Teadmatus. Rein Põder
Читать онлайн книгу.
uskuma!? Larryl oli plaanis midagi trükkida… ta tahtis midagi jälgida… võib-olla ta kavatses kuhugi sõita… )
Kapp sulgus valju kriiksatusega ja me väljusime koos magamistoast.
„Aga see siin on tema privaatne tuba,” lausus Ruth tajutava irooniaga ja avas köögi kõrval olevat kerge, katsumise järgi vineerukse, mis oli küll korralikult ära värvitud, kuid mõjus muude uste kõrval võõrkehana. Ma sattusin väga kitsasse ja õhuvaesesse ruumi, mis polnudki algselt omaette tuba, nagu ma veidi aja pärast aru sain, vaid suurest elutoast kerge vaheseinaga äralõigatuid ruumiosa. Ning et see kerge vahesein oleks mürakindlam – paljugi mille vastu (televiisor, makk, õmblusmasinalõgin, jutukõmin) – , siis oli Larry oma toakese seina polsterdanud maast laeni ulatuva kitsa ja väga funktsionaalse raamaturiiuliga, kus näis valitsevat mingi kindel süstemaatika, sest raamatute vahelt ulatusid välja temaatilist kuuluvust märkivad papilipikud.
Milleski sarnanes see tuba minu pimekambriga, sest ka see tuba oli selgesti Larry enda improvisatsioon. Ning nagu minu pimikulgi, polnud ka sel ruumil akent. Ruumi mõte oli selge, seda tuli pidada kabinetiks – sellesse mahtus väike koolipoisi-kirjutuslaud, millel olid sahtlid vaid ühel pool, ja suuremat osa lauapinnast hõivas hõbehallis raamis arvutikuvar ning klaviatuur, jättes muu jaoks üsna napilt ruumi. Aga ülejäänud ruumi täitis kušett, nii et laua taha pääsemiseks tuli iga kord üle kušeti ronida. Ja ka laua taga töötades tuli… istuda kušetil, ilmselt ühel neist patjadest, mis olid praegu kušeti ühte serva koondatud.
Ruthi antud Larry sussid jalas, laskusin kõhuli kušetile. Mul oli vaja arvuti sisse lülitada. Tahtsin vaadata, mida seal leidub. Sest me olime juba telefonis sellest asjast rääkinud. „Ta istus hilise ajani arvuti taga, tihti üle kesköö… Ma ei tea, mida ta otsis või mida trükkis…” Need olid olnud Ruthi sõnad telefonis.
Leidsin desktopilt rea ikoone, mõned neist kandsid mulle arusaadavaid, mõned kummalisi märksõnu: „Pühad mäetipud”, „Koopad”, „Kraatrid”, „Irdmõtted”, „Kauge ja lähedane”. Ja teiste kõrval oli ka „Kuliku rada pidi”. (Sellele viimasele ei osanud ma algul mingit tähelepanu pöörata, sest nimi Kulik oli mulle täiesti tundmatu. Alles hiljem…)
Need kõik osutasid mingitele Larryt huvitanud teemadele. Selgus, et ta huvidering oli lai. Tegin huupi ühe neist failidest lahti. Mind tabas pettumus, õigemini seal polnud mitte midagi. Aga seda olingi aimanud – Larry oli kõigi failide sisu kustutanud. Kõik, viimseni. Veelgi enam – arvuti oli ka igasugusest muust informatsioonist tühi. Täiesti tühi. Tumm. Miski ei saanud olla veel ilmekamaks tõendiks, et Larry lahkumine oli olnud ettekavatsetud ja läbimõeldud. Ja andis märku sellestki, et ta ei kavatsenud enam endise elu juurde tagasi pöörduda. Ja ta oli rohkem väljakutseks või millekski taoliseks need ikoonid alles jätnud. Kui kaja oma endisest elust.
Mu mõttekäiku segas Ruthi ootamatu hääl mu selja taga: „Kas sa arvuti prügikasti, või kuidas nad seda nimetavad, juba vaatasid? Äkki on seal midagi… Ma olen töö juures kuulnud, et neid asju saab veel tagasi tuua. Aga seda peab oskama…”
Ma ei vastanud talle. Olin jõudnud veenduda selleski, et Recycle bin on nii tühi kui… kui vähegi olla saab.
„Seal pole mitte midagi. Kõik on lõplikult kustutatud,” laususin ma võimalikult rahulikult ja hakkasin tagurpidi mööda kušetti ukse poole nihkuma. Ruth seisis veel hetke ukseavas, ohkas siis ja tegi mulle tee vabaks. Kusjuures mulle tundus, et ta ei ohanud mitte raskelt, vaid kergendatult. Nagu oleks kustutatud failid sisaldanud ka midagi nende vahel juhtunut või koguni Larry pihtimusi kellelegi absoluutsele tunnistajale.
