PIIRIALA

      Pimestavvalge ümbrus muutub tuhmimaks.

      Ida pilgutab silmi. Vaatab ringi.

      Ta ei seisa enam kirikus. Ta ei seisa üldse kusagil. Ümberringi on kõik hall. Nagu udune, aga samas ka mitte. Rohkem nagu mitte miski.

      Valges särgis Matilda seisab endiselt tema kõrval, hoiab tal käest. Tema punakasblondid juuksed, jääsinised silmad ja tedretähnid moodustavad neid ümbritseva hallusega terava kontrasti.

      Ida proovib oma kätt ära tõmmata, aga Matilda ei lase.

      „Kus me oleme?” küsib Ida.

      „Piirialal.”

      „Mis on…”

      Matilda vaigistab teda.

      „Tasa,” sosistab ta ja uurib kartlikul pilgul halli ümbrust. „Muidu leiavad nad meid üles.”

      Äkitselt on Idal hea meel, et Matilda tal käest kinni hoiab.

      Käsi.

      Veel hiljaaegu, kui Ida kirikus oli, sirutas ta käe Minoo poole ja Minoo kõndis sellest otse läbi. Ent Matilda näib ju suutvat teda puudutada.

      Siis ma võib-olla ei olegi päris surnud, mõtleb Ida. Mitte päris.

      Ta vaatab alla ja näeb, et tal on seljas tavalised rõivad. Tume jakk. Helesinine V-kaelusega džemper ja teksad. Ta puudutab hõbedast südant, mis ta kaelakee küljes ripub.

      Matilda haare tugevneb.

      „Ai,” teeb Ida.

      Matilda pistab jooksu, tõmmates Ida kaasa, nii et too koperdab pisut, enne kui nad ühise rütmi leiavad.

      Maapinda varjavad uduloorid. Pinnas on pehme ja käsnjas, Ida ei kuule oma samme. Aga mingisugune maapind siin vähemasti on. Ta tunneb seda. Ja ta hingab joostes kiiremini, pulss taob kõvemini. Hõbedane süda hüpleb vastu rinnakorvi.

      Ma ei saa olla päris surnud, mõtleb ta. Mitte päris.

      Nad jooksevad edasi. Selles halluses ei ole midagi, millele oma pilku kinnitada, kõik perspektiivid kaovad, tundub, nagu nad ei jõuakski kusagile.

      Ida heidab pilgu tahapoole. Ainult hallus.

      Ei.

      Kostab vaikset sosinat.

      Seal on midagi.

      Ida ei näe seda, aga on selle olemasolus ometigi kindel. Ta tõstab tempot. Nüüd tirib juba tema Matildat. Edasi, edasi läbi eimillegi.

      Taas kostab sosin, otse tema selja tagant.

      Ida summutab karje. Tundub, nagu jälitaks teda samal ajal tema enese pimedusekartus.

      Ta näeb eespool midagi vilksatamas, ta näeb, et eespool on olemas. Väike nüanss halluses, otsekui jääks see hõredamaks. Ja ta nagu aimaks midagi uduloori taga, otsekui päikesesõõri pilvede taga. Õrnkollakas toon, hajus valgus, mis voogab hallusesse.

      Nad on juba peaaegu valguse juures, kui Matilda äkitselt peatub. Tema jääsinised silmad puurivad end Ida omadesse. Nicolause silmade koopiad.

      „Ma pean nende tähelepanu kõrvale juhtima, aga ma leian su uuesti üles,” ütleb Matilda. „Aeg ja ruum on nüüd sinu jaoks teistsugused. Sa pead end liikvel hoidma, kui sa siin oled. Otsi valgust.”

      Ning seejärel tõukab ta Idat tugevasti.

      Nagu kukuks aegluubis. Õhk on tihke ja avaldab vastupanu.

      Ja äkki seisab Ida kusagil hoopis mujal.

      Kivipõrand. Saal. Kõrged sambad kerkivad tema pea kohal üles pimedusse. Need on kaunistatud kirevate mustrite ja kujunditega. Punane, sinine, kollane, roheline, must. Õhk on viirukist udune ja kange vürtsikas lõhn paneb pea ringi käima.

      Ainus valgus tuleb teismelisest tüdrukust, kes seisab keset saali. Seda kiirgab tema kehast, immitseb läbi valge linase kleidi. Tema õlgadeni ulatuvad mustad juuksed on lokkis. Pea on norus, lõug vastu rinda. Ainult tüdruku varbad riivavad põrandat.

