Meremaa triloogia I. Ursula K. Le Guin
Читать онлайн книгу.
elukad hakkasid taas Gedi kallale sööstma, lendasid kiiresti ja kohmakalt, raudkõvad õieli nokad lahti. Ged tegi nende kohal ühe ringi, laskis siis kuuldavale pistriku trotsliku vihahüüu ja sööstis üle Osskili laugete randade mere murdlainete kohale.
Kivi elukad ringlesid veidi aega kraaksudes ning lendasid siis ükshaaval raskelt üle nõmmede tagasi sisemaale. Vanad Väed on kõik seotud mingi saarega, teatud paigaga, koopa, kivi või allikaga ning nad ei rända üle mere. Mustad jõud läksid tagasi torni, kus Terrenoni isand Benderesk nende naasmisel võib-olla nuttis, aga võib-olla ka naeris. Aga Ged lendas pistrikutiivul, pöörasena nagu pistrik, nagu langematu nool, nagu ununematu mõte üle Osskili mere ja üha edasi ida poole, vastu talvetuulele ja ööle.
Ogion Vaikija oli oma sügisestelt retkedelt hilja Re Albile naasnud. Mida edasi aastad läksid, seda vaikivamaks ja üksildasemaks ta muutus. Uus Gonti isand all linnas ei olnud kuulnud temalt sõnagi, kuigi oli roninud ise üles Pistrikupessa, et küsida maagilt nõu ühe rüüsteretke osas Andradesele. Ogion, kes rääkis ämblikega nende võrkudel ja keda oli nähtud puid viisakalt tervitamas, ei lausunud saare isandale sõnagi ja see läks rahulolematult ära. Võib-olla oli ka Ogioni meel rahulolematu ja ärev, sest ta oli veetnud kogu suve ja sügise üksi mägedes ning tuli oma kolde äärde tagasi alles nüüd, Päikesepüha lähenedes.
Järgmisel hommikul pärast kojutulekut tõusis ta hilja ning tahtes teha tassi teed, läks ta majast pisut allpool mäenõlval voolavast allikast vett tooma. Allika väikese lahtise tiigi servad olid jääs ning kuivanud samblik kivide vahel oli täis jäälilli. Väljas oli juba täiesti valge, kuid päike ei ilmunud enne tundi massiivse mäekülje tagant välja: kogu Gonti lääneosa, mererannast mäetipuni, oli talvehommikul ilma päikeseta, vaikne ja selge. Kui maag allikal seisis ja allapoole ulatuvat nõlvakut, sadamat ja kauget halli merd silmitses, kostsid tema pea kohal tiivalöögid. Ta vaatas üles ja kergitas pisut üht käsivart. Suur pistrik laskus tiibade kohinal alla ja istus tema randmele. Lind klammerdus käe külge nagu väljaõpetatud jahikull, aga tema jala küljes ei olnud katkist paela, rõngast ega kellukest. Küüned hoidsid Ogioni randmest kõvasti kinni, vöödilised tiivad värisesid, ümmargune kuldne silm oli tuhm ja metsik.
„Kas sa oled sõnumitooja või sõnum?” küsis Ogion kullilt leebelt. „Tule minuga kaasa…” Tema sõnade ajal vaatas pistrik talle otsa. Ogion vaikis hetke. „Ma andsin sulle vist kunagi nime,” ütles ta, sammus siis oma maja juurde ja astus sisse, lind ikka veel randmel. Ta pani linnu kolde peale tulesoojusesse istuma ja pakkus talle vett. Lind ei joonud. Siis hakkas Ogion väga vaikselt loitsima, punudes nõidusevõrku pigem kätega kui sõnadega. Kui loits oli valmis ja lõpetatud, lausus ta tasa: „Ged”, ega vaadanud ise koldel istuva pistriku poole. Ta ootas veidi, keeras siis ringi, tõusis püsti ja läks noormehe juurde, kes värisedes ja tuhmi pilguga kolde ees seisis.
Ged oli uhkelt ja võõramoeliselt karusnahkadesse, siidi ja brokaati rõivastatud, aga rõivad olid rebenenud ja mereveest kõvaks tõmbunud, ta ise seisis süngelt ja kühmus, juuksed armilise näo ümber ripakil.
