Neverland. Urmas Vadi
Читать онлайн книгу.
Neverland
Miski ajab nad jalule. Kõik muu taandub, peale tuleb see lämmatav, kogu maailma enda alla mattev ärevus. Nad tunnevad läbematut vajadust tegutseda, sest midagi peab ju ometi tegema! Aga mida? Seda nad veel ei tea. Kuid teistmoodi ka ei saa, nad on juba jalul ja ärevus aina kasvab.
MARGO
August hakkas juba lõppema, aga Margo oli ikka veel suvilas. Maastik ta ümber muutus. Kaste oli maas kuni lõunani, vahel isegi kauem. Aias kukkusid õunad, Margo vaatas nende kukkumist ja mõtles, et peaks muru ära niitma. Enne niitmist oleks õige õunad ära korjata? Paljud õunad on juba nii mädad, lausa lödid, et neid on raske rohu seest kätte saada. Võibolla peaks siiski enne niitma, sest õunu on niikuinii liiga palju, mis neist nüüd saab ja mis üldse saab? Margo seisis kasteses rohus, nagu oleks ta ära unustatud, nagu oleks ta ise üks Krügeri tui, oksad arusaamatult harali, tennised märjad.
Viimane kord, kui nad olid koos naisega siin aias seisnud, läks jälle vaidluseks. Kui tavaliselt läks vaidlus edasi sõimamiseks ja siis karjumiseks ja siis nutuks ja siis leppimiseks voodis, siis sel õhtul algas küll kõik nii nagu tavaliselt, aga ei mingit sõimu, kisa, ei leppimist ega ka voodit ei järgnenud.
Lõunaks keetis Margo kartuleid ja hakklihakastet, salati ta jättis ära ja otsustas selle asemel pärast paar õuna süüa. Isu ei olnud tal kuhugi kadunud, võibolla isegi vastupidi. Sellest oli möödas nüüd juba kuu, kui tema jäi siia suvilasse ja Elina on linnas. Poiss, kellele nad ei olegi veel midagi korralikult seletanud, on vahel siin, vahel seal.
Üksi olles ei oska Margo ikka veel ainult endale süüa teha, vaid teeb, nagu varemgi, tervele perele. Ja siis soojendab ja sööb kolm päeva järjest ühte ja sama toitu ja sööb rohkem, kui peaks. Kas siis hakklihakastet, kotlette või bolognese’t. Hakkliha meeldis talle, tal ei olnud ka steikide ega ribide vastu midagi, ega ka kala ja mereandide või juurikate vastu, aga hakkliha tundus kuidagi kõige omasem. Ta oskas sellest kõige paremini midagi teha, ta sai hakklihast aru. Ta oli mõelnud isegi boeuf à la tartar’i peale. See tundus ühelt poolt nii ahvatlev, teisalt oli ikkagi see mõte, süüa toorest liha, talle vastumeelne. Aga ta teadis, et tuleb päev, kui ta proovib selle ära!
Eelmisel nädalal poisile järele minnes käis Margo turuhoonest läbi ja ostis sügavkülma hakkliha täis. Ta jagas kümme kilo hakkliha kolmekümne neljaks osaks, pani iga nutsaku eraldi kilekotti. Enam-vähem kolmsada grammi kott. Selline tagavara tekitas Margos teatavat kindlustunnet. Kui kõik ta ülejäänud elu oli nüüd kuidagi arusaamatu ja hägus ja laiali, siis hakkliha oli konkreetne, see oli külmas ja seda oli palju.
Kuigi Margo käis nädala sees linnas loenguid andmas ja pea ülepäeviti poisil lasteaias järel, oli ta hakanud niisama linnas käimist vältima. Ta ei tahtnud kokku saada ühegi tuttavaga, kes küsiks, kuidas läheb. Vaevalt, et nad teadsid midagi, või mine tea? Igatahes ei tahtnud Margo sellisel juhul hakata mingit jama ajama, et oi, kenasti läheb, mis te nädalavahetusel teete, äkki saame kokku, tulete meie juurde, grillime. Ja samas ei tahtnud Margo öelda ka otse, kuidas asjad on. Ta ei tahtnud inimesi ehmatada, ja pealegi – mida ta siis ikkagi peaks ütlema? Ta polnud seda veel enesegi jaoks selgeks mõelnud. Ainus, mis ta peas vasardas, oli see hetk, kui jutt siin aias kiskus käest ära, Elina läks närvi, käed juba värisesid, suunurk tõmbas. Margo üritas teda emmata, suruda end Elina vastu, et lämmatada juba eos see loll tüli, mis mitte kuhugi ei vii, parem juba minna kohe voodisse! Pole vaja isegi voodit, siin samas, meie oma iluaias, mille eest me oleme hoolitsenud, õunapuude all, pehmes rohus võiksime üheks saada nii nagu aegade alguses! Elina, nagu ikka, rabeles vastu ja sai end Margo haardest vabaks:
„Mida sa surud ja väänad mind!“
„Mis on siis?“ ei saanud Margo aru, ja ei teagi, kas ta tõesti ei saanud aru, või siis lihtsalt tegi, et ei saa. „Mida?“
„Mida sa surud!“
„Aga kuidas siis?“ Muud moodi ta ei osanud, ja muud pole vajagi! Nii oli väga hea ja Margo ei suutnud uskuda, et Elinal samamoodi hea ei ole.
