Juba olnud. Rein Põder
Читать онлайн книгу.
olgu neid või mitu tükki ühel ja samal päeval…”
Emal oli kööki astudes käes sügav meelespealillelise servaga supitaldrik (isa kingitus!), selles pool tosinat suurt pruuni muna ja taldrikupõhjas kolm paksu suitsulihaviilu. Seesama suitsuliha, mida ta oli unes kuulnud mind küsivat!
Nüüd oli mul vaja alustada teemat, mille olin toonud ettekäändeks, et siia tulla. Vanavarast. Muidugi mäletasin neid vanu jutte, kas just kõiki, aga üldiselt kõiki. Pliiats muudkui kihutas üle paberi. Kahjuks silmakirjalikult. Mul ei olnud nende üleskirjutustega midagi peale hakata. Või siiski!?
Tegelikult olin tulnud tulevikust siia kui pettur. Olin saabunud ju häda sunnil. Seda igituttavat selga ja kukalt vaadates hakkas mul korraga imelikult valus, et ma petsin teda, oma ema, öeldes, et olen vanavarakoguja. Ent mind vabandas teadmine, et samaaegselt petsin ma ka iseennast. Muidugi tuli arvestada, et see polnud täielik reaalsus. Aga samas ikkagi oli. Vähemalt selleks õhtuks, võib-olla kauemakski, olenevalt asjaoludest, kuidas sündmused edasi kulgevad.
„Kuidas see linategu Melliste mõisas käis?.. Kes too Ansi Peeter oli?.. Kus nood elasid? Millal umbes?..”
Kartes tõesti mälu kustumise pärast, kirjutasin nüüd üles kõike, mida ema mulle, selg minu poole, rääkis mõisaaegade ja veel vanema aja kohta. Samal ajal varjasin kogu aeg käsi varrega teksti, sest kartsin, et mu käekiri võib mind reeta. Ja vihiku poolviltune serv aitas sellele konspiratsioonile kaasa.
Õigupoolest soovinuks ma, et ema laulaks mõnda vana laulu, et ta alustanuks oma kõrge tiiskandiga, mis oli tal ju samuti vanaema pärandus, laulaks näiteks mu lapsepõlve kõige kurvemat laulu kahest väikesest laululinnust, kes jäid ööseks kaasiku ja „kelle neli muna sõi ära kuri kaaren ning lõhkus pesagi”. Millisel kohal ma olin alati, niipalju kui mäletan, tihkuma hakanud. Aga see polnud vist rahvalaul, kuivõrd ma polnud seda kohanud üheski hilisemas rahvalaulikus, nagu neid ju ikka ilmutati.
Pealegi – mul polnud praegu magnetofoni kaasas. Aga üksnes neid kahe väikese laululinnu laulu sõnu polnud mul õigupoolest vaja üles kirjutada, need istusid sügavalt minus, nii et neid ei saaks minema pühkida ükski muutus. Aga ema lauluhääl, see oleks olnud midagi muud! Jah, mulle polnud temast, oma emast, jäänud üht väga tähtsat jälge – nimelt ta hääle ülesvõtet. Meie ajal, meie ajal tõesti peaks meil oma kallitest inimestest mälestuseks jääma ju ka hääl, mitte üksnes tummad pildid perekonnaalbumis. Mõni muu lindistus mul ju oli – ma ei räägi muidugi Tiia häälest, selle eest hoolitsesid teised instantsid, nagu öeldakse –, näiteks oma laste häältest. Tegelikult oli üks jäädvustus küll lausa kogemata tekkinud. Ühel valel ajal käima pandud makilindil („Lint käib!” hüüdis keegi kohe alguses) pahandasin ma nendega nõnda, et mul hakkas iga kord paha seda linti kuulata. Ma poleks eales aima nud-teadnud, et mul on nii kuri ja vastuvaidlemist mitte salliv hääl! (Kuidas me küll ei mäleta oma vastikuid, torisevaid ole kuid, oma elu halbu hetki ja meeliskleme üksnes meeldivate sündmuste valguses!) Ja ometi ma ei kustutanud seda linti ära. Tundsin, et mul pole selleks õigust – seal olid peal me laste kõrged, erutatud hääled, kui nad ennast õigustasid, miks nad olid minu Mendelssohni Teise klaverikontserdi ase mele lindistanud selle, mis seal parajasti kuulda oli – mingi oma instseneeringu. Sest Mendelssohni võisin kohe kindlasti ja veelgi paremas esituses asemele saada, aga neid hääli, seda häälemurde-eelset tiiskanti ei saaks ma enam iialgi…
Toit oligi juba laual. See, mida ema kiiresti teha suutis – praekartulid ja viiludena praetud suitsuliha ning härjasilmad. Tõelised maamunad, ilmatu suured munakollased!
Tundsin, kui näljane ma tegelikult olen. Ma sõin justkui mitme päeva nälga tagasi. Õigemini, mina sõin, aga tema vaatas pealt, hea näoga, nagu vaatavad kõik maailma naised, kui näljane meesterahvas sööb ja talle toit nõnda maitseb, et ta isegi perenaist kiita ei taipa.
