Juba olnud. Rein Põder
Читать онлайн книгу.
ei suutnud talle Tiia nime öelda. Milleks teda selle sisse kiskuda? Seepärast sobrasin veelgi energilisemalt oma rahatähtede vahel, mõttes arv kümme – ja ma oleksin ennast tõenäoliselt suurepäraselt reetnud oma kümnekroonisega, kui Luule poleks mulle kätt ette pannud.
„Las olla, pole vaja!” Ja ta vaatas mulle õhetavalt otsa, mis võis tähendada ükskõik mida. Ma tundsin korraga, kuidas mind imetakse üha ohtlikumalt siinse olukorra sügavusse. Samal ajal kõlas mus uuesti Tiia nimi, kostis kui hoiatus mu ähmase aju sisemuses. Ja hetkeks nägin teda selgesti vaimu silmas – ta seisis seal ühe teise aja fookuses, justkui pildis tamisaparaadi ees, ja vaatas taas minu poole, kuid näpp mil legipärast suule surutud. Kuid siis kohe visioon hajus. Ja ma tundsin, kuidas üks teine naine, üks teine emane puges mu kaenla alla ning asetas oma kuuma käe mulle põlvele. Ning äkki taipasin veel üht olulist koolikokkutulekute eesmärki.
Ent too Martaks kutsutu vaatas ikka veel ootavalt minu poole, mispeale Luule noogutas talle – ja ka Martale oli kõik selge.
Järsku juhtis kellegi hele kiljatus kõigi tähelepanu aknale. Seal väljas surus üks nägu või peaks ütlema et koguni lõust end vastu klaasi.
„Aadu! See on Aadu! Lähme toome Aadu sisse!” taipas Andri esimesena, vabastas end kähku raskest pillist ja juba robistasid tema ja ülepeajuustega Valdur pikka pimedasse koridori.
Nad olid paari minuti pärast tagasi, kahe vahel lohakas ja märjas riides, õigemini roobas mehejupats, kes vaid ümises ja silmi pilutas. Ma sain kohe aru, et tegemist on külahullukesega, aga tema ilmumine pakkus nähtavasti kõigile seda vaheldust, mida me pidu loogika lausa nõudis.
Nüüd oli kogu tähelepanu hullukesele pööratud ja lõpuks ometi minult ära. Too Aadu-nimeline pandi kustuva ahju juurde istuma. Aga ta ei tahtnud vastu võtta ühtki söögiasja, mida talle mitme kätepaari poolt pakuti. Nii et meestel ei jäänud viimaks muud üle kui talle tumedast pudelist puskarit suhu kallata. Aga selleks tuli teda taas kahe mehega kinni hoida. Hulluke puristas ning neelas, kuid suurem osa heast märjukesest voolas ta suunurgast alla, niigi ligedale rinnaesisele ja sealt pükstele. Siis tuli kellelegi parem mõte.
„Lehtriga, meil oli siin kusagil lehter, millega kuremariini sai kannu kallatud!”
Seda pilti mul lõpuni vaadata ei lastud. Ja ma poleks tahtnudki. Eluaeg on vägivald nõrgemate ja vaimust vaeste vastu mu jaoks jäle tundunud. Mind sikutati uuesti püsti – Luule oli otsustanud tegutseda.
„Hullud, mida nad teevad!” sosistas ta, kui me pimedasse koridori kadusime. Aga mis meie endi mõttes oli?
Silmapilk ärkasid ammused koolipõlvemälestused, need internaadiajad, hämarad õhtutunnid, kui petrooleumilampe alles puhastati ja neid polnud veel süüdatud, kui sai mööda koolimaja ringi uidatud ja siis riietehoius varnade vahel üht patsidega tüdrukut tabatud, kes vaid hi-hiitas ja lasi ennast kompida ja keda ma hiljem valges ära ei tundnud, nii et see jäigi alatiseks saladuseks, sest paljudel olid tollal patsid… Võis öelda, et see oli üks mu esimesi sellelaadilisi kogemusi.
Kuid siin polnud ju tolle mulle meenuva koolimaja koridorid. Ja ehkki Luule pidi siinset maja paremini tundma, põrkusime pidevalt valede uste ja valede koridorikäänakute ning viimasena trepiotsa vastu. Ent kogu selle teekonna jooksul haises vaevututtavalt toosama ammune kuivpeldik. Nagu tolles majas, kus minu mälestused olid ringi hiilimas.
Me peatusime ühes ukseorvas – ja Luule suu, niiske ja ahne, imes end minu oma külge. Ma lasin sel sündida, oskamata talle vastata, sest viimane taoline kogemus oli jäänud vist juba aastakümne kaugusele. Püüdsin selles poolvägivaldses olukorras meenutada hoopis oma esimest suudlust. See aitas mind.
Vahepeal anti mulle võimalust ka hingata – ja siis me vaarusime edasi, ilmselt otsides endale kohta. Kuid kõigi kunagiste magamistubade uksed olid kinni, ja kui me mõnda sisse oleks pääsenud, siis oleksid kõik reformpõhjaga voodid olnud lootusetult läbi roostetanud, kõik madratsid pehkinud, hiirtest ära kustud ja katki järatud… Nõnda jäi mulle vaid võimalus oma käsi ta džempriavast sisse toppida ja temal minu vastu liibuda. See oli tõesti kui kahe algaja nooruki õhku rippuma jääv armatsemine.
