Õhtumaa allakäik. II köide: maailma-ajaloolised perspektiivid (AER). Oswald Spengler
Читать онлайн книгу.
ning neil võib õigus olla selles, et Kaheteistkümne tahvli sisu polnud selline, nagu hiljem arvati – mis siiski ei muuda ebareaalseks 450. aasta e.Kr. paiku aset leidnud poliitilist sündmust.
40
Viis Sparta kõrget riigiametnikku, kes valiti üheks aastaks.
41
Vrd. II kd., II ptk., 1.
42
Sohm, Institutionen (1911), lk. 101.
43
Lenel. Das
44
Isegi laste ükskordüks eeldab, et arvutaja on tuttav liikumismehaanika elementidega.
45
R. von Mayr, II, I, lk. 85. Sohm, lk. 105.
46
Lenel, vt. Enzyklopädie der Rechtswissenschaft I, lk. 357.
47
Sabiniaanide õigusteaduslik koolkond sai nime rooma juristi Massurius Sabinuse järgi. “Antiigileksikon” (1983) kasutab ka lühemat nimetust ‘sabiinid’ (mis tähistab ka üht itali hõimu).
48
Eraõiguse õpik;
49
Vastandina antiiksele ning dharmasuutrate India õigusele pidid hüksoslaste-aegne Egiptuse ja “võitlevate riikide” aegne Hiina õigus olema rajatud hoopis teistsugustele põhimõistetele kui
50
Sohm, lk. 220.
51
Ap 15; siit pärineb kirikuõiguse mõiste.
52
Islamist kui juriidilisest isikust: M. Horten. Die religiöse Gedankenwelt des Volkes im heutigen Islam (1917), lk. XXIV.
53
Vrd. II kd., lk. 265 jj. Seda väljendit õigustab asjaolu, et vagas ühistundes hoidsid kõik hilisantiiksete kultuste kummardajad samamoodi kokku nagu kristlike üksikkoguduste liikmed.
54
R. von Mayr III, lk. 38. Wenger, lk. 193.
55
Spengleri
56
Kaheteistkümne tahvli seadustes oli keelatud isegi patriitside ja plebeide vaheline
57
Vrd. II kd., lk. 229 jj.
58
Lenel I, lk. 380.
59
Mitteis (Reichsrecht und Volksrecht, lk. 13) juhtis juba 1891. aastal tähelepanu idamaistele joontele Constantinuse seadusandluses. Collinet (Études historique sur le droit de Justinien I, 1912) taandab (enamasti saksa uurimuste põhjal) paljud tunnusjooned hellenistlikule õigusele; aga kuipalju sellest “hellenistlikust” oli tõesti kreeka oma ja mitte lihtsalt kreeka keeles kirja pandud? Interpolatsioonide uurimise tulemused Justinianuse
60
Vrd. II kd., III ptk., 1.
61
Fromer. Der Talmud (1920), lk. 190.
62
targad, arukad (
63
ains.
64
65
Liigisõnana tähendab
66
Mitteis (eessõna teosele “Römisches Privatrecht bis auf die Zeit Diokletians”, 1908) märgib, kuidas antiiksete õigusvormide säilimisest hoolimata õigus ise ometi igal pool teiseks sai.
67
R. von Mayr IV, lk. 45 j.
68
jumalik õigus, käsk, otsus või seadus
69
Siit siis kõigi araabia kirjanduste arvutute raamatute väljamõeldud autorinimed: Dionysius Areopagita, Pythagoras, Hermes, Hippokrates, Eenok, Baaruk, Taaniel, Saalomon, ning apostlite nimed, kelle autorlust evangeeliumidele ja ilmutustele omistatakse.
70
M. Horten. Die religiöse Gedankenwelt des Volkes im heutigen Islam, lk. XVI. Vrd. II kd., III ptk., 1.
71
R. von Mayr IV, 45 j.
72
Wenger, lk. 180.
73
Krumbacher. Byzantinische Literatur-Geschichte, lk. 606.
74
Sachau. Syrische Rechtsbücher, III.
75
Bertholet. Kulturgeschichte Israels, lk. 200 jj.
76
Sellest saame aimu kuulsa Hammurapi seaduse abil, ilma et me võiksime teada, milline suhe on selle üksikteose sisulisel väärtusel Babüloonia maailmas üldiselt kehtinud õigusega.
77
parlamendi aktidel põhinev õigus
78
kirjutatud seadus (
79
Sohm, Inst., lk. 156.
80
kirjapandud arukus (
81
Lenel I, lk. 395.
82
Sõnamängu lombardia
83
W. Goetz. Archiv für Kulturgeschichte 10, 28 jj.
84
Vt. Sohmi viimast artiklit: Das altkatholische Kirchenrecht und das Dekret Gratians (1918).
85
Vrd. II kd., III ptk., 1.
86
Vrd. II kd., IV ptk., 1.
87
Mis Inglismaal “igavesti” kehtib, on see, et õigust arendatakse alati edasi praktika najal.
88
talaariaadlikud (
89
Inglise keelde tõlkija märgib siinkohal, et kõrgemaid kohtunikke on Inglismaal ja Walesis kokku alla viiekümne, Šotimaal aga on eraldi seadused ja kohtusüsteem.
90
Sohm, Inst., lk. 170.
91
Bürgerliches Gesetzbuch, § 90.
92
Joseph Victor von Scheffeli ajalooline romaan “Ekkehard” (1857).
93
Seda tunnistab nüüd ka kunstiteadus: A. von Salis. Die Kunst der Griechen (1919), lk. 3 jj. H. Th. Bossert. Alt-Kreta (1921), sissejuhatus.
94
Vt. I kd., lk. 634, tabel A.
95
D. Fimmen. Die kretisch-mykenische Kultur (1921), lk. 210.
96
Dehio. Geschichte der deutschen Kunst (1919), lk. 16 jj.
97
Dieterich. Byzantinische Charakterköpfe, lk. 136 j.
98
Dehio. Geschichte der deutschen Kunst (1919), lk. 13 j.
99
Ed. Meyer. Geschichte des Altertums I, lk. 188.
100