Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid. Elaine Mazlish
Читать онлайн книгу.Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid - Elaine Mazlish
aine Mazlish
Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid
Tänuavaldused
Lesli Faberile ja Robert Mazlishile, meie kodustele nõuandjatele, kes olid meil alati varnast võtta paremat fraasi või värsket mõtet soovitamas ning julgustamas.
Carlile, Joannale ja Abram Faberile, Kathyle, Lizile ja John Mazlishile, kes on oma olemasoluga meid rõõmustanud.
Kathy Menningerile, kes ülima täpsusega organiseeris meie käsikirja trükkimist.
Kimberly Coe’le, kes meie kriipsujukude ja kritselduste põhjal joonistas lastest ja vanematest sellised pildid, mis meile esimesest silmapilgust meeldima hakkasid.
Robert Markelile, kes meid raskel ajal toetas ja meile teed valgustas.
Gerard Nierenbergile, sõbrale ja nõuandjale, kes jagas lahkelt meile oma kogemusi ja kompetentsi.
Vanematele meie töötubades, kes andsid oma panuse kirjalike märkmete ja karmi kriitika näol.
Ann Marie Geigerile ja Patricia Kingile, kes pühendasid end meile siis, kui me seda vajasime.
Jim Wade’ile, meie toimetajale, kelle vaibumatu optimism ja raamatu kvaliteedi eest hoolitsemine muutsid koostöö temaga naudinguks.
Dr Haim Ginott’le, kes juhatas meile kätte tee, kuidas lastega uutmoodi suhelda. Tema surmaga kaotasid maailma lapsed ühe suurima nende eest võitleja. Ta elas selle nimel, et „laste hinged ei saaks enam kunagi kriimustatud.”
Kiri lugejatele
Hea lugeja, kirjutada lastevanematele suhtlusoskuste käsiraamatut oli viimane asi maailmas, mida me arvasime võivat teha. Iga lapse ja vanema suhe on väga ainulaadne ja isiklik. Mõte, et annaksime kellelegi juhtnööre, kuidas taolistes lähedastes suhetes rääkida, tundus meile kohatu. Oma esimeses raamatus Vabanenud vanemad /vabanenud lapsed1 püüdsime vältida õpetamist ja jutlustamist. Meil oli oma lugu rääkida. Aastad koostööd koos meie seast lahkunud lastepsühholoogi dr. Haim Ginott’iga mõjutas meie elu sügavalt. Olime veendunud, et kui jutustame lugejatele, kuivõrd uued oskused muutsid meid ennast ja lastega suhtlemist, siis suudavad ka nemad mõista seda iva, mis peitub erinevate tehnikate taga ning leiavad enda jaoks inspiratsiooni.
Mingil määral see nii ka toimis. Paljud vanemad kirjutasid meile sellest, kui uhked nad on saavutuste üle, mis neil õnnestus kodus ellu viia pelgalt meie kogemustest lugedes. Kuid oli ka teistsuguseid kirju, mida kõiki läbis sarnane palve: sooviti järgmist raamatut – raamatut, mis sisaldaks „näiteid”, „praktilisi ülesandeid”, „rusikareegleid”, raamatust väljarebitavaid „meelespea lehekülgi”, materjale, mis aitaksid sammhaaval uusi võtteid õppida.
Mõne aja vältel kaalusime seda ideed tõsiselt, aga meie esialgne vastuseis käsiraamatu tegemisele sai võitu ning me panime kirjutamise mõtte kalevi alla. Lisaks sellele olime väga hõivatud loengutesarjaks vajaminevate ettekannete ja seminaride ettevalmistamisega.
Järgnevate aastate jooksul sõitsime mööda riiki, viies läbi seminare, mis olid suunatud vanematele, õpetajatele, koolijuhtidele, tervishoiutöötajatele, teismelistele ja lasteaiatöötajatele. Kõikjal, kuhu läksime, jagati meiega isiklikke kogemusi uute suhtlusmeetodite kasutamisest. Inimesed jagasid meiega oma kahtlusi, pettumusi ja entusiasmi. Olime neile tänulikud nende avatuse eest ning õppisime neilt kõigilt. Meie arhiiv oli uuest põnevast materjalist pungil.
Samal ajal saabusid jätkuvalt kirjad, mitte ainult USA-st, vaid ka Prantsusmaalt, Kanadast, Iisraelist, Uus-Meremaalt, Filipiinidelt, Indiast. Proua Anagha Ganpule New Delhist kirjutas:
Sooviksin teie nõuandeid nii paljude probleemide puhul kasutada… Palun andke mulle teada, kuidas saaksin teemat sügavuti uurida! Olen jõudnud surnud punkti. Vanad meetodid ei sobi mulle, kuid uusi oskusi mul veel pole. Palun aidake mind sellest üle!
See kiri saigi otsustavaks.
