Mu kallis Liisi. Juhan Liiv
Читать онлайн книгу.
mina nüid muud arvata kui seda, et mina ju liiaks olen. Ma uskusin seda nii kindlaste ja sellepärast mõtlesin: see viis, kuda mind kõrvale lükatakse, on lausa pöörane! Sellepärast kirjutasin ka õnnesoovituse sellevormilise, nagu ta oli. Minu uhkus oli surmani vigastatud, sellepärast ei võinud ma milgi tingimisil tõisiti teha. Kudas oleks ma ka seda võinud, sest ma arvasin: kui sa veel endisel viisil temale kirjutad, siis ta peab sind mõistmata, arusaamata inimeseks. Nüid on see eksitus selge ja selle tagajärg on hulk ilusaid laulusi, mis ma sellel ajal tegin, kui mu kaitseingel minu enese arvamise järele minust lahkunud oli. Kes oleks ka seda teisiti võinudki arvata. Mis Sa teed seal nüid, Sa raske patune? Küllap Sa vist ise kõik ju aimasid, selle’p siis ka kirja nõnda algasid.
Mina pidin omast elunatukesest üsna naljapärast ilma jääma. Jõin 24. s[ellel] k[uul] külma õlut kiriku juures.53 Kas kogemata? Ei tea. Kas meelega? Peaaegu. Tundsin küll, et palav olin, tundsin ka, et õlu raudkülm oli, aga mõtlesin – kes ka sinu surma kahetseb ja jõin õllekese ära. Kõiksugused põrguvalu ahastused piinasivad mind neli päeva läbi voodis. Eile käisin siis R[akvere]s Hirschhauseni juures. Tohtrihärrad küsisivad kohe: „Sind Sie aufgeregt“ – „weiss nicht“ – „Was dann – o! – Fürchtbares Herzklopfen.“ [“Kas olete ärritatud?“ – „Ei tea“. – „Mis siis – oh! – hirmus südamekloppimine.“] Mõtelge ometi õnnetust: viin, õlu, tubakas – kõik keelati ära. Esimest keeldust ei oleks tarviski olnud, viimast ei taha kudagi jõuda pidada. So! Ma olin päris tige, et ma seda maja ei teadnud, kus Sina elad, muidu oleksin vist küll sisse tulnud, ehk küll haigenäuline olin ja kamassid pigistates käimise imelikuks tegivad. Kahju on mul sellest küll, sest juba ennegi käisin, pärast ristipäeva,54 Rakveres, aga sisse ei märkanud tulla. Jakobsohn kutsus mind või mina teda – ei mäleta kumb, aga teine meist ei tahtnud tulla – ei tea, kumb.
Mis Sinu silmadel ometi viga on? Ära neid ometi nii liiaste vaeva! (nüid lähen jälle selle peale, mille eest ükskord ninaviksimist [nina peale] sain). Tõeste, kõiksugused luulekesed ja romaanikesed ei ole seda väärt, et silmad haigeks teed. Kas mina „oraaklit“ tunnen? Küll! Aga mis tähendab minule lastemäng? (Ma arvan, seda kirjutab keegi p[iima]habe.)55 Mina sain teda 29[-ndal]56 Koidu juures Maarjas näha.57 Mulle jah, mulle [Meelejahutaja] ei käi. Treffner neelas ühe „auuhinna mõistmise“ juhikirja nõnda ära, et ta teda muutis ja enese omaks tegi – seep see ongi, kust auuhinnamõistmise mõte sigines.58 Mina ei võta sellest osa. Süda on täis. Võib-olla maksan kätte. Vilde vastus minult peab tulevases Valguses seisma.59 Kõrv, saatan, venitab kõik asjad pikale. Mina ei „kirjasta“ haiguse pärast, mille eest Sinukeselegi süid annan, midagi.
