Salambo. Gustave Flaubert
Читать онлайн книгу.
libiseda müüride vahel. Tule! Esiisade Kambris on iga põrandakivi all kuldkang; maa-alune käik viib nende haudade juurde.»
«Päh! tühja!» ütles Matho.
Spendius vaikis.
Nad olid terrassil. Nende ees laotus määratu vari. See näis hõlmavat ähmaseid kuhikuid, mis sarnanesid musta kivinenud ookeani hiiglaslike lainetega.
Kuid ida poolt kerkis helenev kõrend. Vasakul, üsna all, hakkasid Megara kanalid oma valgete käärudega vöödistama aedade rohelust. Seitsmenurgeliste templite koonusekujulised katused, trepid, rõdud ja vallid lõikusid vähehaaval puhtekahvatule taevale ja kõige Kartaago neeme ümber õõtsus valge vahuvöö, kuna smaragdroheline meri näis otsekui tardunud hommikuses jaheduses. Siis sedamööda, kuidas roosa taevas pikkamisi laienes, kerkisid esile pinnase nõlvakuil konutavad kõrged majad, tunglesid nagu kari musti kitsi mägedesse laskudes. Tühjad tänavad pikenesid; siin ja seal müüridest väljuvad palmipuud ei liikunud; täidetud tsisternid sarnanesid hõbekilpidega, mis õuedesse kaotatud. Hermaeumi* neeme tuletorn hakkas kahvatuma. Üsna Akropoli otsas, küpressisalus, asetasid Ešmuni hobused valguse saabumist tajudes kabjad marmorturvale ja hirnusid päikese poole.
See ilmus; Spendius hüüatas käsi tõstes.
Kõik sagis laialivalgunud punas; otsekui oleks ta lõhki kärisenud, valas jumal ohtrate kiirtena üle Kartaago oma veresoonte kuldset vihma. Galeeride täävirammid sätendasid. Hamoni templi katus näis üleni leekides olevat ja võis märgata helke templite sügavuses, millede uksed avanesid. Maalt tulevad suured vankrid veeretasid tänavakividel oma rattaid. Kaubaga koormatud dromedaridelt lasti kartsad alla. Rahavahetajad uulitsanurkadel tõstsid oma poodide varikatused üles. Kured lendasid minema, valged purjed lipendasid. Taniti hiies oli kuulda pühade kurtisaanide tamburiine* ja Mappalite tänava lõpul hakkasid savikirstude põletamise ahjud suitsema.
Spendius kallutas end üle rõduääre; ta hambad lõgisesid, ta kordas:
«Aa! jah… jah… isand! ma mõistan, miks sa nüüdsama ära põlgasid maja rüüstamise.»
Matho oli kui ärganud tema hääle vilinast, ta ei näinud mõistvat; Spendius lisas:
«Oo missugused rikkused! Ja inimestel, kelle omandus need on, pole isegi rauda nende kaitsmiseks!»
Siis, oma parema väljasirutatud käega talle mõnd inimest rahvahulgast näidates, kes väljaspool muuli liival roomasid, et kullaterakesi otsida:
«Ena!» ütles ta temale. «Vabariik on nõnda nagu need viletsad: kõveras ookeanide kaldal, torkab ta kõigisse randadesse oma ahneid käsi, ja lainete kohin täidab seevõrra ta kõrvu, et ta selja tagant tuleva isanda kanna astumist ei kuule!»
Ta vedas Matho kaasa üsna rõdu lõppu, ja talle parki näidates, kus puude otsa riputatud sõdurite mõõgad päikese käes ergasid:
«Kuid siin on vägevaid mehi, kelle vihkamine on meeleheitlik! Ja midagi ei ühenda neid Kartaagoga, ei perekonnad ega truudusevanded ega jumalad!»
Matho jäi müüri najale seisatama; talle lähenev Spendius jätkas madala häälega:
«Kas mõistad mind, sõdur? Kord kõnnime me purpuriga kaetud nagu satraabid*. Meid pestakse lõhnavais õlides; mul on siis ka orjad! Kas pole sa mitte tüdinud kõva maa peal magamast, laagriäädikat joomast ja alatasa pasunat kuulmast? Sa puhkad hiljem, eks ole ju? – kui sult soomussärk seljast kistakse, et sinu korjus raisakullidele visata! Või jälle sauale toetudes, pimedana, longates ja tõbiselt lähed sa kord ukselt uksele oma noorusest väikestele lastele või soolvee-müüjatele jutustama. Tuleta meelde kõik oma pealikute ülekohtud, laagrisolemised lumes, jooksud päikese käes, sõjaväelise korra hirmuvalitsus ja alaline ähvardus ristisurmaga! Peale sääraste viletsuste on sulle antud aukee, nagu eeslite rinnale riputatakse kuljustevöö, et neid rännakul tuimaks teha ja nad väsimust ei tunneks. Mees nagu sina, vahva kui Pyrrhos*! Kui sa seda ainult sooviksid! Oo, kui õnnelikuks saad sa suurtes jahedates saalides, kannelde helidel, lillede peal lamades ühes kojanarride ja naistega! Ära ütle mulle, et ettevõte on võimatu! Kas palgasõdurid pole juba oma võimuses pidanud Rheggiumi* ja teisi kindlaid linnu Itaalias! Kes sind siis takistab? Hamilkar on ära; rahvas kirub rikkaid; Gisko ei suuda teda ümbritsevate argadega midagi teha. Kuid sina oled vahva, sina! Sulle nad alistuvad. Juhi neid! Kartaago on meie päralt; paiskume sinna!»
