Unustatud. Rein Põder
Читать онлайн книгу.
mõistsin selle pilgu üldisemat sisu – me vanem tütar oli mulle märkamatult selle viimase suvega neiuks sirgunud. Ja veel midagi, palju valusamat, mis mind torkas – minu noorus oli möödas. See oli lõppenud juba seal, Tallinna sadamas, kui Roland meist maha jäi. Ent võib-olla oli see juhtunud palju varem, tervelt kolm aastat tagasi, sel päeval, kui me seisime Rolandiga Pärnus, Koidula kuju juures ja keegi võhivõõras naine astus erutatult meie juurde ning lausus katkeval õnnetul häälel: “Kas te juba kuulsite, mida raadio teatas…?“
KES NEIST SAAVAD. Kalju
Neil oli saatjatena kaasas kaks Saksa ohvitseri, kes ei asunud mitte rongi peas, neis vagunites, kus eesti poisid, vaid kusagil tagapool, kus neil võisid olla lahedamad olud. Vaid aeg-ajalt suheldi omavahel. Saksa keele oskusega polnud kellelgi kiita. Poiste hulgas oli vaid üks, nekrut Heamägi, kes valdas vabalt saksa keelt. Tema siis pani kõik käsud ja reeglid eesti keelde ümber. Kuid kui teda käepärast polnud, tekkis raskusi. Hoolimata korduvast pärimisest ei olnud nood ohvitserid veel nimetanud reisi sihtkohta, nagu oleks tõesti tegemist sõjasaladusega. Eks see veidi nõnda oligi.
Sõjaaja rong, ei sel olnud kiiret. Aeg-ajalt haagiti nende koosseisu külge uusi vaguneid ja aina rohkem lisandus ka haavatute omi, mis ootasid neid sõlmjaamades tagavarateedel ning olid kui nähtamatuks jääva sõja kajastused. Ja aeg-ajalt tuli läbi lasta ka läänest tulevaid raske lastiga sõjamoonaešelone.
Neid, kergemalt haavatud sõjaväelasi hakkas kohtama ka perroonil, sest peatused kestsid mõnikord pool tundi ja veel kauemgi. Võis maha karata, ja kuna kõigil oli veel piisavalt ostmarkasid taskus, siis sai jaamadest toidupoolist ja suitsu ostetud. Ja odavat õlut, millel oli peedimaitse. Temal, Kaljul, oli esialgu söögikraami piisavalt ja see oli kaasavõetud vineerist kohvrisse pakitud, nii et ta võis koguni kostitada lähemaid kamraade, kes polnud taibanud ennast pikemaks ajaks varustada või kel polnud just maal elavaid sugulasi nagu temal. Jah, tema soolapekk ja maaleib pärinesid Vasulas elavalt onult, kes oli enne ärasõitu nende peret väisanud. Tolles kohvris olevast jätkus ka sõber Sulo jaoks, kel oli veidi piinlik, et polnud nõnda palju ette näinud. Kui jälle kord söödud, võis kohvri kõige kõrgemale riiulile upitada, sest seal ei maganud kedagi – nii täis polnud ükski vagun tuubitud.
Tartus oli olnud veel raagus kevad, ja ka teel läbi Läti ja Leedu oli sadanud jahedat vihma, kuid Poola piiri järel saabus ootamatu soojalaine ning mida edasi, seda enam ehtis kevad end juba roheliste hiirekõrvadega. Olles Varssavisse jõudnud ja pika peatuse ära kannatanud, jätkati teekonda juba lõuna suunas. Nüüdsest sõitsid nad juba kiirendatud korras kevadele vastu ja kevad ise liikus aeglasel kõnnil põhja poole, mida oli hea vaguniaknast jälgida, sest muud tegevust ju polnud. See oli kõiges üsna samasugune kevad nagu koduski nähtud ja puud ning väljadki umbes samasugused, kuid ümbritsev elu omandas siiski teist nägu. Jaamahooned olid nüüd aina rahvarohkemad, nagu oleks jälle mingi suur rahvasterändamine alanud, telliskivi hooneseintes muutus järjest tumedamaks, paistis rohkem kirikuid, aga metsi, tõelisi metsi jäi järjest vähemaks.
Poola tundus tõesti hiiglasuure maana, ehkki tegelikult oli see nüüd kõik üks suur Saksamaa osa. Jah, see maa oli peaaegu kõik oma endisest uhkusest kaotanud ning seda endise elu kaotust võis vägagi hästi poolakate nägudeltki välja lugeda. Sest nii selge oli, kes on kohalik ja kes võõras. Kas mitte samas seisus polnud kodune Eestigi? Kuid seda ja nõnda justkui ei sobinud mõelda. Eesti on igatahes alles, aga kas samasugusena või iseseisvamana kui Poola? Kalju ei julgenud seda mõtet edasi arendada, sest nõnda võis ummikusse jõuda. Jõuda küsimuseni, kas nii jääbki, kas ajalugu ei keeragi siis enam endiseks. Ja nõnda edasi. Nii et parem mitte midagi küsida.
Kas sõda oli siis muuski tunda? Igatahes. Põld kutsus kevadisel kombel inimesi, kuid sellega nagu ei rutatud. Rongiaknasse paistis aeg-ajalt sööti jäänud välju ja siin-seal tühjaks jäänud elamuid. Isa oli talle kodus rääkinud vaestest poola põllutöölistest, kes juba kolmekümnendatel kodumaalt välja rändasid ja ka nende juurde Tartumaale jõudsid. Neid olevat olnud ka Luunjas ja Mellistes ja eesti talunikud olevat neile väga kasinat sulase- või päevnikupalka maksnud. Kus olid nad nüüd, need laia maailma läinud töö- ja õnneotsijad?
