Tulija ja jälgija. Tiit Sepa
Читать онлайн книгу.
sättinud. Tagatipuks vedas ta teise padja mu pea alt minema ja teatas tähtsalt, et tema on harjunud magama kahe suure padjaga. Kapile sättis aga tüdruk soki asemel põlviku. Va ahnepäits selline!
3
Hommikul läks Oliver kooli, kuid Viviani ei viitsinud ma läbi alevi lasteaeda lohistada ja lasin tüdrukul magada nii kaua, kui ta soovis. Kui ema täna töölt tuleb, jõuan lapse kohale viia küll või ta kusagil alevis üle anda. Kuidas Hele tahab. See on tema otsustada. Kui tüdruk on nõus, võib ta ka siin olla. Mul oleks sellest ainult hea meel.
Kui Vivian ärkas, oli esimeseks asjaks vaadata kapile ja võtta põlviku seest välja kommipakk koos ðokolaadiga.
„Näed, mis päkapikud mulle tõid.” Laps kiirustas minu juurde maiustusi näitama. Kojuminekut ei maininud ta poole sõnagagi.
Selge oli, et täna ma mediteerida ei saa, ega selleks iga päev tuju olegi. Mul oli pähe karanud mõte, mida tahtsin proovida. Olin iseenda katsejänes, kuid ma ei kartnud seda teha ega mõelnud sellele, mis võiks juhtuda. Ma ei peljanud sedagi, et võiksin maailmast jäädavalt kaduda.
Mis oleks kui ühendada oma jõud ja energia veel kõrgema olendi energeetilise tasemega? See mõte vaevas mind juba ammu ja selleks polnud vaja muud kui ainult sügavat keskendumist. Mis siis, kui jutt võimsatest Tiibeti energiakoobastest ja seal olevatest mitme tuhande aastastest olenditest ongi tõsi ja ma suudan selle tasandi läbida? Siis suurenevad mu teadmised ja taju veelgi rohkem, ent ma ise jään ikka tavaliseks inimeseks. Mitte ülbe ega ennast täis müstiliste võimetega imetegija, vaid tõepoolest ainuke nägija. Ma suudaksin lugeda kelle tahes mõtteid ja minu ees oleks nende mõttemaailm otsekui alasti. Kas suudaksin tekitada enda ümber välja, millest miski läbi ei tungiks, olles ise samas võimeline kõike tunnetama? Selleks tuleb muidugi hulk teadmisi ammutada ja kõvasti harjutada, aga sellise sihi ma võtsin. Tahtsin jõuda nii kaugele kui võimalik ja kasutada seda ainult headel eesmärkidel. Mul pole mõtet hakata piinama teid kõigi üksikasjadega. Keeruline on lahti seletada inimese vaimu ja energeetilise jõu olemust, kuigi paljud raamatud on seda üritanud teha.
Mõttesse vajunult rüüpasin kohvi ja joogi lõppedes vajutasin hajameelselt savist kruusi kokku, nagu olnuks see plastiliinist. Ehmatasin ja peitsin kiiresti käkerdise ära. Ma ei tohi lasta mõtteid isevoolu teed minna, sest võin siis teha jumal teab mida. Aine oli saanud mulle mänguasjaks, kuid kunagi ei tulnud mulle veel pähe ihata rikkust. Mu mõtted olid siirad ja puhtad. Halva asemel eelistasin teinekord natuke inimliku rumaluse kallal ilkuda. Miks ma siis selle naise…? Kõik oli minu jaoks alles nii uus ja ma läksin lihtsalt vale teed. Mehest, kes ennast ära kastreeris, mul kahju polnud.
Õhtul tundsin end halvasti. Palusin Oliveril Pisu ema juurde viia, sest tundsin, et ei suuda lapse eest hoolitseda. Läksin alumisele korrusele ja võtsin isa käest kraadiklaasi. Selgus, et mul oli kõrge palavik. See oli siis tasu selle eest, et päästsin tüdruku tema pedofiilist isa eest. Tegelikult oli see aga vaimumaailma tagasilöök, et olin teinud nende nõusolekuta omaenese tarkusest. Nüüd jäi üle ainult kaks võimalust: kas õppida tagasilööke endast mööda juhtima või kõrgematelt olenditelt nõu küsida, kuigi mul polnud aimugi, kus need võiksid olla need, kes mulle õpetajateks saaksid. Ma teadsin küll nende olemasolust, kuid koju kätte ei toonud neid mulle keegi. Ma pidin nad ise üles leidma.
Poolteadvusetuna voodis lamades tikkusid mu pähe igasugused kummalised mõtted ja korraks suigatades ka müstilised unenäod. Ärkasin võpatades üles teadmata, mis oli tõelisus ja mis vaid unenägu. Pidin enne terveks saama, kui uuesti minna oma teadmistega edasi.