      Ta hõljub õhus.

      „Vabandust?” ütleb Ida ja kuuleb, kui kiledalt tema hääl kõlab. „Halloo?”

      Tüdruk tõstab pea. Näib, nagu kergitaks nähtamatu käsi tema lõuga. Kaela ümber on tal väikese saviripatsiga kee. Tema suu avaneb aeglaselt ja ta hakkab rääkima otse pimedusse.

      „Nüüd oleme siin,” ütleb ta.

      Keel on täiesti võõras, aga Ida mõistab siiski.

      „Olge tervitatud,” kostab ragisev vanamehehääl.

      Alles nüüd jõuavad Ida teadvusse teised saalis viibivad inimesed. Ta suudab varjus istuvaid kogusid vaevu eristada, tüdruku valgus sinna ei ulatu. Saalis on oma kakskümmend inimest, võib-olla rohkemgi.

      Ida hakkab juba midagi ütlema, kuid peatub. Isegi kui need inimesed teda kuuleksid, võib olla ikka eriti haige mõte nende tähelepanu endale tõmmata. Tal ei ole aimugi, kes need on. Tal ei ole aimugi, kus ta on.

      „Kõiki teid kutsuti siia teie unenägudes,” ütleb tüdruk kohalviibijatele. „Kõik te olete nõiad. Kõik te valdate mingil kujul maagiat. Meie kutsusime teid ja teie tulite.”

      „Kes on need teie?” kostab hämarusest naisehääl. „Kas te olete vaimud, kes kõnelevad selle tüdruku kaudu?”

      „Teatud vaimud, jah,” vastab tüdruk. „Me oleme teie kaitsjad.”

      Kaitsjad. Nad peavad Idat aitama. Seletama, mis toimub.

      „Halloo?” ütleb Ida ja läheb tüdruku juurde. „Mina olen siin! Ida!”

      Aga tüdruk vaatab temast otse läbi.

      „Me oleme valvanud teie, inimeste üle juba aegade algusest peale,” ütlevad kaitsjad tüdruku häälega. „Me oleme teid jälginud, näinud, kuidas te ehitasite üles oma ühiskondi, pidasite oma sõdu. Me ei ole sekkunud. Aga asjalood on muutunud.”

      „Halloo?” ütleb Ida ja vehib käega tüdruku näo ees.

      Ei midagi. Ta proovib haarata tüdruku käsivarrest, aga tema käsi liigub sellest otse läbi. Täpselt nagu kirikus.

      „Kurjad jõud, deemonid, proovivad siia maailma tungida,” sõnab tüdruk.

      „Deemonid?” kordab keegi noor mees.

      Ida tõmbub tagasi, aga ei taha hämarusse sattuda. Saati veel nüüd, kui jutt on deemonitest.

      „Need on olendid, kes liiguvad meie maailmade vahel,” vastab tüdruk. „Nende eksistentsil on ainult üks eesmärk. Kaoses korda luua.”

      „See on ju hea,” lausub noor mees. „Kaos tuleks lõpetada.”

      „Te ei mõista,” ütleb tüdruk. „Kui deemonid avastavad elu teistes maailmades, peavad nad oma ülesandeks seda ohjeldada. Muuta seda iseenda näo järgi. Deemonid põlgavad korratust, tundeid, erinevusi. Nad on iseendi silmis veatud ja igavesed. Ükski elusolend ei suuda vastata nende ideaalile. Ja kui deemonitel maailma taltsutamine ebaõnnestub, siis hävitavad nad kõik elava. Teevad kõik maatasa.”

      Kokku tulnud inimeste poolt kostab murelikku pominat.

      „Seni on meil, kaitsjatel, õnnestunud neid takistada,” jätkab tüdruk. „Ent lahingutes meie ja deemonite vahel on tekkinud meie maailma seitse pragu, seitse nõrka kohta. Otsekui ust, mille kaudu deemonid saavad sisse tungida. Me oleme suutnud need ajutiselt sulgeda, aga need tuleb kinni pitseerida.”

      Ida on kõike seda varem kuulnud. Tegelikult on lausa nii, et tema ise on kõike seda öelnud, kui Matilda tema keha enda valdusse võttis ja selle kaudu rääkis.

      „Esimene värav, mis tuleb sulgeda, on siin teie linnas,” jätkab tüdruk.

      Esimene?