Juba olnud. Rein Põder
Читать онлайн книгу.
langes mu pilk seinale, rebitavale kalendrile – see kuupäev, mis mulle vastu vaatas, oli rohkem kui ehmatav. Viimane, tegelikult pooliti ära rebitud leht oli justkui ajariba ja teatas, et kuupäev on 23. november 1981. Ja kalender ise oma pisikese saatetekstiga oli venekeelne.
Ja mu pea lõhkus edasi kui tõelises pohmellis. Ja ma sain enda olukorra naeruväärsusest veel vähem aru kui ärgates.
Paotasin ettevaatlikult korteri välisust – seal polnud kedagi. See oli pruuni kakavärvi trepimade ja äranäritud trepi käsipuu suundus madalamale ning seintele oli kahe keele tähtedega midagi kirjutatud. Enne ukse sulgemist taipasin ometi paberi riba snepri keele vahele jätta. Polnud välistatud, et mul tuleb siia veel tagasi pöörduda. Kui mu otsingud osutuvad tagajärjetuks.
Selle ukse vastas oli teine uks, teise korteri oma, mille küljes rippus plekist postkast, mis ajas üle. Hädauudishimu sundis mind välja koukima ühe paljudest ajalehtedest. Oli „Edasi”, suured riigijuhtide pildid esileheküljel. Kuid ajalehe kuupäev oli teine – 12. oktoober 1982. Võrreldes korteris olnud rebitava kalendriga oli see siiski aasta võrra lähemal.
Kuid millele, millele!? ei mõistnud ma ikka veel.
Ja mu kõige halvemad aimdused võtsid minus haigest peast hoolimata võimust. Ma ei osanud seda endale kuidagi muudmoodi seletada, kui et olin tõesti sattunud mingi ajaviguri ohvriks. Ja üks mis kindel – see oli toimunud koguni kaks korda üsna lühikese aja jooksul. Esimene seal pimedal teel, ja siis veel… Jah, mis oli olnud teistkordse ajasööstu põhjus? Nüüd võisin seda selgemini öelda. Cherchez la femme!
See avastus isegi ei ehmatanud mind. Midagi taolist olin ma kahtlustanud juba eelmisel õhtul. Ma olin sattunud… ma ei suutnud sellele esialgu nime anda. Mingit laadi ajalõksu igatahes. Ma olin selle ise ära teeninud. Jah, nad olid (kes nad? aga kellegi vandenõu see ometigi oli?), jah, nad olid selgesti andnud mulle pool ööpäeva otsustamiseks. Põgusast lubadusest hoolimata oleks ma võinud sest sõidust loobuda. Jah, kui ma teadnuks, mis mind tegelikult ootab! Aga mul ei olnud võimalust ajas ettepoole näha, isegi mitte aimata. N a d olid mulle andnud niisiis võimaluse ka mitte sõita. Ja nad saanuks läbi ka lühema teatamisajaga – ning ma oleksin ikkagi sõitnud!
Üks oli selge, ma pidin sellest olukorrast välja saama. Nojah, esmalt sellest majast, siis sest ahistavast maakohast minema! Tagasi linna, seal on vähemalt… Ehkki maakoha kohta oli veel vara midagi öelda. Siiski, siiski – nagu olin arvanud, ei erinenud väljas avanev pilt kuigi palju sisemisest. See süvendas mu kahtlusi. See oli tõepoolest üks neid tüü pilisi kolhoosimaju, mida kunagi agarasti ja kümnete kaupa maale ehitati. Hallist kivist vihmaveetorudeta maja, kokku neli korterit, pooleldi hüljatud olekuga, rohi kasvamas katuse servas, akende all äratallatud lillepeenrad, välisuks ripakil, osa alumise korruse aknaid vineertahvlitega kinni löödud. Kuid ühest allesjäänud aknast piilus siiski vana naise sügisõunana krimpsus nägu ja tõmbus kohe tagasi. Ma ei tea mis julgus mind ründas, aga ma viibutasin ta suunas rusikat ja pöördusin ümber.
Nüüd nägin teist majaelanikku – eelmisest küll noorem, aga seejuures eatu naine, pruunikashall rätik peas, riputas majaotsas pesu üles; ta punetavad sõrmed võtsid kaelast puust pesulõkse ja kinnitasid nendega rinnahoidjaid, alusseelikuid, lapsepesu. See oli otsekui detail mingist suuremast pildist, tegelikult elust endast, milles ma ju kunagi olin osalenud, aga nüüdseks unustada jõudnud. Astusin naisele lähemale, köhatasin, mõtlesin algul teda kõnetada vene keeles, milleks andis põhjust naise villane rätik ja juuksekrunn. Ma juba vormisin suus lauset, mis ei tahtnud kuidagi kuju võtta, kui tema ise ümber pöördumata mulle puhtas eesti keeles sõnas:
„Kas said nüüd lõpuks vangist lahti!”
Ehmatasin, kuid kui seepeale pilgu seljas olevatele roobadele heitsin, siis mõistsin, et ta peab mind kellekski teiseks. Ka ta ise ehmatas pisut, kui oma punetava, vesitsevate silmadega näo mind õieti vaatama pööras. Milleski, tabamatult meenutas see naine mulle minu enda ema ta viimastel eluaastatel, kuid ema polnud kunagi olnud nii alistunud olekuga, ta oli elu lõpuski olnud reipam kui see naine siin.