Oliver oli mulle suureks toeks esimese kõige raskema haiguspäeva ajal. Ta tõi mulle kätte söögi ja teevee, see oli väga armas. Ta hoolis minust tõesti. Võib-olla hoolisime ka Hele ja mina teineteisest alateadlikult, kuid ma ei hakanud sellesse süvenema. Telefonikõned temaga läksid vahel väga teravaks ja pärast tundsin ma ennast halvasti. Oma võimetega võinuks ma talle nii mõndagi halba teha, kuid minus polnud kättemaksuhimu. Mul polnud mõtteski talle halba teha, pigem olin valmis teda aitama. Olime ju koos elanud ja neid aastaid ei saanud olematuks muuta. Kui me tema ühetoalises korteris ühist elu alustasime, polnud meil isegi madratsit, millel magada. Hele sättis meile ööseks alla oma mantleid ja kasuka – meil oli kõva magada, aga me olime õnnelikud. Palavikus vaeveldes mõtlesin ma temast palju.
Hommikul tundsin ennast veidi paremini, kuid palavik oli ikkagi. Istusin diivanil ja vaatasin tuima pilguga küünalt, mille olin süüdanud. Ma oli täiesti apaatne ja ühegi soovita.
„Kuidas sa end praegu tunned, isa?” küsis Oliver ja pistis pea ukse vahest sisse.
„Parem,” kinnitasin. Olin poja üles ajanud, et ta jõuaks kooli minna. Ka vanem poeg oli tööl ja ma jäin oma mõtetega üksinda.
Mõtlesin, et mul tulevad ilma naiseta üksildased jõulud. Mingit lakardit ma sel pühal ööl ma enda kõrvale küll ei taha. Samas on ka joodik inimene ja ma teadsin seda väga hästi omast käest, kui vahest ärkasin peale mitmepäevast joomingut sellise ahastusega, et ainukeseks mõtteks peas oli sile nöör ja oks, kuhu ennast riputada. Nüüd tundsin taas midagi sarnast. Iga uus asi elus lööb inimese mõttemaailma sassi, tekitades temas korraliku kaose. Vähemalt esialgu.
Küünal laual põles lõpuni. Süütasin uue. Hea, kui väikegi tuluke su silme ees vilgub ja hämara lumeta talvehommiku pisutki elavamaks muudab.
Jõin tassikese kohvi, panin raadio mängima ja kuulasin uudiseid. Õues muutus maailm juba natuke heledamaks ja ma kuulsin isa alumisel korrusel kolistamas. Mu kõige vanem tütar pidi täna koos oma poja Sveniga siia tulema ja vanaisa või vanavanaisa tegi juba ettevalmistusi nende vastuvõtmiseks.
Võtsin kaustiku ja kirjutasin sinna üles mõned pähe turgatanud mõtted. Neis polnud küll midagi erilist, kuid vahel oli hea lugeda. Unustada on lihtne, aga kui tahad midagi mälus, südames ja hinges hoida, pead seda pidevalt meenutama.
Heitsin uuesti pikali ja tõmbasin teki peale. Katsusin tukastada, kuid imelikud sähvatused andsid teada, et tulemas on jälle teispoolsuse sõnum. Ma pelgasin seda esialgu vastu võtta. Kui ma enne ütlesin, et ma ei kartnud midagi, siis nüüd oli mul korraga hirm. Ent sõnum tuli ikkagi. Nägin jälle tulevikku. Samas teadsin, et ei suuda selle maailma kuritegusid ära hoida. Mul pole isegi raha, et kõikjale sõita. Olematuna autokatusel või bussi taga kõõludes pole kuigi meeldiv loksuda, sest ma ei teadnud, millal energia võis mulle vempu mängida ja mõni vastu tulev auto mu maise keha sopaga üle pritsida.
Jälle tuli sõnum. Ma langetasin pea ja küsisin nõu vägevamate käest, mida ette võtta.
„MINE!” Oli ainuke vastus, mille ma sain.
„Kuidas?” küsisin vastu.
„LIHTSALT MINE!”
Ma ei tea, kaua ma olin selles peaaegu letargilises seisundis, sest ärgates nägin Matit, kes tugitoolis istus ja mind teraselt vaatas.
„Kas sul oli paha?” küsis poeg.
Ma ei teadnud, mida vastata. Kaua ta juba siin on?
„Ei,” sõnasin vaikselt.
„Sa isegi ei kuulnud, kui ma sinuga rääkisin,” sõnas ta.
„Jäin vist mõttesse,” kohmasin ja küünitasin sigareti järele. Poeg lükkas tuhatoosi mulle lähemale.
„Mõttes sa küll ei olnud,” vaidles poeg vastu. Imelik, et ta juba kodus oli. Kas kell on tõesti nii palju? Heitsin pilgu seinakellale ja ehmatasin: see näitas juba pool kolm päeval. Olin maailmast ära olnud ligi kuus tundi ja ma ise ei märganudki seda.
Ka Oliver tuli koolist tagasi ja sättis õpikud teises toas laiali. Loomulikult oli esimene asi, mis tööle läks, televiisor.
„Sa pead homsed asjad ära õppima,” tuletasin talle meelde.
„Jõuab,” nähvas poiss. „Homseks pole eriti palju õppida.”
Seda ütles ta alati. Eriti veel siis, kui telekas ja Playstation osutusid õppimisest tähtsamaks. Püüdsin teda ümber veenda ja tõrksalt võttiski Olle viimaks õpikud.
Õhtul