Kuigi algul oli vagun olnud vaid nende, nekrutite päralt, sugenes nüüd lõuna poole sõites ja aegamisi ka igasugust muud rahvast, igaüks oma kompsude, oma eluloo, oma sõidueesmärgiga, kuni kõik olid segamini – tsiviilid ja tulevased sõjaväelased ja tagapool olevad haavatud.
Ühes järjekordses jaamas ei astunud nad Suloga mitte kohe oma vagunist maha, vaid kõndisid läbi vagunitejada tahapoole, sest rong oli jaamahoonest möödunud, aga neil oli järjekordselt tahtmine õlut osta. Nõnda siis saigi lõpuks selgeks, et mingit pehmet vagunit, nagu esialgu arvatud, nende koosseisus polegi ja on vaid paar kupeevagunit. Järsku jäi Sulo seisma ja müksas teda.
„Mäletad seda ohvitseri küll?”
Kalju pilk sattus poollahtisest kupeeuksest sisse, see oli vaid hetk, aga piisav, et ta tunneks ära akna all lauakese vastas istuja – tollesama ohvitseri, kes Tartu jaamas oli viimasel hetkel rongile jõudnud, nende vagunist mööda longanud, neid seejuures imelikult vaadanud. Ta oli tõesti kupees üksinda, nagu Saksa ohvitserile kohane, aga kuidagi loppis olekuga, ilma vormimütsita, ohvitserikittel pooleldi lahti, kuid seejuures mitte mingeid autasusid, üksnes haavatasaanu lindike revääril, nägu poisikeselikum kui esimesel nägemisel, armivorp põsel punetamas – ja ta ees laual tume pudel millegi joodavaga ning üksik tühi klaas.
„Ei noh, raha paistab sel mehel olevat!” arvas Sulo, ent temale, Kaljule, jäi meelde just ohvitseri laokil olek, mille põhjuseks võisid olla tervisehädad.
Nad kargasid viimasest vagunist maha ja kiirustasid tagasiteed nähtud jaamahoone poole, jõudsid seal teha kumbki šoppeni õlut, et siis kohe tagasi pöörduda. Imelik, seekord oli peatus õige napp – rong hakkas juba tasakesi liikuma. Oli olnud võimalus sellest maha jääda. (Mida see kaasa toonuks, sellele mõtles ta ükskord hiljem. Või kas see midagi muutnuks? Vaevalt. Nad oleksid Suloga kuhugi järele saadetud, oleksid ikkagi samasse kohta sattunud. Niisiis polnud juhus veel otsustaja. Kuid ta oli seda hiljem ja mitmel korral.)
Õllest hakkas peas ja hinges igatahes soojem ning lahedam. Sulo jäi kohe tukkuma, küllap paras sörk oli teda ära väsitanud. Nüüd, kui sõit oli kestnud juba nädala jagu, oli Kaljul võimalus oma otsustuse üle mõelda.
Jah, ta oli valinud teenistuse Relva-SSi ridades ja see otsus oli sündinud kuidagi iseenesest. Või oleks tulnud öelda, et muud valikut peaaegu polnud. Mida oli öelnud tema enda isagi. (Tegelikult oli isal olnud väga õigus; ta oli koguni ajaloo käiku ette aimanud, mõtles poeg kunagi hiljem, kui tal jälle pikk rongitee, aga hoopis mujale, ees seisis ja kui taas mõtlemiseks pikalt aega anti.)
„Poeg, sa oled õnnetu sünniaastaga. Nagu kõik teisedki umbes sinuealised. Aga seda aega ei olnud teil kellelgi võimalik valida. Nagu polnud valida ka minu isal, kes teenis Vene tsaari kakskümmend viis aastat. Ja ometi jõudis ta ka elada ja lapsed sigitada. Sul on vaid valida, kummal poolel. Kui sa ei vali nüüd Saksa poolt, siis satud sa Vene poolele. Sest nemad selle mäsu võidavad – seda ma võin sulle küll ette öelda, rääkigu teised, mida tahavad. Aga ehk on sinu praegusest valikust Eestile natuke rohkem lootust ja kasu, arvan mina. Sest teisel juhul pole sedagi lootust…”
Nii et see oli siiski osalt kogu perekonna otsus. Algul see, et ta astus Omakaitsesse, seejuures oma vanust aastakese võrra võltsides, ja nüüd, aasta hiljem siis Eesti Leegioni ridadesse. Nende peres polnud venelasi ja nende võimu keegi sallinud, neljakümnendal oli isatalu küljest tehtud uue võimuga kaasaminejatele mitu lõiget; ema polnud küll isaga ühevõrra uue korra kiruja, ehkki ka tema oli pärit jõukast perest. Ei uskunud kumbki vanematest, ei keegi terves suguvõsas seda kõigi võrdsuse ideed. Kuis see saigi nõnda olla, kui inimesed olid ometi loodud erinevad. Ja see venelik ülistamiskomme, mis sarnanes valekristlusega. Just emale olid vastumeelt nende iidolid, see loosunglikkus, see vägivald, sõnade ja tegude lahkuminek, mida neljakümnendal nähti. Õnneks kestis see kõik vaid aasta jagu.
Jah, ja just nõnda sattus tema, Kalju Illa, neljakümne kolmandal, kaheksateist ja poole aastasena, kui ajalehtedes jälle üleskutseid avaldati, nende hulka,