RONIN TREPIST ÜLES OMA TUPPA: üksik katuseaken, töölaud, voodi, mu venna mereväelipp, mille ta ise oma kätega kokku voltis ja kinni sidus, ning akna all nurgas väike kulunud linasest riidest kattega tugitool. Heidan mantli seljast, on aeg hakata tööle. Mul on küll korralik töölaud, kuid eelistan töötada voodis, nagu oleksin paranev haige Robert Louis Stevensoni luuletuses „The Land of Counterpane“1. Patjadele nõjatuv optimistlik zombi, kes toodab lehekülgede kaupa somnambuulseid vilju – mitte päris küpseid ega üleküpseid. Vahel kasutan kirjutamiseks oma väikest sülearvutit, piiludes samal ajal ujedalt riiuli poole, kus seisavad kõrvuti mu antiiksete lintidega kirjutusmasin ja iganenud Brotheri tekstiprotsessor. Näriv lojaalsustunne ei lase mul neid ära visata. Siis on siin lademetes kladesid, mis mind hüüavad – pihtimused, ilmutused, ühe ja sama lõigu lõputud versioonid – lisaks hunnikute viisi salvrätte, täis kritseldatud arusaamatuid tiraade. Kuivanud tindipudelid, kirjutussuled, ammu kadunud täitesulepeade padrunid, ilma söeta mehaanilised harilikud pliiatsid. Kirjaniku rämps.

      Jätan tänupüha vahele ja lohistan rusutuse endaga läbi detsembri, pikendan pealesunnitud üksindust, kahjuks ilma selgineva mõjuta. Söödan hommikul kasse, korjan vaikselt oma asjad kokku ja lähen üle Kuuenda Avenüü Café ’Ino poole, istun oma tavalisse nurgalauda, joon kohvi ja teesklen kirjutamist või siis kirjutan tõesti, ikka sellesama küsitava tulemusega. Ma väldin sotsiaalseid kohustusi ja korraldan väga jõuliselt nii, et saaksin veeta pühad üksinda. Jõululaupäeval kingin kassidele naistenõgesega täidetud mänguhiired ja astun sihitult tühja öösse, maandudes lõpuks Chealsea hotelli lähedal kinos „Lohetätoveeringuga tüdruku“ hilisõhtusel seansil. Ostan pileti ja nurgapealsest poekesest suure topsi musta kohvi ning paki popkorni ning sean end siis kinosaali tagaotsas sisse. Siin oleme ainult mina ja käputäis luuse-reid, mugavalt eraldatud muust maalimast, nautimas omaenda loodud pühademeeleolu ilma kingituste, Jeesuslapse, kaunistuste ja puuvõõrikuta, on vaid täielik vabadustunne. Film meeldis mulle. Olin varem juba näinud Rootsi versiooni ilma subtiitriteta, kuid raamatut polnud lugenud, seega sain nüüd sündmustiku kildhaaval kokku panna ja vajuda täielikult Rootsi kõleda maastiku lummusesse.

      Oli juba üle südaöö, kui koju jalutasin. Öö oli üsna leebe ja mind valdas ülevoolav rahutunne, mis kasvas pikkamööda üle igatsuseks jõuda oma koju, oma voodisse. Tühjal kodutänaval oli vähe märke jõuludest, vaid mõned juhuslikud märgade puulehtede vahele lükitud kaunistused. Ütlesin end diivanil välja sirutanud kassidele head ööd, ja kui ma läksin üles oma tuppa, tuli Cairo, äbarik abessiinia kass, karv püramiididega ühte tooni, minu kannul. Oma toas keerasin lukust lahti vitriinkapi ukse ja pakkisin ettevaatlikult lahti flaami kujukesed, mis kujutasid Maarjat ja Joosepit, kaht härga ning hällis lapsukest, ning asetasin need oma raamaturiiulile. Luust voolitud figuurid olid kahe aastasaja jooksul kattunud kuldse paatinaga. Kui kahju, mõtlesin härjakujukesi imetledes, et nad võetakse välja vaid jõulude ajal. Soovisin lapsukesele palju õnne sünnipäevaks, koristasin voodist raamatud ja paberid, pesin hambad, eemaldasin voodikatte ning lubasin Cairol magada oma kõhu peal.

      Vana-aastaõhtu kujunes enam-vähem samasuguseks, ilma eriliste otsusteta. Samal ajal, kui tuhanded purjus pillerkaaritajad Time Square’il raha kulutasid, tiirutas mu väike abessiinlane ümber minu, kes ma toas ringi tammusin ja maadlesin luuletusega, mille olin otsustanud lõpetada uue aasta saabumise puhuks, austusavaldusena suurele Tšiili kirjanikule Roberto Bolañole. Märkasin tema „Amuletti“ lugedes vihjet hekatombile – antiiksele rituaalile ohverdada sada härga. Otsustasin kirjutada Bolañole hekatombi – sajarealise luuletuse. See oli omamoodi tänuavaldus selle eest, et ta oli kulutanud oma üürikese elu viimased hetked, et lõpetada ajaga võidu joostes oma meistriteos, „2666“ lõpetamisele. Kui talle vaid oleks antud eriline vabastus, oleks lubatud elada. Tundus, et „2666“ oleks võinud jätkuda igavesti, nii kaua kui ta oleks vaid soovinud kirjutada. Kaunile Bolañole sai osaks nii palju nukrat ebaõiglust – surra 50-aastasena oma elu kõrghetkel. Tema ja tema kirjutamata jäänud sõnade kaotuse tõttu oleme jäänud ilma vähemalt ühest maailma saladusest.