Kui me lõpuks ringiga vanasse kohta tagasi jõudsime, oli piduruum inimestest lage. Vaid üksainus lühikeseks jäänud jäme valge küünal põles koristamata laual. Ja ahjusuu oli juba tumm, ehkki veel avali. Kadunud oli ka koolisilt – keegi oli selle ilmselt mälestuseks kaasa võtnud. Kas tõesti oli me ekskursioon mööda pimedat maja nii kaua kestnud?
Üksik küünal heitis oma nappi valgust, ja seda võimukamalt valitsesid ruumis varjud, üksnes meie kahe varjud, mis jätkasid endist, poolelijäänud tantsu – nüüd juba tumma tantsu tumma muusika saatel. Kuid millalgi tuli ka meil lahkuda, sest iga pidu saab kord otsa.
Enne välisukse avanemist võtsid Luule soojad pehmed käsivarred mul järjekordselt kaela ümber kinni ja ta sosistas mulle kõrva:
„Ära selle ööbimise asja pärast murr-etse… Sa oled ju minu hoole all!” Jälle see mõnus r-i narin, mis ulatus kuhugi sügavamale ja tekitas kehaski samasuguse kerge värina. See on hea, ta ei jäta mind siia… et ta ei jäta mind hätta… täna õhtul… Aga auto…? mõtlesin ma, suutmata oma mõtet lõpetada, sest ööjahedus ja pimedus lõid ühekorraga oma tumma ja märja kindaga vastu nägu. Kuid väline ilm mitte ei kainestanud mind, vaid näis muutvat mu seisukorra veelgi hullemaks. Mu jalad vankusid, need tundusid lausa taignased. Nüüd tundsin raskust mitte ainult kehas, vaid kirjeldamatut aeglust, laiskust ka oma mõistuses. Mulle näis, et midagi sellist oli minuga varemgi juhtunud, ainult et kus. Mäletasin ähmaselt mingit teistsugust pidu…Või oli neid olnud mitmeid…? Ja samas näis mulle, et ehkki ma mäletan eelnevat aega, kaugenen ma ometi kogu aeg nendestki mälestustest, mis mul olid veel hiljaaegu. Sealhulgas ka oma kooliajast. Ja justkui ahastusena kõlas seal kaugusest nimi Maigi.
„Maigi…” ümisesin ma kuuldavalt.
„Ei ole teda. Mina olen nüüd su Maigi!” vastati mu kõrvalt. Ma ei tundnud seda häält, see ei sarnanenud ühegi teada oleva naisehäälega. Ja pealegi – pilkane pimedus ei lasknud mul ta nägu näha. Niisiis kõndisin kellegi kõrval ja selle naisterahva käed hoidsid mind püsti ning tema õlg toetas mind edasiliikumisel.
„Jah, tõesti, mis vahet sel nüüd enam on,” kuulsin ennast nagu kedagi võõrast pomisemas. Olin juba alla andmas.
„Ükskõik, nüüd on… täitsa ükskõik,” kuulsin sedasama võõrast häält edasi lalisemas.
Kõige hullem, aeg ei liikunud ses pimedusse edasi, vaid seisis paigal; aeg oli kaotanud selles öös oma tähenduse. Aeg ise oligi pimedus.
See kõndimine, see koperdamine kestis kaua. Aeg-ajalt tundsin jalge all märga lehelasu, nagu oleksime läinud läbi metsa. Siis viimaks tõusis ööst me ette kolm või neli ridastikku maja. Ma pigem aimasin, kui nägin neid. Kuid mitte ühtki tuld, mis tunnistaks, et neis ka elatakse. Kohe kääksatas vettinud välisuks ja mind tassiti veel suurema otsustavusega trepist üles, lasti seejärel korraks vastu pehmet, ilmselt dermatiiniga üle löödud ust vajuda, samal ajal kui too naine võtmetega kõlistas.
Sattusime pimedasse ja sooja ruumi. Üleminek välisest külmast ja ebameeldivast oli nii järsk, et see mõjus mulle kainestavalt. Puskarikarm oli mõne hetkega hajunud, selle aset täitis nüüd miski muu. Tundsin kehas pagana ehtsat noorusaegade põnevust ja värinat. Mu aastad olid otsekui kiire tagasi käigu saanud.
Naine oli minust hetkeks lahti lasknud, ta käed kobasid seinal, kostis lüliti kuiv klõpsatus, kuid valgus ei süttinud.
„Ongi parem,” sosistas ta, aga see polnud enam too hääl, mida olin seal koolimajas kuulnud, sest r-i narinat ju polnud.
Pikk pime tee oli ka hääle välja vahetanud. Kujutlesin teda nüüd hoopis teisena.
Siis väändusid käed ümber mu kaela, aga need olid nüüd tõesti nooremad käed, ning suu, samuti noorem ja ahnem kui seal koolimajas, suruti minu omale – ja seekord suutsin talle juba vastata. See oli pigem mind tühjaksimev kui mulle midagi pakkuv suudlus. Enne veel, kui miski sai järgneda.
Nõnda, teineteisesse