Istusin mõnda aega kušetijalutsis, kuid nihkusin siis taas lauale lähemale. Mõtlesin omainitsiatiivi käigus väheke Larry kirjutuslauasahtleid uurida. Aga need avanesid halvasti ja pealegi jäi kušetiserv madalamatele ette. Sahtlid olid pungil paberikraami. Niipalju kui ma aru sain ja vaatama ulatusin – seal valitses täielik segadus, vastupidiselt kogu seda korterit valitsevale üldisele korrale. Ja laua all, kuhu pidanuks mahtuma laua taga istuja jalad, oli teine, tõeline paberiurg – mingid paksud kaustad ja lihtsalt virnad täistrükitud paberit ning kõvasti tolmu. Ilmselt polnud Ruthi käsi kordagi siia ulatunud. Või polnud teda siia lastud!? Imelik, et Larry polnud kogu seda paberilasu hävitamisväärseks pidanud. Sealgi võis ju leiduda midagi, mida ta tahtnuks varjata! Või oli asi selles, et seda kogust ei saanud niisama kergesti, vaid mõne klahvivajutusega olematusse saata. Mis oli virtuaalse maailma eelis, aga ka nõrkus…
Teadsin, et teen midagi keelatut, ehkki ma olin ju Ruthilt selleks pooleldi loa saanud. Küll mitte sõna-sõnalt. Ruthilt, aga mitte Larrylt! Larry oleks mulle praegu hävitava pilguga otsa vaadanud, oleks mulle midagi mürgist lausunud, me oleks pikaks ajaks tülli läinud… Jah, see oli samaväärne kellegi pesus sorimisega. Või veelgi hullem. Sest teise inimese mõtetes sorimine on veel suurem intiimsusse tungimine.
Kui ma olin just selle moraalidilemmaga ummikusse jõudmas, käis välisuks ja üks noor hääl, milles oli tublisti Ruthi tämbrit, hüüdis rõõmsa „tere!”. Ma ei teadnud, kellele see oli määratud, ja seepärast pöördusin ümber. Kuid hääle omanikku, kes sai olla üksnes Marianne, polnud enam näha. Küllap ta oli oma tuppa läinud.
Kuid ta ilmus õige pea välja, kolistas vist meelega vineeruksega mu selja taga, et ma ümber pööraksin. Aga ma ei pöördunud, ei pöördunud nimme. Tahtsin venitada mingit hetke. Mingit põnevusniiti. Ehkki tegelikult põlesin uudishimust näha, kui palju see tüdruk on vahepeal muutunud. Tegin, nagu ei kuulekski teda, nagu oleksin sedavõrd ametis ühe kirjutuslaua alt leitud kausta uurimisega, et olen unustanud kõik muu maailmas. Isegi naissoo võlu! Tulija taipas ilmselt kohe mu teesklust ja asus mängu kaasa mängima – nagu kunagi lapsena; ta laskus kušetile ja liikus põlvedel mulle lähemale, ise tasakesi itsitades, nagu on kombeks tüdrukuil, kes tahavad ennast huvitavaks teha. Ja siis tundsin, kuidas üks küünarnukk toetati mulle ettevaatlikult ja samas usalduslikult õlale, nagu oleksin tõepoolest Larry, tema isa, kellega tütar tuleb mingit muret või siiski pigem rõõmu jagama. Imelik tunne läbis mind. Mõtlesin – minulgi võinuks olla säärane tütar. See tunne pärines justkui eelmisest elust… kus mul oli olnud vastupidine roll etendada. Igatahes mitte see, mis praegu…
Lõpuks olin ikkagi mina see, kes end ümber pööras ja mängu lõpetas. Mulle vaatas vastu noor naerune olevus – ta oli kooliriided seljast võtnud, valge siidpluusi ja musta seeliku selga pannud.
Ta tundus mulle hetkel vägagi oma ema tütrena, ehkki ma ei teadnud, kelle moodi ta ise tahtnuks olla. Kuid nagu kogu nende põlvkond – ta oli pikem ja sihvakam kui ema. Ning tas aimus liigutuste, hääle ja kehahoiaku järgi – palju suuremat energiat ja temperamenti kui emas. Mitte küll kunagises, vaid praeguses Ruthis. Ja tema alles moodustuvatele naiselikele vormidele oli omane mingi laitmatu harmoonia. Aga see pole vist see, mida ma püüdsin tegelikult väljendada… Igatahes, üks laitmatu välimusega brünett tüdruk, kelles oli midagi tabamatut ka Larryst, kuigi oli jällegi raske seletada, mida just… Jah, ja sirgunud ning neiustunud oli ta vahepealse ajaga tõesti hämmastaval kombel. Muidugi, tema sisse oli, nagu ma arvasingi, vahepeal tulnud saladus. See saladus, mis tuleb ükskord igasse tüdrukusse. Ja see sünnib küllalt ootamatult, üleöö. Või on see neis varjul juba algusest peale…!? Nii et see polnudki enam too tüdruk, keda ma kord tundsin… Tema puhkev ilu oli kuidagi idamaise lisandiga, kui niisugust võrdlust üldse sobis kasutada. Näolapp puhas, nahk kergelt tõmmu – ta oli nagu… nagu mingi hõõguv poolvääriskivi.
See oli imelik võrdlus, mis mulle korraga pähe lõi. Pärit ju mujalt. Aga kohe tuli kuidagi kõrvaliselt meelde, kuidas me Larryga mineraloogia eksamiks valmistusime, laud täis mineraale, kivimipalasid; nende hulgas ka poolvääriskive, näiteks kaltsedon ja kuukivi. Kõik see kraam oli mineraloogiakabineti kogust salaja intrisse toodud. Sest Larryl olid kabineti noore, äsja keskkoolipingist tulnud laborandiga head suhted. Et mitte öelda rohkemat. (See oli veel enne Ruthi!) Hommikul vara, enne eksamit pidid kõik eksponaadid oma kohal tagasi olema, sest õppejõud vajas neid eksamineerimisel…
Jah, Marianne lausa säras, ta oli valmis mulle käed kaela ümber lööma, kui ma selleks vaid märku annan või ta elevusega kaasa lähen või midagi niisugust lausun.
„Marianne!”