Lõpuks olingi õhtusöögist jagu saanud, minust ei jäänud taldrikule mitte raasugi. Mäletasin, et see oli vanaema ja ka ema enda nõue: söök on alati seda väärt, et seda ei songitaks, et see lõpuni söödaks. Ühesõnaga, meie pere komme, mingi talupoegliku järjepidevuse tunnus… Märkasin, et olin peeneks närinud ja alla neelanud isegi suitsuliha kamaraservad.
Väljas valitsev pimedus oli nüüd täielik ja pelutav, sõnaga täieõigusliku sügisõhtu pimedus. Ja vist isegi krabistas vihma. Mis tähendas, et sellest ulualusest mul täna küll lahkuda ei tule. Mulle nagu kingiti veel lisaaega ema seltsis. Samal ajal kui temale oli see öömajale jäämine juba tunduvalt varem selgeks saanud.
„Mul om poig sõaväen. Timä asõmõ pääl sis makategi! Külh hommugu lähäti edesi, umma tiid…”
Kui ma vaid teadnuks, kuhu ma sel hommikul edasi lähen!
See oli esimest korda, kui ta mu teist mina mainis. See tähendab toda Enno Poodnekit, kes viibis sel hetkel sõjaväes – toimkonnas, õppustel, ükskõik kus just.
„Teil, ma kae, om nii hõel rõivass. Ärke pahandagõ, vast võtatõ indäle mu poja palitu, mis siiä kappi om jäänü, ku ta sõaväkke läts. Küll ta ost katõ aasta pärast indale uue… Ega te pane pahaks, et ma nõnda pakun?”
Ei, ma ei pannud, ei tohtinudki pahaks panna, kui väljast kuulduvat vihmahäält arvestada. Lootsin samas, et olen, kuidas nüüd öelda… ikka veel iseenda kasvu. Igaks juhuks passisin palitut selga – jah, see oli tõesti paras. Ja ema oli oma otsusega veelgi rohkem rahul, ning söandas mind isegi korraks puutuda, tegelikult küll palitut, siludes selle rinnaesist.
„Nigu uma!” rõõmustas temagi.
Ja siis, hoolitsevalt:
„Hää kotus om meil vällän, üle muru minnä, külh leüate!”
Ma läksingi, võtnud oma vana sõbra õlgadele. Seal puust majakeses oli mul aega ennast koguda, mõelda – ega ma midagi valesti pole teinud, mille eest mind Aja karistus võiks oodata. Justkui polnud midagi säärast. Kui mitte kogu seda õhtut ema seltsis arvestada! Aga sellest ei suutnuks ma eales loobuda.
Tuppa tagasi jõudnud, märkasin, et kiri sõjaväkke oli vahepeal valmis saanud. Ümbrik seisis laual vaasi najal, vaasis olid väikeste lillade õitega krüsanteemid, mida mõnel pool kutsutakse ka talveastriteks; eks needki hilised lilled tõestasid, et sügis on juba tublisti edenenud. Kirja hele, margita nelinurk kiirgas mulle vastu ammuunustatud ja siiski mälusse liiga sügavale vajutatud aadressiga: Москва, Удельная, в/ч 16 660.
Nüüd viis ema külalise korteri kolmandasse tuppa, kus mind võttis vastu kasutamiseta ruumi jahedus ja kõhedus. Nõnda on ikka tubadega, mis kedagi ootavad. Mõnikord lootusetult.
Selles toas oli mulle muidugi mõndagi tuttavat, ehkki ma olin siin olnud nii üksikuid kordi, kuid ühest asjast oli mul hea meel – et kusagilt ei vaadanud vastu minu, see tähendab tolle päris Enno Poodneki fotot. Ma tõesti kartsin kohtuda enda teise minaga. Veel rohkem kartsin, et see annab emale võimaluse mind, kes ma praegu tolle Enno Poodneki pali tus seisin, ja toda fotol kujutatut võrrelda ja kes teab mille peale tulla. Ent teistpidi – me oleme oma emade südames, veel enam nende mälus alles, ning veelgi tugevamini nende kehamälus, aga seda on ühel meesterahval võimatu ette kuju tada…
Jah, minu käsutuses oli selles toas ka väike etažeer, kaks rida juhuslikke raamatuid. Ehkki nende juhuslike raamatute hulgas polnud neid kolme, mille ma saadan kord ema palve peale – „Aurélieni”, „Gabrielat”, „Jane Eyre’i”. Aga see juhtub alles umbes kahekümne aasta pärast. Ma saan siis ütlematagi aru, et need peaksid olema raamatud naistest ja ka armastusest ja sellest lähtuvalt just nood kolm valingi. Õigemini, ma võtan nad oma riiulist, otsustanud edaspidi ilma nendeta läbi ajada. Aga tema lausub ükskord nende raamatute kohta halva, igavikulise lause:
„Kui ma ära suren, siis saad need raamatud endale tagasi!”
Ma ei mäleta, kuidas ma pareerisin selle ta liiga enneaegse mõtte. Ütlesin vist lihtsalt, et ei taha sääraseid jutte kuulda. Ma oleks olnud nõus talle ära andma kogu oma mahuka raamatukogu, kui saanuksin tema elu kas või kuu võrra pikendada.
Kuid niipalju kui ma hetkel aina ähmastuvast