Ogion võttis määrdunud uhke mantli tema õlgadelt, viis noormehe alkoovi, kus tema õpilane oli kunagi maganud, sundis ta seal õlekotile heitma ning jättis ta sinna, olles enne sosinal uinumisloitsu lausunud. Ta ei olnud öelnud sõnagi, sest ta teadis, et Ged ei saanud praegu inimkõnest aru.
Lapsepõlves oli Ogion kõigi poiste kombel arvanud, et on tore mäng võtta endale võlukunsti abil ükskõik missugune kuju, muuta ennast mõneks inimeseks, loomaks, puuks või pilveks ning mängida nii tuhandete olemisvormidega. Võlurina oli ta aga teada saanud, mis on selle mängu hind – oht kaotada oma mina, oht mängida maha tõde. Mida kauemaks jääb inimene mingisse teise kujusse, seda suurem on oht. Iga nõiaõpilane õpib tundma Way saare võlur Bordgeri lugu, kellele meeldis võtta karu kuju ja kes tegi seda üha tihemini, kuni karu hakkas temas kasvama ning inimene surema, nii et temast saigi karu, ta tappis metsas omaenda väikese poja ning lõpuks saadi ta kätte ja surmati. Ja keegi ei tea, kui paljud Sisemere vees mänglevad delfiinid olid kunagi inimesed, võlurid, kes mäslevas meres rõõmeldes oma tarkuse ja nime unustasid.
Ged oli võtnud pistriku kuju metsikus ahastuses ja vihas ning Osskilist ära lennates oli tal peas olnud ainult üks mõte: lennata ära nii kivi kui ka varju eest, pääseda külmadelt reetlikelt maadelt, minna koju. Pistriku viha ja metsikus olid otsekui tema enda tunded ning saidki tema tunneteks, ning tema tahe lennata sai pistriku tahteks. Nii oli ta lennanud üle Enladi, laskunud jooma üksildasele metsajärvele, kuid löönud kohe jälle tiivad lahti, sest teda kannustas hirm talle järgneva varju ees. Ta ületas suure merekoridori, mida nimetatakse Enladi Lõugadeks, ja lendas üha edasi kagusse, Oranéa künkad uduselt paremal pool ja Andradi künkad veel udusemalt vasakul pool paistmas, ees aga laius üksnes meri, kuni lõpuks kerkis lainetest üks muutumatu laine, mis tõusis üha kõrgemale – Gonti valge tipp. Selle pika lennu päikesevalguses ja pimeduses olid teda kandnud pistrikutiivad, ta oli vaadanud maailma pistriku silmadega, ning oma mõtteid unustades oli ta lõpuks tundnud vaid seda, mida tunneb pistrik: nälga, tuult, lennurütmi.
Ta lendas õigesse pelgupaika. Neid, kes teda uuesti inimeseks oleksid suutnud teha, oli Rokel vähe ja Gontil ainult üks.
Kui ta ärkas, oli ta metsik ja vaikiv. Ogion ei rääkinud temaga, andis talle liha ja vett ning laskis tal istuda tule ääres süngelt nagu suur kurnatud pahur kull. Kui saabus öö, heitis Ged magama. Kolmandal hommikul tuli ta kolde äärde, kus maag istus ja tulle vahtis, ning ütles: „Õpetaja…”
„Tere tulemast, poiss,” vastas Ogion.
„Tulin sinu juurde tagasi nii, nagu läksin – narrina,” ütles noormees kareda ja tuhmi häälega. Maag muigas kergelt, andis Gedile märku istuda tema vastu tule äärde ning asus ise neile teed keetma.
Väljas sadas lund, siin Gonti alumistel nõlvadel oli see talve esimene lumi. Ogioni akendel olid luugid kõvasti ees, aga nad kuulsid, kuidas märg lumi pehmelt katusele langes ja sügav lumevaikus kõikjal maja ümber maad võttis. Nad istusid kaua kolde ees ja Ged jutustas oma vanale õpetajale, mis oli juhtunud sellest ajast peale, kui ta Gontilt Varjunimelisel laeval minema oli purjetanud. Ogion ei esitanud ühtki küsimust ning kui Ged oli lõpetanud, istus ta kaua rahulikult ja mõtiskledes. Siis tõusis ta püsti, pani lauale leiba, juustu ja veini ning nad sõid üheskoos. Kui nad olid söönud ja laua koristanud, hakkas Ogion rääkima.
„Sul on valusad armid, poiss,” ütles ta.
„Mul ei ole selle varju vastu võitlemiseks jõudu,” vastas Ged.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.