Pimedas pimedas metsas. Ruth Ware
Читать онлайн книгу.
saada, kortsutasin ärevalt kuvari poole kulmu ja närisin küünt.
Siis vaatasin uuesti adressaatide nimekirja. Üks nimi oli tuttav: Nina da Souza.
Jah, asi selge. See peab olema Clare Cavendish. Keegi teine see olla ei saanud. Ja ma teadsin – või arvasin mäletavat –, et ta läks Durhamisse või siis Newcastle’isse ülikooli. Mis haakus väga hästi Northumberlandiga.
Aga miks? Miks kutsus Clare Cavendish mind oma tüdrukute õhtule?
Äkki on eksitus? Äkki soris Flo lihtsalt Clare’i aadressiraamatus ja saatis e-kirja kõigile?
Aga ainult kaksteist inimest … sel juhul mu kutsumine vaevalt eksitus on. Või mis?
Istusin ja põrnitsesin ekraani, nagu suudaksid pikslid vastata küsimustele, mis mind seest õõnsaks võtsid. Soovisin pooleldi, et oleksin kirja läbilugemata kustutanud.
Korraga ei suutnud ma enam paigal istuda. Tõusin püsti ja marssisin ukseni, siis jälle laua juurde tagasi ning seisin seal ärevalt sülearvuti kuvarit jõllitades.
Clare Cavendish. Miks mina? Miks nüüd?
Selle Flo käest ma ilmselt küsida ei saa.
Ainult üks isik võib teada.
Istusin ja tippisin kiiresti, enne kui jõuaksin meelt muuta, e-kirja valmis.
Kellele: Nina da Souza
Kellelt: Nora Shaw
Teema: Tüdrukute õhtu?
Armas Nina! Loodan, et elad hästi. Pean ütlema, et olin üllatunud meid mõlemaid Clare’i tüdrukute õhtu nimekirjas nähes. Kas sa lähed? xx
Ja jäin vastust ootama.
Järgmisel paaril päeval püüdsin seda unustada. Matsin end töösse, üritades kaevuda toimetaja küsimuste keerukatesse üksikasjadesse, kuid Florence’i e-kiri tiksus pidevalt kuskil mu ajusopis nagu vill keele otsas, mis teeb haiget just siis, kui seda kõige vähem ootad, või lipendav küünenahk, mille näppimist ei saa järele jätta. Kiri kukkus kirjakastis üha allapoole, kuid selle „vastamata” silt vaatas vastu kui elav etteheide ja vastamata küsimus tekitas mu igapäevaellu püsiva ärevuse.
Vasta, anusin Ninat mõttes, nii pargis joostes, õhtusööki valmistades kui niisama taevasse vahtides. Kavatsesin talle helistada, kuid ei teadnud, mida temalt kuulda tahan.
Ja korraga, paar päeva hiljem, kui hommikust süües hajameelselt Twitterit sõrmitsesin, saabus teade uuest e-kirjast.
Kiri oli Ninalt.
Võtsin suure lonksu kohvi, hingasin sügavalt sisse ja klikkisin kirja lahti.
Kellelt: Nina da Souza
Kellele: Nora Shaw
Teema: Re: Tüdrukute õhtu?
Hoi! Sada aastat pole rääkinud. Sain just su meili kätte – olin haiglas õhtuses vahetuses. Püha jumal, see on küll viimane asi, mida teha tahaks. Sain mõne aja eest pulmakutse, aga lootsin tüdrukute õhtust pääseda. Sa lähed? Lepiks kokku, et ma tulen, kui sina ka tuled?
Nx
Jõin kohvi ja põrnitsesin kuvarit, sõrm vastuseklahvi kohal, kuid veel mitte päriselt klikkamas. Olin lootnud, et Nina vastab vähemalt mõnele küsimusele, mis mu peas viimaste päevade jooksul keerelnud oli. Millal pulmad on? Kutsuda mind tüdrukute õhtule, aga mitte pulma? Kellega ta abiellub?
Hei, kuule, kas sa tead … alustasin ja kustutasin ära. Ei. Päris otse ma küsida ei saa. See tähendaks tunnistada, et mul pole aimugi, mis toimub. Oma rumaluse tunnistamiseks olin alati liiga uhke olnud. Ma vihkan nõrgemal positsioonil olemist.
Riietudes ja pesemas käies püüdsin küsimust oma peas tagaplaanile suruda. Aga kui uuesti arvuti avasin, oli postkastis veel kaks uut lugemata kirja.
Esiteks kahetsev äraütlemine ühelt Clare’i sõbrannalt, põhjuseks perekondlik sünnipäev.
Teine oli järjekordne kiri Flolt. Seekord saab ta teate, kui kirja on loetud.
