Meedium on isik, kes väidab, et tal on üleloomulikud võimed tajuda teadusele kättesaamatuks jäävaid seoseid.

      Osa meediume vahendab spiritistlikel seanssidel kontakte surnutega, teised pakuvad huvilistele juhatust näiteks tarokikaartide abil.

      Surnutega meediumi abil ühenduse võtmise traditsioon ulatub kaugele inimkonna ajalukku. Juba tuhat aastat enne Kristuse sündi püüdis Iisraeli kuningas Saul küsida nõu prohvet Samueli vaimult.

      Kogu maailmas kasutab politsei keerukate juhtumite lahendamisel meediumide ja spiritistide abi. Seda tehakse mitu korda aastas, kuigi ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et meedium oleks lahendusele ka kaasa aidanud.

      1

      Elisabet Grim on 51aastane, tema juustes on juba halli. Ta silmad on rõõmsad ja kui ta naeratab, on näha, et üks esihammas on teisest veidi eespool.

      Elisabet töötab hooldajana Birgittagårdenis, Sundsvallist põhja pool asuvas eritingimustega noortekodus. Tegu on eraalgatusel loodud hoolekandeasutusega, kus elab noorte hoolekande eriseaduse alusel kaheksa tütarlast vanuses 12 kuni 17.

      Paljudel tüdrukutel on sinna minnes narkoprobleemid, peaaegu kõigil kalduvus ennast vigastada ja söömishäired, nii mõnigi on iseäranis vägivaldne.

      Suletud, valve all uste ja trellitatud akendega kinnistele noortekodudele ei leidugi õigupoolest alternatiivi. Järgmine samm on harilikult täiskasvanute vangla või sundravi psühhoneuroloogiahaiglas, kuid Birgittagården on üks väheseid erandeid. Siin on koht tütarlastele, keda püütakse suunata tagasi tavahoolekande alla.

      Birgittagårdenisse satuvad head tüdrukud, tavatseb Elisabet öelda.

      Ta pistab suhu viimase tüki tumedat šokolaadi ja tunneb keele all ühtaegu magusat ja mõru kipitust.

      Õlad lõdvestuvad pikkamööda. Õhtu oli tüütu. Ometi oli päev alanud nii hästi. Hommikupoolikul olid tunnid, pärastlõunal mängud ja suplus järves.

      Õhtusöögi järel sõitis maja perenaine koju ja Elisabet jäi Birgittagårdenisse üksinda.

      Neli kuud pärast seda, kui valdusfirma Blanchefords Birgittagårdeni selle eelmiselt omanikult ära ostis, vähendati öise personali hulka.

      Õpilastel on lubatud televiisorit vaadata kuni kella kümneni. Elisabet istus hooldajate toas ja üritas laste toimikuid täita, kui äkki kõlasid raevukad karjed. Ta kiirustas televiisorituppa ja nägi, et Miranda on väikesele Tuulale kallale läinud. Miranda karjus, et Tuula on räpane vituvahe ja lits, tiris ta sohvalt maha ja virutas jalaga selga.

      Elisabet oli Miranda vägivaldsusega peaaegu juba harjunud. Ta tormas tuppa ja kiskus tüdruku Tuulast eemale, sai aga ise hoobi vastu põske ja oli sunnitud Mirandale lubamatu käitumise pärast vopsu andma. Pikema jututa viis ta Miranda läbi koridori isolaatorisse.

      Elisabet ütles talle “head ööd”, aga Miranda ei vastanud. Ta istus lihtsalt voodil, pilk põrandal, ja muigas endamisi, kui Elisabet ukse sulges ja lukku keeras.

      Elisabetil oli kavas õhtune vestlus uue tüdruku, Vicky Bennetiga, aga Miranda ja Tuula kähmluse tõttu ei jäänud selleks aega. Vicky andis tagasihoidlikult märku, et täna oli tema kord individuaalvestluseks. Kuulnud, et see lükatakse edasi, oli ta väga õnnetu, viskas teetassi puruks, haaras killu ja tõmbas sellega üle oma kõhu ja käsivarte.

      Kui Elisabet tuppa tuli, istus Vicky, käed näo ees ja veri voolamas.

      Elisabet puhastas pindmised haavad veega, pani Vicky kõhule plaastri, sidus käed kinni, lohutas tüdrukut ja kutsus teda väiksekeseks, kuni nägi lapse näol kerget naeratust. Juba kolmandat õhtut järjest andis ta Vickyle 10 milligrammi Sonatat, et too saaks uinuda.

      2

      Õpilased magavad ja Birgittagårdenis valitseb vaikus. Hooldajate toas põleb tuli, nii et ümbritsev maailm tundub läbitungimatult must.

