitleb kogu südamest!”
„Hästi. Nii et Enno…”
„Jah, Enno.”
„Koolivend siis…?”
Sellele poolküsimusele jätsin vastamata. Ma ei tahtnud nii kenale inimesele nagu Elsa Kongo isegi mitte ajaväli sena valetada. Temasse endasse ei mahtunud valed. Või väga harva. Meenus üksainus juhtum, imearmas eluoluline vale. Ükskord, kui ta siin kõrval köögis meid kõiki suurepärase praega kostitab, saab ta kimbatusest, kui talt küsin, kust küll nii maitsev liha, sel moel üle, et ütleb lühidalt – jänesepraad. Kuigi tegelikult oli ahjupotis nutria, üks neid libedaid loomi, keda kasvatab siinsamas lähedal oma tiikides vana Želnin.
Me väljusime koos toast, aga et vaheuks keskmisse, piduliste tuppa oli lahti, siis nägin hetke jooksul ära kogu sünnipäevaseltskonna. See sarnanes õieti välkvõttega, mille kestus oli kõige rohkem paar-kolm sekundit, küllaldane isegi inimsilma jaoks, fotograafias ju ilmatu pikk säritusaeg. Taipasin – see seal on puhtalt omaste ja sugulaste pidu, sest silma ei jäänud ühtki Tiia-ealist nooremat inimest, mis ei pannudki imestama. Nii umbes tosinkond kärarikast inimest, kes mind ükski ei märganud. Nad olid nõnda ametis iseendiga. Nende laulu- ja elulust tundus olevat nii ehtne ja äratas kadedust… nagu kogu selle põlvkonna ellusuhtumine, mille vastu minu põlvkond ligidalegi ei saa. Jah, kogu laudkond tundus kuidagi ülenenuna, mingi noorem tunne või aeg säras nende nägudelt, nad nagu põlenuks selles oma rõõmus ja see näis nende jaoks kestvat alati. Ometi, mõnele laua ääres istujale, onule või tädile võinuks näo järgi anda aastaid kuuekümneseitsmekümne ringis. See oli… aga see oli sama palju nagu minulgi… kui ma millalgi, millal see veel oli, pidin vastama ühele telefonikõnele, mis… oli põhjuseks, et ma üldse siia olin sattunud…
Viimasena, vilksatuslikuna jõudsin näha laua otsas istuvat üsna väikest kasvu palja peaga meest, kes toetus küünarnukiga lauale, endal silmad poolkinni, ja laulis vahest kõige innustunumalt, lüües teise, vaba käega endale takti. Ma tundsin seda viisikatket nii hästi. Seda ta saab laulma ka edaspidi kõiksuguste pidude ja sünnipäevade ajal:
„Kuid ilma naisteta on kurb maailm, ka roosil päikeseta tundub külm…”
Eks ta ole. Tema see oli, Tiia kasuisa. Ja mul seisab ees teda palju kordi sellisena, aega trotsivana näha ja kuulata, kuulda ta elufi losoofiat. Ja muidugi tsiteerimas oma lemmikut Puškinit:
„Kodukäijaid, libahingi läbi tuisu kannab tuul, lõputult neid lendab ringi nagu lehti sügiskuul… Kuhu lähevad need voorid? Miks nii suur on nende arv? On’s need tondi leinakoorid? On see nõia pulmaparv?”
Jah, sünge ja endeline „Tondid”. Ei tea, miks just seda luuletust? Ju see oli tema saladus, mis jäigi mulle teadmatuks, ehkki ta jõudis mulle nii palju endast rääkida. Sealhulgas lapse põlvest Peterburis, kus ta isa, ehkki eesti soost mees, teenis Nikolai II ihukaitses, ja kus ühe paraadi ajal seesama poisike oskas sõjaväelikult au anda just hetkel, kui Venemaa viimane tsaar temast möödus, nii et tsaar pidi peatuma ja tema kuueaastase peakest silitama. Seda oli nii raske kujutleda – see oli kui Aja võimatu vigur.
Äkki koormas tulevik mind ränkraskelt. Ma seisatasin lävel, nagu tõrguks jalg sellest majast lahkumast – ma tead sin, ma mäletasin midagi liigset, mida ükski elav ei tohiks ette teada. Kuid minu olukord oli eriline. See oli teadmine temast, sellest väikesest mehest ja ühtaegu ka teadmine Tiia emast. Nende edasisest elust. Nende surmast. Ehkki sinna oli praegust hetke arvestades veel üsna pikk aeg. Kuid iga eluiga on lõplik. Hoolimata nende kümneaastasest vanusevahest, mis oli Tiia ema kasuks, lahkub tema ometi kümme aastat sellest mehest varem, ja temal, sel mehel, on praegusest het kest alates määratud elada veel pikad kakskümmend üheksa aastat, mis lõpevad ükskord, jah, minu silme all meie linna korteris WC potil – ta vajub õlaga vastu seina, suunurka teki vad väikesed õhumullid, nagu oleks need tekitanud temast tõepoolest lahkuv hing, ja näos imestunud, ei, uskumatu naeratus, nagu oleks ta lahkumishetkel tõesti teada saanud elu suure saladuse…
Astusin teelehisele õuerajale, mõeldes kimbatuses, mida ma öelnuks siis, kui Tiia ise seisnuks nüüd esikus. Selgus, ma poleks selleks üldse valmis olnud.
Ent mulle naeratades ja kätt andes oli Tiia emal veel midagi südamel.
„Kas… kui hästi… tuttav te õieti Tiiaga olete?.. Hea oleks, kui te temaga täna ikkagi kohtuksite…”
Neis lauseis oli midagi, mis polnud sõna-sõnalt nõnda mõeldud. Ma püüdsin maantee heledale karedusele jõudes seda mõttes jätkata:
Minu teada pole tal kedagi… Kui te oleksite paremini riides… kui ma teaks teist rohkem… te ehk sobiksite talle… sest selles eas peaks juba… Inimene ei saa jääda üksikuks… See oleks ülekohus elu vastu…
Jah, Elsa Kongo, võib-olla oli teil isegi õigus. Võib-olla olnuks keegi teine sobivam. Seda pole tõesti võimalik enam teada saada. Aga juhtub nõnda, et see olen ikkagi mina…
Elvas