Kellele: [email protected]@LNS.co.uk
Kellelt: Florence Clay
Teema: Clare’i tüdrukute õhtu
Tere Lee!
Vabandan tülitamise pärast, aga ma tahtsin lihtsalt teada, kas Sa said mu eelmise e-kirja kätte? Ma tean, et te pole Clare’iga tükk aega kohtunud, aga ta väga loodab, et Sa saad tulla. Ta räägib Sinust tihti ja ma tean, kuidas ta kahetseb, et pärast kooli lõppu teineteist silmist kaotasite. Ma ei tea, mis juhtus, aga ta sooviks niiväga, et sa kohal oleksid – palun ütle jah! See oleks kirsiks tema tordil.
Flo xxx
See kiri pidanuks mind meelitama – Clare tahab mind kangesti oma tüdrukute õhtule ja Flo oli nii palju vaeva näinud, et mind leida. Kuid otse vastupidi. Tundsin pealekäimise pärast pigem trotsi ja „loetud” märge tekitas tunde, et minu privaatsust on häiritud. Tundsin, et mind kontrollitakse ja minu järele luuratakse.
Sulgesin e-kirja ja avasin dokumendi, mille kallal töötasin, aga isegi tööle asudes, kui kõik mõtted tüdrukute õhtust otsustavalt peast minema pühkisin, kajasid Flo sõnad ikkagi vastu ja tekitasid rahutust. Ma ei tea, mis juhtus. Nagu vinguv laps. Ei, mõtlesin ma kibedalt. Sa ei tea. Seega ära tule minu minevikku torkima.
Olin vandunud, et ei lähe kunagi tagasi.
Ninaga oli teine lugu – Nina elas Londonis ja vahetevahel põrkasime Hackney kandis kokku. Ninal oli mu Londoni elus nüüd samaväärne osa kui Readingi elus.
Aga Clare – tema oli kahtlemata minevik – ja sinna pidi ta ka jääma.
Aga väike osa minust – mis ärevalt mu südametunnistust näris – ei tahtnud, et see nii jääks.
Clare oli olnud mu sõber. Väga kaua aega mu parim sõber. Aga siiski olin ma minema jooksnud, tagasi vaatamata, isegi telefoninumbrit jätmata. Milline sõber nii teeb?
Tõusin rahutult püsti ja paremat tegevust otsides tegin veel tassi kohvi. Seisin puhiseva ja mulksuva kohvikannu kõrval, murelikult hammastega küünenahka kiskudes ja mõeldes kümnele aastale, mil ma polnud Clare’iga kohtunud. Kui kohv lõpuks valmis sai, valasin endale tassi ja viisin lauale, kuid tööle ei asunud. Selle asemel avasin Google’i ja trükkisin sisse „Clare Cavendish Facebook”.
Selgus, et Clare Cavendishe on palju ja kohv jõudis ära jahtuda, enne kui leidsin ühe, kes võinuks klappida. Profiilipildil oli paarike Doctor Who seriaali kostüümides. Puhvis punase paruka alt oli raske aru saada, aga midagi selles, kuidas tüdruk pea selga heitis ja naeris, oli lõputut nimestikku allapoole kerides mu pilku köitnud. Mees oli end kostümeerinud tilpnevate juuste, sarvraamidega prillide ja kikilipsuga Matt Smithiks. Klikkasin pildi suuremaks ja silmitsesin neid tükk aega, püüdes puhvis punaste juuste tagant Clare’i näojooni tuvastada, ja mida pikemalt vaatasin, seda enam arvasin, et see on Clare. Meest ma ei tundnud, see oli päris kindel.
Klikkisin teabereale. Ühiste sõprade all seisis „Nina da Souza”. Kindlalt Clare. Ja suhte staatuse all seisis „suhtes William Pilgrimiga”. Mehe nimi pani mind hetkeks mõtlema – see tundus seletamatult tuttav. Keegi koolist? Aga ainuke William meie lennus oli Will Miles. Pilgrim. Ühtki Pilgrimi-nimelist mulle ei meenunud. Vaatasin profiilipilti, kuid seal seisis suvaline ülesvõte poolikust pindisest õlleklaasist.
Läksin Clare’i profiilile tagasi, vaatasin seda ja üritasin välja mõelda, mida teha, samas kummitas pidevalt Flo kiri: aga ta loodab, et Sa saad tulla. Ta räägib Sinust tihti.
Tundsin, kuidas miski mul rinnus pigistas. Vahest teatav süütunne? Olin tagasi vaatamata lahkunud, üdini šokeeritud ja endast väljas, ning tegelesin tükk aega ainult sammhaaval edasi mineku ja mineviku seljataha jätmisega.
Enese alalhoidmine oli