„Ma tahan sinuga rääkida.“
„Muidugi, küll me pärast räägime,“ hajutas Margo Elina tähelepanu ja hakkas uuesti peale tulema. Elina pani isegi käed kaitseks ette, viis oma puusad ja tagumiku Margost nii kaugele, kui vähegi sai. Margo liikus edasi, Elina taganes valge klaari võra alla, jäi juukseid pidi okstesse kinni. Ja siis paiskuski Elina seest see lause, mis lõikas läbi nii lihast kui luust, ajust, unedest, kõigest:
„Ma ei taha sind!“
„Kuidas nii?“ ehmatas Margo esimese hooga ära, aga ei peatunud veel.
„Lõpeta! Mul ei ole niimoodi hea! Saa ükskord aru!“
„Mismoodi?“ Margo proovis aru saada, aga ikka veel ei saanud ja seepärast küsis uuesti. „Mismoodi?“
„Mitte kuidagi. Mul ei ole sinuga mitte kunagi hea olnud!“
Viimaks Margo peatus, isegi taganes. Nad vaatasid teineteist läbi puulehtede. Oli selge, et Elina ei öelnud seda lihtsalt selleks, et haiget teha. Milleks siis? Kuidas pole kuidagi ega kunagi hea olnud? See pole lihtsalt võimalik! Kaks inimest on pool elu koos elanud ja korraga niisugune asi! Selliseid lauseid ütlevad ainult näitlejad filmis. Aga Margo ei olnud filmis, siin ei olnud kaameraid, ei olnud heli ega valgust, oli vaid see lause, mis jõudis temani pikkamisi ja kaarega. Ehk isegi veel praegu ei ole see lause talle täielikult kohale jõudnud, vaid muudkui tuleb ja tuleb ja matab kõik enda alla.
Margo võis Elinast mingitel hetkedel mitte aru saada, temaga vaielda, tülitseda. Kuid selle koha peal polnud enam midagi üle küsida, täpsustada, seletada, vaid oligi nii, nagu Elina ütles. Nad silmitsesid veel tükk aega teineteist, lõpuks tuli Elina puu alt välja, võttis oma asjad ja sõitis linna. Margo jäi aeda ja tundis ebamäärast tühjust ja seda, et ta on läbi kukkunud. Margo oli seda aimanud juba varem, nüüd oli ta täiesti kindel.
Mida ta peaks oma elus tegema peale hakklihakastme? Mida tehakse sellisel juhul filmis? Ja üldse, mis tegelane ta on? Kangelane?
Kaotaja? Võitleja? Väärikas lahkuja? Tola? Aias potsatas rohu sisse üks sügisjoonik. Margo avas sügavkülma ja tõstis õhtuks hakklihanutsaku kraanikaussi sulama. Köögi laual helises telefon, see oli ema. Peamiselt helistaski viimasel ajal vaid ema, ta tegi seda lausa iga päev ja mitu korda järjest.
LEENA
Leena oli teatrist ise äratulnud. Ta sai ühel hetkel aru, et aeg on lahkuda. Kuigi paljud ta kolleegid ütlesid, et kus sa lähed, milleks, ära mine! Leena siiski läks, sest ta teadis, et tema vedru on maha käimas, ja seda teadsid tegelikult ka need, kes ütlesid, et kus sa lähed, milleks! Talle ei meeldinud ära minna, aga veel rohkem hirmutas teda mõte, et ta jääb kellelegi jalgu ja lõpuks ta saadetakse minema. Või siis jäetakse alles, aga ei saa enam rolle. Märgid sellest olid juba väga selged ja nähtavad.
Viimane lavastus, kus Leena kaasa tegi, oli Tšehhovi „Kajakas“. Kui teatris öeldi, et sel hooajal hakatakse lavastama „Kajakat“ ja et ka tema on selles trupis, käis korraks tal peast läbi mõte, et äkki mängib ta Irinat? Ta oli sellest rollist ikka ja alati unistanud. Midagi selles Irinas oli, mis tundus talle tuttav ja lähedane ja paelus teda. Leena sai aru, et puhtalt juba vanuse pärast ta ei saa Irinat enam mängida, aga mõte käis siiski hetkeks peast läbi. Sest lavastaja oli avangardist, keeras tihti asju pea peale, paigutas tegevusliine ümber, tõi sisse tegelasi teistest näidenditest, kärpis. Ehk võib ka Irina olla vanem? See oleks olnud nii tabav, nii märgiline – näitleja mängib näitlejat, ja peale seda rolli Leena lahkuks teatrist uhkelt, samas väga rahulikult ja vaoshoitult, ei pauguta uksi, ei nuta, läheb lihtsalt koju ja homme enam ei tule.
Kui osajaotus teadete tahvlile üles pandi, selgus, et Leenale on määratud Polina Andrejevna roll. Ta oli muidugi õnnelik ka selle osa üle, sest Leena jaoks oli Tšehhov selline autor, kelle näidendites võib mängida isegi kirjakandjat, kes tuleb vaid korraks uksest, võib mängida isegi ust. Üldse jumaldas Leena vene klassikuid. Just nemad suutsid näidata talle inimhinge saladusi, suurust, madalust, traagikat, rõõmu, kõike, mis ühes inimeses on, ja mis oli olemas ka temas.
Kogu prooviperioodi vaevas Leenat segadus ja hirm, et ta ei saa hakkama. Ta oli seda alati tundnud, alati, iga uue rolli puhul. Aga nüüd oli see midagi enneolematut, hirm halvas ta, tekst ei püsinud meeles. Kui ta kodus või bussis, teel