«Ei!» ütles Matho, «minu peal lasub Mooloki* needus, ma olen seda ta silmist tunda saanud, ja just praegu nägin ühes templis musta jäära taganemas.» Ta lisas juurde, enda ümber vaadates: «Kus on tema?»
Spendius mõistis, et liibüalast on vallanud otsatu rahutus; ta ei julgenud enam kõnelda.
Puud nende taga suitsesid veel; nende mustunud okstest sadas aeg-ajalt ahvide pooleni põlenud keresid vaagnate sekka. Purjus sõdurid norskasid korjuste kõrval ammuli sui; ja need, kes ei maganud, norutasid pead, päevavalgusest pimestatud. Tallatud maapinda katsid punased loigud. Elevandid kõlgutasid sulu teivaste vahel oma veriseid lonte. Lahtistes aitades oli näha laialipaisatud rukkikotte ja värava all rida barbarite poolt tihedalt kokkukuhjatud vankreid; seedriokstel kükitavad paabulinnud hargutasid oma sabasid ja hakkasid häälitsema.
Kuid Matho liikumatus pani Spendiuse imestama; ta oli veelgi kahvatum kui natukese aja eest, ja üksisilmi jälgis ta midagi vaatepiiril, mõlema käega rõdu servale toetudes. Ettepoole kummardudes leidis Spendius lõpuks selle, mida sõdur tunnistas. Kuldne täpp keerles kaugel Utika* tolmusel teel; see oli kahe hobueesli taha rakendatud kaariku rattarumm; vehmri ees jooksis ori, sõiduloomi suitseidpidi hoides. Kaarikus istus kaks naisterahvast. Loomade lakad kahlusid neil pärsia kombel kõrvade vahel, sinise pärlvõrgu all. Spendius tundis nad ära; ta summutas karjatuse.
Nende selja taga lehvis tuules suur loor.
II
Kaks päeva hiljem lahkusid palgasõdurid Kartaagost.
Neile igaühele anti kuldtükk, tingimusel, et nad läheksid laagrisse Sikka alla, ja neile öeldi igasugu meelitustega:
«Teie olete Kartaago päästjad! Kuid siia jäädes toote talle nälja kaela; linn jääb maksujõuetuks. Minge eemale! Selle lahke vastutuleku eest peab Vabariik teid kord hiljem hästi meeles. Me nõuame jalamaid maksud sisse; teie palk tasutakse täielikult ja varustatakse galeerid, mis teid kodumaale tagasi viivad.»
Nii paljudele kõnedele ei osanud nad midagi vastata. Need sõjaga harjunud mehed tundsid linnas viibides igavust; ei olnud raske neid veenda, ja rahvas astus müüridele, et nende minekut näha.
Nad läksid rongis mööda Hamoni tänavat ja läbi Tsirta* värava, läbisegi, vibumehed koos hopliitidega*, pealikud lihtsõduritega, lusitaanlased kreeklastega. Nad astusid julgel sammul, raskeid koturne sillutisel kajada lastes. Nende relvastus oli katapultide kividest mõlki löödud ja nende näod lahingute päikesekiirguses mustaks põlenud. Tihedaist habemeist kostis kähedaid hüüdeid; nende kärisenud rõngassärgid lotendasid vastu mõõganuppe ja läbi pronkssoomuse aukude oli märgata paljaid liikmeid, kohutavaid nagu sõjamasinad. Sarissad*, taprid, odad, viltmütsid ja pronkskiivrid – kõik see õõtsus koos ühtses liikumises. Nad täitsid tänava nii, et müürid olid pakatamas, ja see suur parv sõjariistus sõdureid valgus kõrgete kuuekordsete hoonete vahele, mis mäepigiga olid võõbatud. Akende raud- või pilliroovõrede tagant vaatlesid looritud peadega naised vaikselt, kuidas barbarid möödusid.
Rõdud, kantsid ja müürid olid üleni kaetud mustasse riietatud kartaagolaste hulkadega. Madruste tuunikad kujundasid nagu verelaike keset seda sünget rahvamurdu, ja peaaegu ihualasti lapsed, kelle kehad vasest käevõrude all hiilgasid, sõelusid kolonnide rägastikus või palmiokste vahel. Mõningad rahvavanemad olid tornide lampkatustele asunud, ja oldi teadmatuses, miks nõnda siin ja seal seisis pika habemega isik unelevas asendis. Kaugelt paistis ta taeva taustal ähmane nagu viirastus ja liikumatu nagu kivi.
Kõik olid kummatigi samast rahutusest rusutud; tunti hirmu, et barbaritel, kui nad end nõnda tugevana näevad, tuleb tuju kohale jääda. Kuid nad lahkusid säärase usaldusega, et kartaagolased südant võtsid ja sõduritega segunesid. Neid kuhjati tõotustega,