Verikambi. Reeli Reinaus
Читать онлайн книгу.
olid nad mänginud küll ainult koolipidudel ja ühe korra maakonna noorte ansamblite konkursil, kus nad pälvisid parima uue tulija tiitli. See auhind andis neile kõvasti hoogu juurde ja praeguseks oli neil juba kümmekond oma lugu, mis vähemalt nende endi arvates olid küll päris head. Igal juhul olid bändile siginenud ka mõned fännid, kes ühtki nende esinemist vahele ei jätnud.
Joonas imetles salaja Danieli, ta ei mõistnud, kuidas suutis poiss nii oskuslikult ja otsekoheselt kirjutada asjadest, millest ta ise vaid mõelda söandas. Kuidas Daniel julges oma mõtteid tunnetest ja armastusest ette kanda, ilma et oleks seejuures piinlikkust tundnud? Ja kuidas ta üldse oskas nii hästi ja sundimatult sõnu seada? Joonaselt nõudis isegi kirjandite kirjutamine lausa üüratult aega, mis siis veel rääkida sellest, et ta peaks kõik mõtted, mida öelda tahtis, mahutama ära lühikesse tekstijuppi.
„Ohhoo! Mis see veel on?”
Joonase arutluse katkestas Danieli hüüatus – nad olid jõudnud veski juurde. Danieli üllatus oli täiesti siiras. Joonas oli tema reaktsiooni huviga oodanud, sest ta polnud sõbrale poole sõnagagi maininud, kuhu nad tegelikult lähevad.
„Sa ei teadnud sellest varem?”
Daniel pilgutas hämmastunult oma kitsaid, veidi pilukil silmi, mis tema tõmmus näos veelgi ahenesid. „Ei. Miks sa küsid?”
„Niisama. See on tegelikult meie alevile ju suhteliselt lähedal.”
„Seda küll. Aga ma pole sellest elu sees kuulnudki.”
Järgmise tunni jooksul uurisid Joonas ja Daniel veski hoolikalt läbi, aga Joonase pettumuseks ei leidnud nad sealt midagi erilist. Alles siis, kui nad lahkuma hakkasid, märkas Joonas teisel korrusel veel üht ust. Ilmselt oli see sama tuba, kus Kirke oli öösel Gustavit kohanud, nagu Joonasele nüüd meenus. Poiste üllatuseks seisis uks lahti.
Sisenedes tundsid nad kohe… suitsu lõhna. Tuba oli täiesti lage, erinevalt toast kolmandal korrusel. Põrandal lebasid vaid mõned küünlad ja siia-sinna oli veidi küünlarasva põrandalaudadele tilkunud. Joonas oleks võinud mürki võtta, et küünlad olid veel natuke aega tagasi põlenud. See tähendas, et keegi oli just äsja veskis viibinud. Võib-olla viibis ikka veel?
Kui poiste pilk langes toa seinale, oli nende üllatus veelgi suurem: väikesed paberisakid knopkade ümber andsid tunnistust, et seinal olid rippunud mingid paberid, mis olid lohakalt või kiirustades ära rebitud. Nagu politseifilmides kurjategijate või uurijate toas. Aga see siin oli ju ometi mahajäetud veski.
„Mida fucki siin toimub?”
Joonas kuulis Danieli hääles kerget kõhedust.
„Ma ei tea,” tunnistas ta ausalt.
Seejärel silmas ta põrandal üht paberit ja tõstis selle üles. Paberile olid hariliku pliiatsiga kirjutatud nende nimed. Tema, Kirke ja Elina – nende nimed, kes olid ööbinud veskis. Ainult Gustavi nime ei olnud.
„Kes siin käib? Mingi hull?” küsis Daniel aknast välja vaadates.
„Ei, hull mitte,” pomises Joonas rohkem endale nina alla kui sõbrale vastuseks. Ta teadis, kes see oli – loomulikult Gustav. Üks oli kindel: Gustav oli tõepoolest imelik. Joonas mõistis, et tegelikult oli Kirkel kogu aeg õigus olnud. Aga mida paganat Gustav siin tegi, seda poiss ei mõistnud.
Joonas pistis leitud paberi vargsi tasku, ta ei tahtnud, et Daniel selle kohta pärima hakkaks. Ta poleks nagunii osanud midagi kosta. Ja albumist ei saanud ta ka rääkida. Lihtsalt ei saanud.
„Näe, siin põranda vahel on üks paber,” sõnas Daniel kummardudes.
Joonas polnud seda märganudki. Poiss tundis, kuidas talle klomp kurku tõuseb: ta ei teadnud, mida sellelt paberilt veel oodata võis.
Daniel võttis paberi ja uuris seda kulmu kortsutades.
Joonas tõmbas lehe talt käest. Kuid ka tema ei osanud paberil olevale küsimusele vastata.
