Verikambi. Reeli Reinaus
Читать онлайн книгу.
samal ajal kausist verega segatud mulda ja tehes sellega luudele nõiamärke.
„Ma ei suuda ilma sinuta elada,” sosistas Liisa Matisele kõrva. Matis oli taas tema juures ja lõhnas millegi magusa järele, nii et naisel hakkas sellest isegi pea veidi ringi käima.
Mees noogutas. „Ma tean. Mina ka ei suuda. Seepärast ma tulingi.”
Liisa surus oma näo vastu Matise kaela. Minevik ei olnud enam oluline. Nüüd mõtles ta vaid tulevikule.
„Liisa, sa tead ju, kuidas ma sind armastan,” sõnas Matis ja ta huuled puudutasid õrnalt naise nägu. „Kui ma sind kutsun, kas sa siis tuled minuga?” küsis Matis. „Kas sa jätad minu pärast maha oma praeguse elu?”
Liisa noogutas. Ta vaatas Matise tõsist nägu ja tema helehalle silmi. „Muidugi tulen. Miks sa üldse küsid nii rumalasti?”
Liisa tõmbas mehe veel tugevamini enda vastu. Kuidas üldse sai Matis niimoodi mõelda? Muidugi läheb ta temaga kaasa!
„Varsti siis,” sosistas Matis.
Daniel ärkas taas selle peale, et ta noorem õde Marit juba mitmendat korda närviliselt tema toa uksest sisse astus.
„Mis sa jälle tahad?” küsis Daniel, end voodis pahuralt istukile ajades. Ta nühkis uniseid silmi ja püüdis mõelda, kas edasi magamine tuleb veel kõne alla või on ta selleks ajaks, kui Maritist ükskord lahti saab, juba liiga ärkvel.
„Ema tahab teada, kas sa tuled lõpuks hommikust sööma või mitte,” kuulutas Marit. „Toit jahtub ära ja ta ütles, et ei kavatse seda rohkem soojendada.”
„Ei tule,” mõmises poiss. „Ma juba ütlesin ju sulle.”
„Jah, aga miks sa ei tule?” Maritil oli igav ja ta ei kavatsenudki venda niisama käest lasta.
„Kuule, ole hea ja tõmba uttu!” palus Daniel. Ta oli otsustanud siiski veel edasi magada.
„Mida sa öösel tegid? Sa käisid väljas, eks?”
„Mida?” Daniel oli ühe ropsuga täiesti ärkvel. „Miks sa arvad, et ma väljas käisin?” küsis ta õelt kahtlustavalt.
Marit irvitas. „Ega ma ei arvanudki, kuni sa end praegu ise reetsid.”
Marit oli Danielist vaid kolm aastat noorem, kuid teinekord tundus poisile, et nende vahel on terve eluiga. Enamasti said nad küll suhteliselt hästi läbi, vaatamata sellele, et Marit püüdis oma nina Danieli asjadesse toppida.
„Ma ei tule sööma,” lausus Daniel veel kord kategooriliselt. „Ja kas sa saaksid mind nüüd rahule jätta?”
„Kus sa käisid?” uuris tüdruk.
„Niisama. Joonase juures. Vaatasime filmi,” valetas Daniel. „Aga ära emale räägi, eks. Ma ei viitsi seda tänitamist kuulata.”
Marit noogutas. „Igav,” venitas ta veel enne lahkumist.
Kui sa vaid teaksid, pomises poiss end voodist püsti ajades. Ta leidis toolileenilt sinna eelmisel päeval maandunud, ikka veel veidi niiske saunalina, ja marssis duši alla.
Ta oli öösel koju jõudes kohe voodisse kukkunud, ilma et oleks jaksanud end pesta, ja peaaegu silmapilkselt magama jäänud. Ta oli omadega lihtsalt nii läbi. Kuid väsimusele vaatamata oli uni olnud rahutu ja hüplik, lisaks oli ta näinud kummalisi, peaaegu luupainajalikke unenägusid.
Alles nüüd, kui jahe vesi ta keha paitas, tundis poiss, kuidas ta viimaks lõplikult virgub. Hilisele ärkamisele vaatamata tõotas tulla hea päev. Õhtul pidid nad koolipeol mängima, senikaua sai ta kodus vedeleda ja ehk midagi kirja panna. Just praegu kargaski talle jälle pähe viisijupp, mis oli teda juba eelmisest õhtust saadik kummitanud. Siis polnud ta seda üles kirjutanud, lootes, et äkki muutub see pikemaks, ja koju jõudes oli ta lihtsalt nii paganama väsinud olnud. Kuid just nüüd oligi viis juba paraja pikkusega, nii et seda andis edasi töödelda. Daniel leidis, et see on üsnagi hea. Ta pidi sellega kohe edasi tegelema.
Viisi valjusti ümisedes, et see meelest ei läheks, astus Daniel pooleldi seebisena duši alt välja, tõmbas niiske lina endale ümber ja istus klaveri taha. Sõrmed libisesid peaaegu ise üle klahvide ja leidsid õiged kombinatsioonid. Ta mängis nii kaua, kuni kõik noodid pähe jäid, ja asus siis neid kiiruga üles tähendama.