Võtku! Üks asi välja jäänud, mispärast ka selle külje ära määrin. Sinu õe käest kirja sain kätte. Kas ma jonnin? Ei. Nemad jonnivad. Minust ei ole see ilus, et kiri alles vastamata, aga arvan ka, et tihtine adresseerimine hea ei ole. Kes teab. Mina ei läinud senna,60 sest Sa saad aru, mis ma mõtlesin Sinust, ja seal ärkanud mälestused ei oleks minu hingerahule head olnud – Sa näed, ma olen liig avalik, liig palju teise kätte usaldaja. See just see piin ongi, et seda usaldust, kui teda kurjaste pruugitaks, minu auu ja uhkuse – natukene teda ehk ka on – igaveste ära rikuks.
Mina ei ole jonninud ega saagi jonnima niisugusel viisil, mis juba kellegile haiget teeb – mitte! Teie õde austan ma, nagu ma kedagitki naesterahvast austanud ei ole – ärgu nõutagu, mis minu võimuses ei ole. Ma ei tea, see on ju soni. Ma mõtlesin teil käimist. Muidugi lähen ma ikka vahest senna, kui küll see mind marterdab, [piinab] et ma ikka veel hulkujana siin olen, ometi ei ole mul Teie õelt seda arvamist, kui küllalt haritud inimeselt, vaja karta.
Tervisi. Johannes.
p. s. Mina olen hirmsalt kirjutanud, häbi on seda ära saata küll, aga ma olen liig nõrk – haigus vabandab. Kas tohiksin ka pea vastust ootama hakata? Tohiksin Su kalli sõbrana austetud nime teada?
16. KIRI
[Avispeal,] 24. juuli [1887].
Auline sõbrana! Kui mu kiri ka tõsist põlgdust leiaks ja mind madala meelega inimeseks saaks peetud, siiski ei või ma kauem enam kannatata, vaid kirjutan – kas seda loetakse, ei tea ma.
Mis tohin ma kirjutada? Võib-olla on Sinule ka seegi mõte vastumeelt, et – ükskord mulle kirjutasid –; kui ka nõndagi peaks lugu olema, siiski luba mulle veel seda, et ma ütelda tohin, mis ma nii kaua valuga olen vaikinud – see on mu esimene, võibolla – viimne palve. Peaksin ma Sinule sellega haiget tegema, siis palun sellega vabandata:
„Und wenn der Freund dich kränkt, verzeih ihm und versteh: Es ist ihm selbst nicht wohl, sonst thät’ er dir nicht weh!“ [Ja kui sind haavab sõber, talle andesta ja tea: ei teeks ta Sulle haiget, kui tal oleks hea.]61
Ma ei ole Sulle iial meelega haiget tahtnud teha ega taha seda ka nüid ega iialgi. Kudas võiksingi ma selle südamele meelega haiget teha tahta, keda ma enese hinges surmani kannan. Kas ta mulle iial tõsiselt löönud – armastus ei küsi selle järele: ta võib ainult andeks anda. Ma tunnen ühte aga, ja nimelt seda otsata valuga, et ma põlatud olen, et mind ikka on haavatud; kas tõsise põlgduse, laimu ehk mu enese süi pärast, või ehk ei lubanud elukohused paremine – seda ma ei tea. Põrmusse on langenud mu eluõnn ja see on kõik, mis mulle järele jäänud. Võid Sa mind põlata, võisid mind unustata – õnnelik oled Sa siis, sest kes unustab ja põlgab, selle hing on rahuline. Ja rahu? Kes ei sooviks seda enesele? Mu Jumal! Miks ei või ma ka unustata ja rahuline olla. Aga miks uuristan ma selle valurikka minevikusse, miks äratan ma surnuid hauast? Mu Jumal! Ma tahan ükskord ometi selgust, ma tahaksin ükskord ometi seda valusat tõtt kuulda, mis mu eest on varjatud, seda, et ma – kõik kautanud olen, et minult kõik võetud on. Oh kui valus on kahklus, ah kui valus on tunda, et usaldus kadunud on.
