Märkus: Võib-olla on teie jaoks kasulik teha koopia sellest ja teistest „meelespea” lehtedest, et neid soovi korral strateegilistesse kohtadesse enda jaoks üles riputada.

      1. Kas alati on vaja empaatiliselt vastata?

      Ei. Enamasti koosneb meie suhtlus lastega tavalistest mõttevahetustest. Kui laps teatab: „Ema, ma otsustasin täna peale kooli Davidi juurde minna,” siis ei ole vaja vanemal vastata: „Ah nii, sa oled otsustanud oma sõbra juurde täna õhtupoolikul minna.” Lihtne: „Aitäh, et sa seda mulle ütlesid,” on piisav. Empaatilist vastamist on vaja kasutada siis, kui lapsel on vaja teada, mida ta tunneb. Positiivsetele tunnetele pole raske vastata. Ei ole keeruline vastata võsukese ülevoolavale rõõmule „Ma sain mata testis sajast võimalikust punktist üheksakümmend seitse!” samaväärse entusiasmiga: „Üheksakümmend seitse, sa oled kindlasti väga rahul!”

      Kuid just negatiivsete emotsioonide puhul läheb meil tarvis suhtlustehnikaid. Peame üle saama kiusatusest ignoreerida, eitada, moraliseerida vms. Üks isa rääkis, et teda aitas oma poja tunnete suhtes empaatiliseks muutuda see, kui ta hakkas poja füüsilisi „sinikaid” hingeliste „sinikatega” võrdsele pulgale asetama. Millegipärast aitas kujutluspilt haavast või marrastusest tal aru saada, et tema poeg vajab oma tunnetele sama kiiret ja tõsist esmaabi kui katkise põlve puhul.

      2. Miks ei ole õige lapse käest otse küsida: „Miks sa ennast niimoodi tunned?”

      Mõned lapsed oskavad rääkida, miks nad on hirmunud, vihased või õnnetud. Kuid paljude jaoks suurendab küsimus „miks?” veelgi nende muret. Lisaks probleemi algsele põhjusele peavad nad seda nüüd veel analüüsima hakkama ning mõistliku seletuse välja käima. Tihti lapsed ei tea oma tunnete põhjust. Mõnel teisel juhul jällegi kardavad nad, et põhjus pole täiskasvanud silmis küllalt „hea” („kas sa sellepärast nutadki?”)

      Murelikku noorukit aitab palju rohkem see, kui ta kuuleb: „Ma näen, et miski vaevab sind,” kui et teda üle kuulatakse: „Mis juhtus?” või „Miks sa ennast niimoodi tunned?” Täiskasvanuga, kes tundeid mõistab, mitte ei pressi välja selgitust, on kergem rääkida.

      3. Kas me peame oma lastele kinnitama, et nõustume nende tunnetega?

      Lapsed ei vaja, et keegi nende tunnetega nõus oleks. Nad soovivad, et nende tundeid tunnistataks. Väljend „sul on õigus” paitab hetkeks kõrvu, kuid võib osutuda takistavaks lapsel endal asju läbi seedida.

      Näiteks:

      Pange tähele, kui palju kergem on lapsel konstruktiivselt mõelda juhul, kui tema tundeid aktsepteeritakse:

      Kokkuvõttes: mida vajavad igas eas inimesed stressiolukorras? Nad ei vaja nõustumist või mittenõustumist; nad vajavad seda, et keegi nende tundeid tunnistaks.

      4. Juhul, kui lapsele on nii tähtis näidata, et mõistan ta tundeid, miks siis ei piisa lihtsalt lausest: „Ma mõistan su tundeid.”?

      Häda on selles, et mõned lapsed lihtsalt ei usu teid, kuigi ütlete, et saate nende murest aru. Nad vastavad: „Ei, sa ei saa.” Kui te aga vaevute täpsustama („Esimene koolipäev võib olla päris hirmuäratav – nii palju uut, millega tuleb harjuda”), teab laps, et te tõepoolest mõistate.

      5. Mida teha siis, kui püüan anda tundele nime, aga tuleb välja, et mul polnud õigus?

      Ei juhtu midagi hullu. Teie laps parandab teid kiiresti.

      Näide:

      Muidugi ei suuda keegi alati õigesti ära arvata, mida teine inimene tunneb. Meie võimuses on püüda oma laste tunnetest aru saada. Iga kord see meil ei õnnestu, kuid enamasti meie katseid hinnatakse.

      6. Tean, et tundeid tuleb aktsepteerida, kuid minu jaoks on seda raske teha, kuuldes oma last ütlemas „ma vihkan sind” või „sa oled vastik”.

      Kui teid ärritab „ma vihkan sind!” siis tuleks lapsele öelda: „Mulle ei meeldi seda sinu suust kuulda. Kui sa oled millegipärast vihane, siis anna seda mulle teistmoodi teada. Sel juhul saan ma sind ehk aidata.”

      7. Kas peale selle, et kinnitada lapsele, kuidas ma tema tunnetest aru saan, on ka mõni muu moodus ärritunud last aidata? Minu poeg ei kannata üldse mitte mingisugust ärritusseisundit. Mõnikord teda mingil määral küll rahustavad minu sõnad: „See on kindlasti ärritav”, kuid enamasti ta isegi ei kuule mind.

      Meie töörühmade vanemad on avastanud, et füüsiliselt aktiivne tegevus aitab mõnikord äärmiselt ärritunud lapsel raskeid tundeid leevendada. Oleme kuulnud