Kaks tundi hiljem oli Danielil terve lugu arvutisse mängitud ja viisile ka sõnad tehtud. Mitte kunagi varem ei olnud ükski pala tal nii kiiresti ja lihtsalt välja tulnud. Daniel uskus sel hetkel päris kindlasti, et sellest loost saab nende hitt. Läbilöögilugu. Lugu, mis neile lõpuks ometi kuulsust toob. Ta kujutas nii elavalt ette, kuidas nende laulu hakatakse raadios mängima, et ei märganudki, kuidas uks lahti läks.
„Su ema arvas, et ma võin ise edasi tulla.”
Danielil vajus suu lahti. See oli Julia. Tüdruk, kellega ta käis. Vist. Või siis vähemalt Julia arvas nii.
„Kas me leppisime midagi tänase osas kokku?” küsis Daniel. Ta oli pigem hämmastunud kui pahur. Ta oli ikka veel äsja valminud loo mõju all, seega väljavaade mõni tund koos Juliaga veeta teda eriti ei seganud. Lihtsalt ta polnud osanud tüdrukut oodata.
Julia raputas pead. Ta tihedad ripsmed olid tänu mustale tušile veelgi tihedamad ja mustemad, tume tukk kippus silmile langema, kui ta oma ainitise pilgu poisile suunas.
„Ei, aga ma mõtlesin sind üllatada,” sõnas tüdruk. Ta silmitses kelmikalt naeratades sinisevalgetriibulist saunalina, mis oli endiselt Danieli ainus kehakate. Kui muidugi mitte arvestada keeruka mustriga tätoveeringut, mis jooksis mööda poisi paremat õlga kuni päris randmeni välja.
Daniel vaatas omakorda Juliat. Tüdruk oli kahtlemata ilus. Peale sellele veel ka tark ja temaga oli lõbus. Julia oli end ise ühel koolipeol Danielile tutvustanud ja see avaldas poisile isegi muljet. Samas polnud ta mitte kunagi tüdrukule mõista andnud, nagu nende vahel oleks midagi. Midagi rohkemat kui lihtsalt meeldimine või pidudel tantsimine või palavikuline püüd kooli hämarates koridorinurkades käsi teineteise riiete alla libistada.
Daniel vaatas Juliat, kuid endalegi ootamatult nägi ta Julia näo asemel hoopis kellegi teise nägu. Tüdruku nägu, kes talle päriselt meeldis. Kuid Julia miniseelik oli nii napp, et ainuüksi pilk sellele kiirendas poisi hingamist. Daniel hammustas huulde, et ärevust varjata.
„Sa tulid täitsa õigel ajal,” sõnas ta Juliale. Poiss märkas, kuidas tüdruku suu üllatusest ja ilmselt ka ootusärevusest lahti vajus. Ta ei või teada. Ta ei või teada, et ma teda petan, mõtles Daniel rahutult, kui ta paari kiire sammuga Julia juurde astus. Saunalina libises ta puusadelt maha, kuid poiss ei hoolinud sellest. Ta ei häbenenud oma keha.
Daniel surus oma huuled tüdruku suule ja Julia vastas talle sama kirgliku suudlusega. Daniel tüüris Julia seina äärde ja lükkas tüdruku vastu seina. Iha temas aina kasvas. Pärast mõneminutilist ahnet suudlemist hakkas Daniel tüdrukut tasakesi lahti riietama, kuid vältis seejuures Julia pilku. Julia silmad ei olnud tüdruku enda silmad, need kuulusid tollele, keda Daniel tegelikult ihkas. Ja ta ei tohtinud nendesse vaadata. Mitte veel, mitte praegu.
9. peatükk
Selle sügise esimene koolipidu oli täies hoos. Pink Curtains mängis ja kogu kooli aula vabises kõrvulukustavast muusikast. Kirke vaatas enda ümber ringi. Osa õpilasi viskas lava ees näppu, teised tantsisid ning kolmandad kuulasid muusikat küll hoogsalt kaasa tammudes, kuid lavast veidi eemal, moodustades väikeseid, ühtaegu vestlevaid ja muusika taktis õõtsuvaid rühmi. Paistis, et päris ükskõikseks ei jätnud Pink Curtains kedagi. Või siiski…
Kirke märkas veidi eemal Elinat. Elina seisis üksi ja vaatas lava poole. Ta ei liigutanud end muusika rütmis nagu kõik teised, vaid seisis, käed rinnal risti, nagu kivikuju. Elina oli Kirke meelest isegi veidi tusase näoga. Võimalik, et nad olid jälle Joonasega tülitsenud. Viimasel ajal tuli seda sageli ette.
Ka Kirke ise seisis üksi keset rahvasumma, kuid tema vaatas lavale siiski palju suurema huviga kui Elina. Kirke vaatas Sandrit.
Korraga