Kui ka kõik on otsas – püia oma noorepõlve sõpra veel niigi palju austata, nagu igat teist ja – peleta see kurnav kahkluseöö! Ma jõuan sõna vastu võtta, ma jõuan seda, mu kallis neiu! See, kes siiski veel armastata jõuab, kui teda avalikult põlatakse, sellel on jõudu ka iga otsustavat sõna kindlalt vastu võtta. Minu kurb elukäik on mind õpetanud ärasalgamisele, ehk jõuan ma seda ka nüid. Kui Sa ise veel armastust ei ole tunnud – anna seda andeks –, siis usu seda vähemalt, et see hirmus on kannatata, kui armastust kirjas ja põlgdust elus vastu tuuakse.
Aga võib-olla on mulle küllalt selgeks tehtud, aga ma põle aru saanud ja võin seal veel loota, kus teine seda enam ei või?
Siin pean ma ükskord oma südame kõige valusamat haava näitama, keda ma nii kaua varjul olen pidanud. Selle küljes üksinda ripub, miks see nõnda on läinud, nagu ta on läinud, ja kus – süi on.
Kui ma talvel esimest korda teil käisin, näitasite mulle Goethe laulu „Heidenröslein“ [„Nõmmeroosike“], pildina. Asi näitas vaidlemata nõnda, et seda mulle märkuseks taheti teha – missugune valus ja lõikav mõte! Aga armastus ei lasknud mind seda ometi uskuda. Ma uskusin – ei uskunud aga jälle, sest mulle näitas tõeste arusaamata, kuda Sina mulle sarnast võisid teha, kuda võisid mulle sarnast mõtet avaldada, pealegi nii hirmsal teutaval viisil – anna seda andeks, sest iga teine oleks sedasama mõelnud. Selle mõttele langesin ma ohvriks. Kui mitu ja mitu korda tahtsin ma sellest küsida, kirjalikult ja suusõnal, ikka peletas üks hirmus tont seda eemale: kui Sulle ju nõndaviisi näidata võidi – mis peetakse sinust siis veel? See mõte näris mu sees, kui ma ka uuel aastal teil olin ja ka iga teine kord.
Nüid, kusa kõik nii haledat otsa on leidnud, nüid, kusa Sa minult kõik võtnud oled, – nüid, jah nüid avaldan ma seda, mis ma senniajani ei võinud, ja kui siin eksitus minu pool oleks, oleksin ma õnnetumast õnnetum, kes oma piirita umbusaldusega ennast hauakaldale
Ilmselt toimus õlle joomine Väike Maarja kiriku juures siiski 24. mail.
Liiv mõtleb nähtavasti suurt ristipäeva (taevaminemispüha), mis 1887. aastal oli 14. mail.
Ajakirjas Meelejahutaja (1887, nr. 20, lk. 159) ilmus üldpealkirja „Luuletajate oraakel“ all epigramm J. Liivi kohta. H. Prantsu teatel olnud selle autoriks Johannes Parv (Tuglas 1927:90).
Ilmselt 29. mail.
Siin on osutatud kas Väike Maarja kihelkonnakooli juhatajale Peeter Koidule või tema vennale – sama kooli abiõpetajale Jakob Koidule, tõenäolisemalt viimasele.
Aastail 1887–1890 toimusid Eesti Kirjameeste Seltsi korraldusel suvised „Eesti kirjanduse võidupeod“, kus varem sisseantud teoseid auhinnati ja kirjanike eneste poolt esitati. Käesolevast kirjakohast nähtub, nagu pärineks kirjanduse auhindamise idee, mille tolleaegne EKmS i president H. Treffner enda nimel rakendas, Juhan Liivilt.
J. Liivi „Vastus“ E. Vildele ilmus 11. juunil Jakob Kõrvi Valguses (nr. 24). Poleemika oli alanud Liivi kirjutisega „Mõni sõna seletuseks“, kus autor kritiseeris E. Vilde romaane ja jutte, nimetades neid liiderlikeks (Valguse Lisaleht 1887, nr. 2). Vilde reageeris sellele 18. aprilli Postimehes (nr. 17), millele järgneski kirjas nimetatud Liivi „Vastus“.
Pandiveresse Goldingute juurde.
Sentents Friedrich Rückerti kogumikust „Die Weisheit des Brahmanen“ (1836–1839).