Avatud tiivad. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
olema.”
“Ma tean, kallike, ja mul on kahju, et pead sellepärast pead vaevama. Selle asemel et majapidamisarvestusega tegelda, võiksid vahel puhata.”
“Sa tead väga hästi, et mul pole arvepidamise vastu midagi,” kostis Lorna ja pani käe hoolitsevalt isa õlale. “Raha on üks kohutav nuhtlus!”
“Õigemini selle puudumine,” ohkas kirikuõpetaja uuesti. “Elu kallineb vahetpidamata. Ja muide, Lorna, tahaksin sinuga kaksikutest rääkida.”
“Jah?” Lorna tõmbas sügavalt hinge, sest teadis, mis teda ees ootab.
“Kohtusin pärastlõunal härra Maidstone’iga, kes ütles, et Peteril läheb õppetöös kehvasti. Ta ei tee kodutöid ning peale selle on Peter ja Peke lohakad ega pane tunnis tähele. Tead, Lorna, meil vedas kõvasti, et härra Maidstone soostus kaksikutega tegelema. Ja sellepärast peavad nad iseäranis kõvasti pingutama.”
“Ma tean, paps. Nad on viimasel ajal tõepoolest tüütud olnud ja Peter ei räägi enam muust kui õhuväkke minekust.”
“Ta on ju liiga noor.”
“Jah, aga ta loodab, et ta võetakse vastu, kui end vanemaks luiskab. Hoiatasin, et sa tood ta koju tagasi, kui ta oma vanuse kohta valetab. See on ainuke viis teda ohjeldada.”
“See on ju lauslollus! Ta on alles seitseteist ja peab veel vähemalt aasta ootama. Ja kui ta korralikult õppetööd ei tee, siis ei soorita ta ka piloodieksamit.”
“Ütlesin talle seda,” lausus Lorna, “aga ta tegeleb ikkagi ainult sellega, millest tema arvates kasu on. Nad loevad Peke’iga kõikvõimalikke raamatuid lendamise ja lennukite kohta, kuid ei ilmuta härra Maidstone’i õppeainete vastu vähimatki huvi ja tammuvad edutult paigal.”
“Pean nendega vist ise rääkima,” arvas kirikuõpetaja. “Võib-olla peaksime Peteri kooli saatma. Kahju, et nad ei saanud kooliharidust kätte enne, kui see jamps algas!”
“Jah,” möönis Lorna nukralt, “ajastus on tõepoolest kehv.”
“Oleme alati su tädile lootnud. Mäletan, kuidas ta mulle pärast kaksikute sündimist ütles: “Hakkan mõlemale lapsele ristiemaks ja vastutan nende eest terve elu.
Ta teadis, et ei saa ise kunagi lapsi ja sellepärast oli nende vastu lahke, liigagi lahke. Sinagi peaksid teadma, et Peke’ile ja Peterile on saanud osaks erikohtlemine, mida mul polnud võimalik sulle ega Bethile pakkuda.”
Lorna ohkas.
“Kõik oleks korras, kui tädi Edith poleks itaallasega abiellunud. Huvitav, mis temast Itaalias saab? Inglasena ootavad teda võõrsil kindlasti suured ebamugavused.”
“Ta on seal juba pikka aega elanud,” vastas kirikuõpetaja, “aga kindlasti on tal praegu väga ebamugav ja raske. Tema abikaasa ja sugulased sõdivad ju meie vastu.”
“Onu Leonie on alati sakslasi vihanud. Huvitav, mida tema asjast arvab?”
“Ta on fašistliku partei liige,” kostis isa. “Ta peab olema.”
“Nojah, meid nad igatahes aidata ei saa. Aga sina ära muretse, kullake.” Lorna kummardus isa suudlema ja heitis pilgu kirjutuslaual seisvale kellale. “Õhtusöök on paari minuti pärast valmis. Ei tea, kas Michael on juba siin?”
Ta avas ukse ja kuulis, kuidas kellegi auto maja ette sõidab.
“Siin ta ongi!” hüüdis Lorna ja tõttas eesukse poole, kuid enne, kui ta jõudis selle avada, astus Michael kutsumata sisse. Ta oli lüheldast kasvu ja kiirete, äkiliste liigutustega mees, keda tiivustas iseenda elujõulisus. Tulija sirutas käed Lorna poole. Tema pikad ja tundlikud näpud olid kirurgi elukutseks justkui loodud.
“Anna andeks, et hilinesin, aga ma ei pääsenud varem tulema.”
“Aga sa ei jäänud ju hiljaks.”