„Ah ei…” kohmas naine. „Kelle külaline te olete?”
„Maigi… ei, Luule!” ei osanud ma midagi paremat leida.
Naine vaatas mulle imelikult otsa.
„Ei ole meil säärast inimest majas. Maret… elas korteris nummer kaks, minu vastas, aga tema on juba mitu aastat surnud. Ei jõudnud oma meest vanglast tagasi oodata… Seepärast ma arvasingi… Te olete siis ülevaltmehe juurest?”
Ma vist noogutasin pead.
„…Seda ma kuulsin öösel kära ja müra, mõtlesin, et keegi on sisse murdnud. Aga meil pole öösel voolu. Seepärast ei julgenud vaatama minna… Te siis olitegi sääl nummer neljandas või? Kes võtme andis?”
Jätsin ta küsimuse tähele panemata, mind huvitas hoopis muu.
„Kuidas ma koolimaja juurde pääsen?”
„Oh, koolimaja pole enam ammu. Pole õieti lapsigi. Mõni üksik. Kool on maanteed mööda kuus kilomeetrit minna…”
Ma ei kuulanudki teda lõpuni. Teadsin vaid, et pean selle koolimaja üles leidma. Hoovist välja astudes kohtasin ajamata habemega meest, kes läks pudelite kõlisedes kuhugi, vististi poe suunas. Küsisin talt teed bussi peale. Ta naeratas mulle oma katkiste hammastega ja lausus irvitades:
„Mida sa veel ei taha!”
Tuul oli maanteel vinge ja vastu, madal taevas puistas aegajalt mõne harva lumehelbe vastu nägu ja mu paljastele kätele. Olin alati vihanud säärast vesist ümbrust, niisugust luitunud ja justkui inertsist kulgevat elu, mitte elu, vaid oleskelu, olin alati vihanud seda aastahetke, kui talv juba koputab taevaservale, aga maapind on veel sula, kui hommikuti on hall ning looduski on üleni justkui alistunud, oodates vaid kõikekangestavat külma ja siis ükskord ka lund. Nüüd oligi säärane ilm, ja ma olin ilmselt maanurgas, millest rusuvamat oli võimatu leida. Kindel see, et ma polnud siin kunagi, ka mitte oma endises elus viibinud. See suurendas veelgi mu haledust enda vastu.
Ja tee oli tühi, liikluseta, ning ehkki nüüd oli päevavalge, ei olnud mu silm kohanud ühtki teeviita või kilomeetriposti. Nii nagu… nagu millal?
Järsku, mõne kilomeetri järel jäin postina seisma. Mu pilk langes esimest korda jalgadele – ma olin seal toas masinli kult midagi varna alt jalga kiskunud. Need olid mulle suured kotad, mustad ja kivisöepuruga koos, mis loksusid iga sammu juures. Ent alles nüüd panin seda tähele. Midagi oli veel? Ja siis meenus mulle, mida too külmetavate kätega naine oli öelnud. Ta oli öelnud: „…see on uus alevi koolimaja.” Ma sammusin vale kooli suunas. Sinna ei saanud viia säärane maantee. See koolimaja, kus mina, kus meie eile õhtul olime pidutsenud… seda polnud ehk olemaski!
Ma pöörasin ümber. Tagasitee oli mõnevõrra kergem, sest tuul puhus selja tagant.
Ja et mul polnud midagi muud teha, siis ma sõimasin astumise taktis, iga sammu järel naissugu ja eriti toda, kes oli end algul Luuleks nimetanud, kes oli mind ära teinud.
Siis, tunni või poolteise järel seisin uuesti tuttava ukse taga. Jalamati naabrusse oli sugenenud pudel. Tegemist oli piimaga, ehkki see polnud laiakaelaline, metallkilega kaetud piimapudel, nagu ma neid mäletasin, vaid tume šampusepudel, millele paberist nutsu peale keeratud. Midagi mõtlemata võtsin pudeli ja jõin selle tühjaks. Tundsin, kuidas piim mu sisikonna korisevana ellu äratas. Alles seejärel panin pudeli käest, aga oma teo varjamiseks tolle teise, postkastiga ukse taha.
Mulle tuttav uks oli kinni lastud, igatahes kalendrileheriba uksekeele vahelt oli kadunud. Trummeldasin nagu õige mees vastu seda. Uks avati üllatavalt kiiresti, nagu oleks too seesolija just mind passinud. Olin kindel, et avaja on nüüd too Luule ja mõnigi mõistatuslik asi asetub oma kohale. Mul oli koguni lausegi valmis, mille tahtsin talle öelda.
„Keda, millist Luulet!” röögatas suurt kasvu – kellegi moodi, aga kelle küll! – mees triibulises madrusesärgis, mida kutsuti vist meremehe hingeks, ja asetas käe uksepiida vastu, nii et mulle sai selgeks nii ta omanikuõigus ja nähtavaks ka käsivarrele