Hakkasime uuesti mõtlema võimalusest kirjutada raamat, mis annaks vastuse küsimusele „kuidas?” Mida rohkem idee üle arutasime, seda vastuvõetavamaks see mõte meile sai. Miks mitte käsiraamat ülesannetega, kust vanemad võiksid ise õppida meetodeid, mida nad vajalikuks peavad?
Miks mitte raamat, mis võimaldaks vanematel praktiseerida õpitut neile sobivas tempos, kas üksi või koos sõbraga?
Miks mitte raamat sadade näidetega abistavatest dialoogidest, mis võimaldaksid vanematel kohandada uusi meetodeid oma isikliku suhtlemisstiiliga?
Raamatus oleksid koomiksilaadsed pildid, mis näitaksid uute suhtlusstiilide toimimist praktikas. Nii saaks tülpinud lapsevanem pildile pilku visates oma mälu kiiresti värskendada.
Me suunaksime raamatu konkreetsele inimesele. Me räägiksime omaenda kogemustest, vastaksime kõige sagedasematele küsimustele, lisaksime sinna lugusid ja värskeid vaatenurki, mida meiega viimase kuue aasta jooksul on jaganud inimesed seminarides. Kuid, mis kõige tähtsam, hoiaksime sidet oma suurema eesmärgiga, milleks on pidev ja järjekindel nii lapse kui ka vanema väärikust ja inimlikkust jaatavate suhtlemismeetodite otsimine.
Ühtäkki kadus meie vastuseis mõttele kirjutada käsiraamat. Igal teadusharul on oma käsiraamatud. Miks mitte siis käsiraamat vanematele, kes soovivad õppida rääkima nii, et lapsed kuulaksid ning kuulama nii, et lapsed räägiksid?
Siis kui olime otsusele jõudnud, alustasime kiiruga. Loodame ühe selle raamatu tasuta tänueksemplaridest saata pr. Ganpulele New Delhisse enne kui ta lapsed suureks kasvavad.
Kuidas käesolevat raamatut lugeda ja kasutada
Võib tunduda kummaline kellelegi öelda, kuidas raamatut lugeda (eriti kuna meid mõlemaid teatakse kui lugejaid, kes alustavad raamatut keskelt või loevad tagantpoolt ettepoole). Aga kuna see on meie raamat, siis võtame endale õiguse esitada nägemust sellest, kuidas meie meelest tuleks käesolevat raamatut käsile võtta. Peale seda, kui olete raamatu läbi lapanud ja karikatuuridele pilgu heitnud, alustage I peatükiga. Lugemise käigus lahendage kindlasti seal leiduvaid ülesandeid. Võidelge kiustatusega ülesannetest üle libiseda, et „paremate osadeni” jõuda. Veel parem, kui teil on sobiv sõber, kellega koos ülesandeid läbi töötada. Loodetavasti te räägite ja vaidlete ning arutlete vastuste üle pikalt.
Loodetavasti kirjutate vastused ka üles, nii et sellest raamatust saaks teie isiklik abiline. Kirjutage puhtalt või loetamatult; muutke arvamust ning kriipsutage läbi või kustutage; peaasi, et kirjutate.
Lugege käesolevat raamatut aeglaselt. Meil läks kümme aastat, et raamatus leiduvad mõtted selgeks mõelda. Me ei arva, et peaksite kümme aastat lugema, kuid kui raamatus leiduvad meetodid pälvivad teie huvi ning te soovite oma elu nende abil muuta, on kergem muutusi läbi viia samm-sammult, mitte liialt kardinaalselt. Peale iga peatüki lugemist pange raamat kõrvale ja andke endale nädalake aega koduseks tööks, enne kui edasi minna. (Võib-olla mõtlete: Kas kõigi muude asjatoimetuste kõrvalt pean veel ka kodutööks aega leidma? Sellest hoolimata võime oma kogemustest öelda: harjumus õpitut praktikas katsetada aitab uutel meetoditel kinnistuda sinna, kuhu vaja – teisse.)
Võite ka imestada selle üle, miks suurem osa kahe autoriga raamatust on kirjutatud mina-vormis. See oli meie viis lahendada tüütut küsimust, kuidas pidevalt eraldada, kumb räägib ning kumma kogemusega on tegu. Meile tundus, et „mina” on lugejate jaoks kergem kui pidev korrutamine „mina, Adele Faber…” või siis „mina, Elaine Mazlish…” Kuna oleme mõlemad veendunud selles raamatus esitatud väärtustes ja ideedes, siis kõneleme kooskõlastatult. Me mõlemad oleme näinud neid suhtlusmeetodeid töötamas nii oma kodudes kui tuhandetes teistes kodudes. On suur rõõm seda kõike nüüd teiega jagada.
1
Aidates lapsi tunnetega toimetulemisel
Enne seda, kui mul sündisid lapsed, olin ma suurepärane lapsevanem. Olin ekspert selles, miks kõik teised oma lastega hädas olid. Ja siis ühel päeval olin kolme lapse ema.
Elu koos tõeliste lastega