„Kes on trikster?” seisis konarliku käekirjaga kirjutatult paberitükil.
Daniel vaatas Joonasele alumist huult närides otsa. „Kuule, hakkaks äkki minema? Kurat teab, mis siin lahti on.”Joonas noogutas. Ka tal oli just sama mõte peast läbi vilksatanud.
Kui nad veskist välja jõudsid, tundus Joonasele äsja kogetud kõhedus naeruväärsena. Päike paistis ja puude kollasepunasekirjud lehed helkisid selle valguses rõõmsalt. Tal hakkas oma arguse ja hirmu tõttu korraga piinlik.
Joonas silmitses metsa ja jõge ning talle meenus, et nad polnudki eelmisel korral veski ümbruses ringi vaadanud – kohale jõudes oli olnud juba peaaegu pime ja lahkudes olid nad kiirustanud.
„Vaataks veidi ümbrust ka,” tegi Joonas ettepaneku.
Daniel kehitas õlgu. Joonas sai aru, et sõbral puudub selle vastu igasugune huvi, aga otseselt ta ei keeldunud ka.
Veski taga oli väike välu, mida ümbritses mets. Huvitav, et see pole võssa kasvanud, mõtiskles Joonas, metsa poole suundudes. Siin siis vist tõepoolest käis keegi. Kuid miks?
Daniel märkas neid esimesena.
„Mis koht see tegelikult on?” küsis Daniel ja ta hääl tundus Joonasele veidi imelik.
Joonas vaatas sõbra poole, kuid Daniel jõllitas midagi neist paarkümmend meetrit vasakul. Nüüd nägi neid ka Joonas.
Haudu. Hauakääpaid. Kuigi neil polnud ei riste ega kive, oli ilmeksimatult tegu haudadega. Neid oli metsa all paarikümne ringis, võib-olla isegi rohkem. Enamik neist oli maaga peaaegu ühetasaseks vajunud, kuid paar tükki olid teistest pisut kõrgemad.
„Ma ei tea,” pobises Joonas. Ja see oli tõsi, ehkki südames tundis ta, et valetab. Kuid ta tõesti ei teadnud.
„Kelle hauad need on?” päris Daniel ja jällegi jäi Joonas vastuse võlgu.
„Pole aimugi. Võib-olla peeti siin sõja ajal lahinguid?” pakkus Joonas.
Ent kääpad nägid välja sellised, et pärinesid ilmselt palju varasemast ajast kui viimane maailmasõda. Pealegi, kas siis ei maetud enamikku sõdureid ühishauda? Midagi oli kääbastega justkui valesti, kuid Joonas ei taibanud, mis nimelt.
„Need ei ole ju maha jäetud.”
„Mida?”
„Need hauad on hooldatud,” sõnas Daniel. „Omal moel. Kas pole kummaline?”
Joonasele meenus võti, mille Gustav oli leidnud, ja veskituba, kus olid voodid ning laud, ja lagendik, mis ei olnud võssa kasvanud. Keegi kahtlemata käis siin. Kuid mida tegemas? Haudu hooldamas? Kes see inimene oli? Ja kes olid need surnud? Ja siis ta taipas – ristid. Just see oligi teda alateadlikult häirinud. Miks polnud haudadel riste?
„Kas sa pole päris kindlasti kohe sellest veskist midagi varem kuulnud?” küsis Joonas veel kord Danielilt.
„Lolliks oled läinud või?” kähvas Daniel ja vaatas Joonast peaaegu vihaselt. „Miks ma peaksin sellist asja varjama? Milleks?”
Joonas vaatas maha. Jah, miks peaks? Või miks tema õigupoolest varjas?
Kogu tagasitee seisid kääpad Joonasel silme ees. Ta oli lootnud leida veski juurest vastuseid, kuid selle asemel sai ta juurde terve hulga küsimusi.
Tribal-tätoveeringuga poiss tõmbas hõbedast noateraga oma peopessa kitsa joone. Silmapilkselt hakkas haavast verd immitsema. Ta vaatas seda hetke, enne kui peopesa teistpidi keeras ja verel mullale voolata lasi.
Hõbeteraga nuga oli nende perekonna reliikvia. Seda oli edasi antud isalt pojale mitmete põlvede vältel. Nuga polnud eriti suur, kuid oli see-eest raske. Selle tera oli puhtast hõbedast ja pea luust. Luu sisse oli kraabitud mitmeid sümboleid, millest poiss tundis vaid mõnda ja enamiku tähendust üksnes uduselt aimas. Ta soovis vahel, et nuga oskaks rääkida. Rääkida kõike, mida ta teadis. Poiss oli kindel, et nuga mäletas. Mäletas tema esivanemaid, kelle vahel oli käest kätte liikunud, mäletas riitusi, milles oli osalenud, mäletas sõda ja katku, näljahädasid ja ikaldusi, armastust ja surma.
Armastust