Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle
Читать онлайн книгу.
õige ühe ringi ja vaatan, kas Brixton Roadi kandis on kõik korras. Tänavad olid tühjad ja hirmsasti porised. Teel ei näinud ma ühtegi hingelist, ainult paar troskat sõitis minust mööda. Lonkisin edasi, ja omavahel öelda mõtlesin parajasti, kui hästi passiks pitsikene head kanget kadakamarja napsi, kui äkki silmasin tollesama maja aknas tuld vilkumas. Aga mina teadsin, et need kaks maja Lauristoni pargis on tühjad, sest peremees ei lase reoveetorusid korda teha, olgugi et viimane üüriline, kes seal ühes majas elas, suri soetõppe. Ja kui ma siis aknas valgust nägin, sain otsekui puuga pähe ja mul tekkis kohe kuri kahtlus, et miski on korrast ära. Kui ma ukse juurde sain…”
„Te peatusite ja läksite siis aiavärava juurde tagasi,” segas mu kaaslane vahele. „Mispärast te seda tegite?”
Rance võpatas tugevasti ja jäi Sherlock Holmesile äärmiselt jahmunud ilmega pärani silmi otsa vahtima.
„Einoh, see on tõsi, söör,” lausus ta, „ehkki ainult taevas teab, kuidas teie seda teada olete saand. Vaadake, kui ma ukse juurde jõudsin, oli maja nii kangesti vaikne ja mahajäetud ja ma arvasin, et ega ei teeks paha, kui mul keegi kaasas oleks. Ma ei karda midagi, mis on siinpool hauda, aga mõtlesin, et äkki on see, kes soetõppe suri, tulnd neid torusid üle vaatama, mis ta tapsid. See mõte ajas mulle natuke nagu judinad peale ja ma läksin värava juurde tagasi, et vaatan järele, kas Murcheri laternat kuskil näha pole. Aga ei temast ega ka kellestki teisest olnd seal kihku ega kahku.”
„Kas tänaval ei olnud kedagi?”
„Mitte üht elavat hinge, söör, isegi mitte koera. Siis võtsin ennast kokku, läksin tagasi ja lükkasin ukse lahti. Sees oli kõik vaikne ja nii ma siis läksin tuppa, kus tuli põles. Kaminasimsil vilkus küünal, punane vahaküünal, ja selle valgusel ma nägin…”
„Jah, ma tean kõik, mida te nägite. Te käisite mitu korda ümber toa ja põlvitasite laiba juurde maha. Siis te läksite ja katsusite köögi ust, ja siis…”
John Rance hüppas hirmunult jalule, silmis kahtlus. „Kus teie peidus olite, et te seda kõike nägite?” hüüdis ta. „Mulle paistab, et te teate tublisti rohkem, kui te teadma peaksite!”
Holmes naeris ja ulatas kordnikule üle laua oma visiitkaardi. „Ärge hakake mind mõrvamise pärast arreteerima. Ma olen üks koertest ja mitte hunt. Mister Gregson ja mister Lestrade vastutavad selle eest. Jätkake aga pealegi. Mis te edasi tegite?”
Rance võttis uuesti istet, kuid siiski ei kadunud ta näolt niisugune ilme, nagu arvaks ta, et teda ninapidi veetakse. „Ma läksin värava juurde tagasi ja andsin vilet. See tõi kohale Murcheri ja veel kaks kordnikku.”
„Kas tänav oli siis tühi?”
„Nojah, oli küll – vähemalt sihukestest, kellest ikka midagi asja oleks olnud.”
„Mida te sellega öelda tahate?”
Kordniku nägu venis laiale naerule. „Olen mina oma teenistusajal nii mõndagi purjus selli näind,” ütles ta, „aga nii täis küll veel iial mitte kedagi kui too vennike. Ta oli värava juures, kui ma välja tulin, toetas ennast aiamüüri najale ja laulis täiest kõrist „Kolombiini” või mõnda muud sihukest lorilaulu. Ta ei jaksand seistagi, veel vähem abiks olla.”
„Missugune see mees oli?” küsis Holmes.
John Rance näis kõrvalekaldumise üle natuke pahandavat. „Lihtsalt üks ülemäära hullusti purjus mees,” lausus ta. „Kui meil nii palju tegemist poleks olnd, siis oleks ta ennast jaoskonnast leidnud.”
„Tema nägu, tema riietus – kas te neid tähele ei pannud?” küsis Holmes kärsitult vahele.
„Küllap ma juba panin, sest pidime teda ju püsti hoidma, mina ja Murcher kahekesi. Ta oli pikk punase näoga mees, lõug tihedasti…”
„Aitab,” ütles Holmes. „Mis tast edasi sai?”
„Meil oli ilma tematagi tegemist küllalt,” vastas politseinik solvunud häälega. „Küll ta juba kodutee üles leidis, selle peale vean kihla.”
„Mis tal seljas oli?”
„Pruun palitu.”
