linnapea

      lõikab lindi läbi

      ma leban keset aasa

      viib tuul mu lõhna kaasa

      ja nina kirtsutavad

      kõik õrnad luuletajad

      sa kaunis lilleline

      harmooniline ime

      see haisev jälkus rikub

      su palge põhjalikult

      üks neist mu ära kandis

      nüüd enam selles kandis

      ei kasva lilli – näed siis

      just mina olin väetis

      pastatsit näppude vahel veeretan

      omi lolle mõtteid

      panen paberile

      ainus kaaslane kes jääda võib

      on just see paber sile

      kui tuleb inimene

      pööran selja

      ja vaid peeretan

      ja ütlen praegu tahaks olla üksi

      kord mõtted otsa saavad

      üksinduski ära tüütab

      ma lähen välja

      otsin inimesi

      ja näengi seitset vana sõpra

      see minus jällenägemiserõõmu

      süütab

      neid teretan kuid nad ei teegi välja

      tõmbavad vaid kulmu kipra

      ja ütlevad et tahaks praegu olla

      just täpselt nõnda – seitsmekesi

      ma olen sinu vastu

      sa oled minu poolt

      ma olen selle vastu

      et sina oleks poolt

      ja kuigi jooksen vastu

      su pooldavamat poolt

      sa ometigi vastu

      mu tahtmist oled poolt

      võib õndsalt lõkendada palg

      ja süda rõõmust rõkata

      kuid äkki kuuled – tahab jalg

      siit kaugemale põkata

      sest kuumav jalge all on pind

      ja talla alt läeb tuliseks

      küll kõigest hingest sooviks hing

      et jalg sääl all ei muliseks

      kui sul oli tõesti vaja

      ära hävitada maja

      milles võisid elada

      kui vaid omatahet täitsid

      siis kui räästas tule läitsid

      mis siin enam halada

      miks sa sellepärast ehmud

      õigesti kõik oli tehtud

      kurb vaid tuli tagajärg

      kui sa tahtsid et ta kaoks siis

      ütle mulle millejaoks siis

      nägu pisaraist sul märg

      majast järgi jäänd vaid rusu

      paha küll kuid siiski – usu

      see ei olnud vale käik

      mingu kasvõi miljon aaret

      sel ju pole mingit haaret

      omatahe – see on kõik

      ma tahaks kuulda juttu

      mis ei tüütaks ära

      sa ära tüüta mind

      oma jutuga

      vaid räägi tüütust

      tüütus tüütultki ei tüüta ära

      sest tüütu tüütus pole tüütu jutt

      mis tüütaks ära

      sest tüütu tüütus

      tüütusegi tüütaks ära

      sest tüütus tüüdatult

      on tüütamatu jutt

      kolm päeva olen olnud viinata

      ja hingamata juba terve nädal

      on’s mõtet ennast nõnda piinata

      võib aluse see panna mitmel hädal

      ma olen juba hakanud kahtlema

      kas kokkuhoid on ikka investeering

      saab tengelpung režiimi lahkema

      las veereb juba hallitanud veering

      sest rahakott mis liialt lahtine

      on voorus mitte mingil juhul puue

      ma kallan viina sisse vahvlile

      las voolab ära kohe toome uue

      vaevalt kunagi mind kuuled

      kui üht tarka informanti

      suurem osa oma luulet

      viinatilga eest viin panti

      niisutatud saavad huuled

      leevendab ka tuju santi

      sõõrmetesse toovad tuuled

      halvaksläinud deodoranti

      joodikute sõprusringis

      viinakaan (ei mitte Tshingish)

      ordeni mul omistab

      see kes püüab teha luuret

      kus on joomarluse juured

      nende otsa komistab

      ÜKSILDANE LIHALETT

      tahtis saada turuks

      inimesed vihased

      peksid selle puruks

      tegelt ongi parem et

      jäänd vaid hunnik juppe

      huvitavad varemed

      ekskursioonigruppe

      magad kergelt avat’ huuled

      laotan üle sinu teki

      et ei pääseks külmad tuuled

      siiski küsimust ei teki

      miks ma kohendan su tekki

      mängus siin on omakasu

      hommikul näed nõudvat tšekki –

      tekikohendamistasu

      kanderaamilt kukun maha

      tähele