ma ei olnud päris kaine

      mõtlesin et minu naine

      libu on ja õudsalt tahaks

      teha tema keha rahaks

      ise hakkaks sutenööriks

      sissetulekud kõik nööriks

      oma tasku naine aga

      tegutsegu õhinaga

      tegin kõvasti reklaami

      härrased kes vajab daami

      esimese tellimise

      esitasin lõpuks ise

      kui lõbumajas algab soodusmüük

      (eks nende kaupki tasapisi rikne)

      sääl hallis massis silma jääb üks t’rü’ük

      kes rahakotti raksab nagu pikne

      ah võtaks kurat kintsu saatan säärt

      mis tõmbab pangaarve päris kortsu

      ta börsikurssides küll pole miskit väärt

      kuid ma ju tellin kohe mitu portsu

      ma ütlen tibu tibu ära näita

      kuid seda soovigi ei soovi tibu täita

      peale rasket rehepeksu

      tütarlapsed mängivad

      omavahel kummikeksu

      veel ei tule sängi nad

      tulvil lõppematut jaksu

      iga väike plikatirts

      tule vaata seda paksu

      hüppab nagu rohutirts

      sul kohevad ja tumemustad lokid

      ja palgel ikka mängleb punavoog

      sa lausa valgeks pesed mustad sokid

      ja keele alla viib su munaroog

      su uhked rinnad jätavad küll varju

      Paul Kerese kõik parimad partiid

      sa käsutad me majas kõiki harju

      kord nädalas kõik vaibad välja viid

      miks üleüldse peab su kaunil jalal

      üks osa siiski käima vastu maad

      sa peale kooli jõudsid käia kalal

      nüüd õhtusöögiks vaaritad uhhaad

      turul ühte mutti sa

      püüad üles kruttida

      naeratades jubedalt

      küsid laenuks ube talt

      ikka kõrvuni suu peas

      pärid temalt kui muuseas

      miks küll nõnda kaunis neid

      turu peal müüb kartuleid

      seisis asjalikult ent

      nõnda mõjus kompliment

      pakub end nüüd naine nett

      kuid sa kahjuks kainened

      põmmdi! turg ja veetlev lits

      läinud nagu uppund vits

      sealt kus seisis turumutt

      piidleb sind vaid murututt

      kas olla võib et Tiina sa ei kuule

      kui sinu ukse peale koputan

      ma võtan kaasavõetud viina suule

      ja sellega siis kõri loputan

      kui ust sa mulle lahti ei tee Tiina

      või akent lahti minu ees ei löö

      ma üksinda joon ära selle viina

      ja laulan kõigest kõrist terve öö

      maapinnal võnklevad puuokste varjud

      paitavad need mind kui kuulatan tuult

      kõutsiraisk mida sa lollakas karjud

      kui sul on paha siis hammusta huult

      istun siin oodates teenija Marjut

      kes mind aastaid on teeninud truult

      tema on ainus kes minuga harjund

      kuigi kord alla kukkusin Kuult

      kisklevad kassid ja öökulli hõige

      seltsiks on küll kuid ma üle kõige

      igatsen Sind kel küll vildakas rüht

      pardipoeg mingi mu lähedal sumas

      Marjude mäng keerleb täiskuises kumas

      kuid ma näen puudumas õigeimat üht

      enam Sinust ma ei laula

      sest Sul poisipea on – Paula

      ÜTLE MULLE KES ON SU SÕBER

      ja ma ütlen

      kes on minu sõber

      kord ma kauni neiu E-ga

      luksusrestoranis sõin

      nüüd vaid klaasi Värska veega

      teda kostitada võin

      kunagi tal ostsin selga

      viimase Pariisi moe

      nüüd ta nartsusid ei pelga

      kui vaid nendes olla soe

      tabas minu vararohkust

      raske majanduslik krahh

      aga tema – ta ei kohku

      ikka ütleb mulle – Jah!

      rikkal minul vaesel minul

      vahet erilist ei tee

      igas olukorras minu

      armastatud girl-friend E

      kui oma luulet analüüsima

      ma hakkasin siis kohe aru sain et

      pean kõigepealt ma endalt küsima

      miks pole kordki nimetatud Taivet

      ei vaja luulekeele puudutust

      kes elab niigi – kõlab õige vastus

      näe praegu just mu elav luuletus

      reaalsusena