„Kas tal oli piits käes?”
„Piits? – Ei.”
„Ta oli selle siis nähtavasti maha jätnud,” pomises mu kaaslane. „Ega te pärast seda ei juhtunud nägema või kuulma mõnda voorimehevankrit?”
„Ei.”
„Siin on teile pool sovrinit,” ütles mu kaaslane tõustes ja võttis oma kübara. „Ma kardan, Rance, et politseiteenistuses ei tõuse te küll kunagi. Pea on teil otsas nii rohkem iluasjaks. Eile öösel oleksite võinud endale seersandipaelad teenida. Teil oli peos mees, kelle käes on selle saladuse võti ja keda me just otsime. Ei ole mõtet nüüd enam vaielda; ma ütlen teile, et see o n nii. Tulge, doktor.”
Politseinik jäi meist maha umbusklikuna, kuid ilmselt ebamugava enesetundega, ja me läksime troska juurde.
„Vana tobu,” ütles Holmes mürgiselt, kui me kodu poole sõitsime. „Mõelda ainult, et tal oli niisugune võrratu juhus käes ja ta ei kasutanud seda ära.”
„Mulle on kogu asi veel kaunis tume. On ju tõsi, et tolle mehe kirjeldus ühtib teie kujutlusega saladuse teisest kaasosalisest. Aga miks pidi ta pärast majast lahkumist sinna tagasi minema? See ei ole kurjategijate viis.”
„Sõrmus, mees, sõrmus – selle pärast ta tagasi tuligi. Kui meil tema püüdmiseks muud teed ei ole, siis sõrmusega võime ta alati ligi meelitada. Ma saan ta kätte. Selle kõige eest pean aga tänama teid. Ma ei oleks võib-olla läinud, kui teie mind poleks õhutanud, ja nii oleksin mööda lasknud kõige suurepärasema uurimisvõimaluse, mis mul kunagi on olnud –, etüüdi punases, eks ole? Miks ei võiks me natuke kunstikeelt kasutada. Läbi värvitu elukoestiku jookseb veripunane mõrvalõng ja meie kohus on see lahti harutada, eraldada, iga toll sellest nähtavale tuua. Nüüd aga einele ja siis Norman Nerudat kuulama. Ta hoog ja poognakäsitsus on oivalised. Mis on see Chopini pala, mida ta nii võrratult mängib: tral-lal-laa-ralle-ralle-raa?”
Troskaistme seljatoele nõjatudes lõõritas see asjaarmastaja verekoer kui lõoke, kuna mina mõtisklesin inimvaimu mitmepalgelisuse üle.
Meie kuulutus toob külalise
Hommikused pingutused olid minu nõrga tervise jaoks ilmselt liiga suured, nii et pärastlõunal olin surmani väsinud. Kui Holmes kontserdile oli läinud, heitsin sohvale ja püüdsin teha paaritunnilist uinakut. Sellest ei tulnud aga midagi välja. Olin kõigest juhtunust liiga erutatud ja pähe tungisid kõige veidramad kujutlused ning oletused. Iga kord, kui silmad sulgesin, nägin enda ees mõrvatu moondunud, paaviani meenutavat nägu. See oli mulle jätnud nii võika mulje, et raske oli tunda midagi muud kui tänulikkust inimese vastu, kes sellise näo omaniku elavate kirjast oli kustutanud. Enoch J. Drebber Clevelandist kandis oma näol kindlasti kõige kurjemate pahede jälgi, mis inimese ilmes üldse kunagi on avaldunud. Ometi sain aru ja tunnistasin, et õigusemõistmine peab käima oma rada ning et ohvri pahelisus ei vähenda seaduse silmis mitte mingil määral mõrvari süüd.
Mida rohkem ma sellest mõtlesin, seda imelikum näis mu kaaslase hüpotees, et mees oli mürgitatud. Mulle meenus, kuidas Holmes laiba huuli oli nuusutanud, ja ma ei kahelnud, et ta sealjuures midagi avastas, mis talle selliseks oletuseks alust andis. Ja üldse – kui poleks tegemist olnud mürgiga, mis oli siis surma põhjuseks? Polnud ju ei haava ega kägistamise märke. Aga teiselt poolt – kellele kuulus veri, mida põrandal nii ohtrasti leidus? Võitluse jälgi ei olnud ja samuti polnud ohvril ka relva, millega ta oleks võinud vastast haavata. Niikaua kui kõik need küsimused lahendamata olid, tundsin, et magamine pole kerge ei mulle ega Holmesile. Tema rahulik enesekindlus veenis mind siiski, et tal oli juba kujunenud mingi teooria, mis kõigile faktidele seletuse andis. Missugune see aga oli, selle kohta ei osanud ma kõige vähematki oletust teha.
Holmes tuli tagasi väga hilja, nii hilja, et kontserdil ei võinud ta küll nii kaua olla. Lõuna oli laual, enne kui ta koju jõudis.
„Kontsert