“Enda seisukohalt jäin! Lootsin, et saan enne sööki vähemalt pool tundi aias puhata, aga nüüd pean õhtusöögi alla kugistama ja sellele neetud kokkusaamisele ruttama!”
“Kas sa ei võiks minemata jätta?” uuris Lorna kaastundlikult.
“Kahjuks mitte. Peakorterist saadeti keegi, kes tervele meie piirkonnale esmaabipostide, kiirabihaiglate ja jumal teab mille kohta õpetust jagab! Mina ja su isa peame kindlasti kohal viibima.”
“Kui tüütu! Ah, lähme parem elutuppa. Oled väsinud moega.”
“Ma olengi väsinud.” Michael pani käed silmade ette.
“Sa lõhnad tuimastite järele,” märkis Lorna nina kirtsutades. “Kas sul oli keeruline operatsioon?”
“Jah, küllaltki. Aga õnneks kulges see edukalt.”
“Bannisteri laps?” sekkus kirikuõpetaja, kes oli kabinetist väljunud ja astus Michaeli kannul elutuppa.
“Oi, tere, härra! Jah, just see.”
“Ja operatsioon läks hästi? Tubli, Michael! Teadsin, et oled ainuke, kes suudab ta päästa.”
“Tänan teid.” Michael lõi komplimendi peale särama. Viivuks oli väsimus tema näolt pühitud ja ta nägi välja nagu poisike.
Tema viimase aja töökoormus oli üleinimlikult suur nagu paljudel teistelgi arstidel, kuid sellele vaatamata oli ta suutnud vormi säilitada. Enne sõda oli Michael ühe suure Londoni haigla alluvuses töötades patsiente kogunud, kuid siis oli tema isa, Little Waltoni armastatuim tohter juba viiskümmend aastat, rabanduse saanud.
Esialgu oli veel lootust, et vana mehe tervis taastub. Olnuks julm teda mujale viia või märku anda, et tema elutöö on tehtud. Seetõttu oli Michael isa tööposti üle võtnud ja jätkas kohakaaslusega ka haiglas töötamist, käies seal nüüd ainult kaks korda nädalas.
Ent siis algas sõda ja teine kohalik arst oli abiteenistusse läinud. Selle tagajärjel langesid Michaeli õlgadele mitte üksnes üldine arstiabi andmine, vaid ka lähipiirkonna järelravihaiglad ja tuhanded evakueeritud, kes olid ligi kolmekümne miili kaugusel asuvast suurest tööstuslinnast siia toodud.
Kahtlemata oli see hea kogemus, ent ükski inimene ei võinud kõrvalise abita niisugustel tingimustel töötamist jätkata. Michael oli alles kolmekümneaastane, kuid nägi välja vähemalt kaheksa või üheksa aastat vanem.
Kirikuõpetaja lapsed tundsid Michaelit juba hällist saadik ja Lorna oli teda alati kellekski vanema venna taoliseks pidanud, vähemalt alguses. Kuid hiljuti oli tema ja tohtri suhtlemine uuele tasandile jõudnud. Lorna kinnitas endale, et kujutab seda kõike lihtsalt ette, sest Michael polnud muutunud. Ta oli lihtsalt väsinud ja ületöötanud.
Järsku ulatus nende kõrvu gongi hääl. Peter kõmistas seda täie jõuga. Kui kumin hakkas vaibuma, astus tuppa Peke, kes oli hallid flanellpüksid sinise linasest riidest kleidi vastu vahetanud.
“Minnie palus öelda, et söök on valmis.”
“Saime sellest juba aru,” vastas Lorna. “Peter tegi kõrvulukustavat müra.”
“Noh, lähme nüüd,” õhutas kirikuõpetaja. “Me ei tohi hiljaks jääda.”
Kui seltskond söögitoa poole liikus, tuiskas Beth trepist alla nagu tuulispask.
“Ma ei jäänud hiljaks!” hüüdis ta hingeldades, võttis viimased kolm astet korraga ja maandus isa jalgade ette. “Tšau, Michael! Tegin end sulle ilusaks.”
“Näen-näen,” kohmas tohter ja silmitses lõbusalt Bethi lokikesi, mis olid korralikult pealaele kinnitatud. Lorna ei lausunud musta ega valget, aga tal ei jäänud märkamata, et Beth on jälle tema huulepulga kallal käinud ja noorema õe püstisel ninaotsal on paks puudrikiht.
“Edaspidi pean meigivahendid luku taha peitma,” mõtles Lorna, ehkki üks kord varem oli ohjeldamatu Beth end seepeale kilptäidest saadava punase värvaine ja köögist, Minnie seljatagant näpatud jahuga mäkerdanud.
Söögituppa oli kaetud lihtne laud. Kirikuõpetaja nina ees