      Otsaesine kipras, istub Elisabet arvuti taga ja märgib õhtusi sündmusi žurnaali.

      Kell läheneb südaööle ja talle tuleb meelde, et ta ei ole võtnud veel rohtu. Oma väikest narkotsi, nagu ta naljatamisi tavatseb öelda. Öövalved ja väsitavad päevad on ta unerežiimi segi paisanud. Kell kümme võtab ta harilikult 10 milligrammi Stilnocti, et kell üksteist uinuda ja mõni tund puhata.

      Septembrikuine pimedus on metsa ümber piiranud, kuid ometi on näha, et Himmelsjö tasane veepind särab kui pärlmutter.

      Lõpuks saab ta arvuti kinni panna ja tableti sisse võtta. Elisabet mässib end kampsunisse ja mõtleb, et oleks hea võtta ka klaas punast veini. Ta igatseb selle järele, et saaks istuda voodis, raamat käes ja veiniklaas kõrval, lugeda ja lobiseda Danieliga.

      Aga täna on ta valves ja peab magama hooldajate toas.

      Ta võpatab, kui Buster hakkab õues haukuma. Koer haugub nii ülesköetult, et naise käed värisevad.

      Kell on palju, ta oleks pidanud ammu pikali heitma.

      Tavaliselt ta sel ajal juba magab.

      Kui arvutiekraani valgus kustub, vajub tuba pimedusse. Korraga on kõikjal ääretu vaikus. Elisabet kuuleb vaid enda tekitatud helisid. Kontoritooli mehhanism puhiseb, kui ta püsti tõuseb, põrandalauad nagisevad, kui ta akna juurde astub. Ta üritab välja vaadata, aga pimedusest peegelduvad vastu vaid ta enese nägu, seinad, millel on kollase ja rohelise maalitud muster, arvuti ja telefon.

      Järsku näeb ta, kuidas uks selja taga tasakesi lahti vajub.

      Süda hakkab peksma. Uks oli praokil, aga on nüüd poollahti. Ilmselt tõmbetuulest, püüab ta endale sisendada. Söögisaali kamin tõmbab õhku.

      Elisabet tunneb kummalist ärevust, hirm voolab soontes. Ta ei julge ümber pöörata, vaid vahib ainiti tumedat aknaruutu ja sellel peegelduvat ust.

      Ta kuulatab vaikust ja ikka veel surisevat arvutit.

      Et hirmu eemale peletada, kustutab ta lambi akna kõrval ja pöörab end ringi.

      Nüüd on uks pärani.

      Elisabet väriseb turjast kuni sabakondini.

      Söökla ja õpilaste toa koridori laes põleb tuli. Elisabet lahkub hooldajate toast, et minna kontrollima, kas ahjuluugid on ikka kinni, kui äkki kostab õpilaste toas sosistamist.

      3

      Elisabet seisab paigal, heidab pilgu koridori ja kuulatab. Esialgu valitseb vaikus, kuid siis võib jälle midagi aimata. Kerge sosin, mis on nii õrn, et seda on vaevu kuulda.

      “Nüüd on sinu kord silmad kinni panna,” sosistab keegi.

      Elisabet seisab paigal ja vaatab pimedusse, pilgutab silmi, aga ei suuda inimkogusid eristada.

      Ta mõtleb, et keegi tüdrukutest räägib läbi une, kui äkki kostab veider heli. Otsekui oleks keegi üleküpsenud virsiku maha pillanud. Ja siis veel ühe puuvilja. Raske ja märja. Lauajalg kriibib põrandat ja seejärel kukub veel kaks virsikut maha.

      Elisabet näeb silmanurgast liikumist. Justkui vari libiseks temast mööda. Ta pöörab ümber ja näeb, et söökla uks vajub pikkamisi kinni.

      “Oota!” hüüab ta, kuigi oletab, et see on taas üksnes tõmbetuul.

      Naine tormab ukseni, haarab käepidemest ja tunneb, et midagi pressib vastu. Tekib väike rüselus, enne kui uks lahti libiseb.

      Elisabet siseneb sööklasse. Ta on valvel ja püüab pilguga kogu ruumi haarata. Kriibitud söögilaud läigib kergelt. Ettevaatlikult astub ta ahjuni, nähes iseenda liigutusi suletud messingluukidel peegeldumas.

      Köetud lõõridest õhkub soojust.

      Äkki pragiseb ja praksub midagi luukide taga. Elisabet liigub edasi ja komistab tooli otsa.

      Vastu luuke kukkusid vaid ahjus hõõguvad söed. Tuba on täiesti tühi.

      Elisabet tõmbab hinge, lahkub sööklast, paneb ukse kinni ja läheb oma magamisruumi poole, kuid miski sunnib teda seisatama ja kuulatama.

      Tüdrukute osakonnas on