Sõltuvussõltumatus. Inga Raitar
Читать онлайн книгу.
on>
Gea võpatas. Millegipärast oli tal tunne, et see hetk on tähenduslik. Selline, mis salvestub sõltumata oma pealtnäha mittemidagiütlevast sisust su mällu ja tuleb veel aastaid hiljem unenägudesse kummitama.
“Viimane suvi!” karjusid veripunased tähed lumivalgelt taustalt Geale näkku hetkel, kui naine silmad avas. Ärkamine tervikukssaamisele järgnevast rammestusest. Endasse tagasi jõudev pilk heidetuna Argo elutoa maast laeni ulatuvast aknast välja. Ja järsku selline jahmatav sõnum. Just nimelt sõnum. Sest kuigi Gea teadis nüüd juba, et see, mida ta vaatab, on kõigest plakat, Linnateatri suvelavastuse afišš, mis kinnitatud tänavavalgustusposti otsa just sellisele kõrgusele, et see oli esimene, mida elutoa põrandal silmi avades ja üles vaadates nägi. Mingi muu rakursi alt, kas või tänaval autoaknast, oleks see olnud lihtsalt üks sadadest reklaamplakatitest, mis tähelepanu püüdmise eesmärgiga üles riputatud ju olidki. See aga oli sõnum. Sõnum Geale. Viimane suvi.
Argo oli samuti silmad avanud ja ta suured kummalised silmad vaatasid Gead küsivalt. Kas sa tead, et sul on väikese tüdruku silmad, oli Gea Argolt küsinud ühel nende esimestest kohtumistest. Argo oli naernud. Sellist sooja, hella ja mõistvat naeru, signaali, mida ootab iga naine, et mehest sõltuvusse sattuda. Sattuda sõltuvusse mõistmise, hoolimise, soojuse ja läheduse tundest. Gea oli aastatega õppinud end kontrollima, et mitte lasta taolistel sõltuvustel tekkida. “Mu vanaema ütles mulle, et mul on silmad nagu tõllarattad. Aga keegi pole seni arvanud, et mul tüdruku silmad oleks.” Jah, kes ütleks mehele, kelle kinganumber on 46, et tal on väikese tüdruku silmad? Ainult naine, kes otsib suure ja tugeva mehe juures killukest süütut, imestavat ja siirast väikelast.
Nüüd vaatasid Argo silmad küsivalt Gead ja Gea ei vastanud. Ta lebas, pea Argo süles, mehe elutoa põrandal, pilk püsimas afišil, mis paistis tuppa vaid selle rakursi alt. Põrandalt. Aimdus, et kuskil tema sees käärib miski, mis muudab tuleviku irreaalseks, polnud Gea jaoks uus. Argolegi oli ta rääkinud endast palju, enamasti asju, mida inimesed ei räägi, kuid mitte seda. Veel.
“Huvitav, et ma ei tea sinust kõige tavalisemaid asju,” oli Argo öelnud veel nädal tagasi. “Seda, mis muusikat sa kuulad, kas sa prantsuse keelt oled õppinud või kas sulle meeldivad pigem koerad või kassid. Huvitav, et need keskmadalad tasandid on meie suhtlemises kuidagi puudu.”
Keskmadalad. Jutt seitsmest tasandist, millest igaühele jõudes hakkab hing vajama partnerit. Või inimese endakssaamise seitsmest põhietapist, millest on võimalik läbida ka vähem kui seitse.
Gea teadis oma kogemusest, et eri eluperioodidel vajavad inimesed erinevaid partnereid. Sellepärast inimesed neid vahetasidki. Et nad arenesid. Ja võis juhtuda, et järgmisele tasandile jõudes jäi eelmine partner maha. Ja sinusse tekkis tühik. Tühik, mida partner enam täita ei suutnud.
Liliani isaga oli see tühik tekkinud juba enne kui… Jah, ka see oli Gea saladus. Enne kui. Enne kui Geast sai Liliani ema. Nii vist oli õige öelda. Keskmadalad tasandid olid just need, mis Gea ja Jürgeni ühendasid. Kuuma ja füüsilisena alanud suhe, mis suubus argipäeva ja hukkus tööning igapäevarutiinis.
Argoga oli kõik kuidagi tagurpidi. Alustati hingesuguluse vaat et kõrgeimalt astmelt, millest kobades ja arglikult kujunes välja füüsiline lähedus, mis osutus ühtäkki nii võimsaks, et uhtus kõik seni püsinud piirangud, mida Gea tavaliselt oma meessuhetele seadis. See kõik oli liiga ilus, et tõsi olla. Ometi oli see tõsi.
Argo soojad suured silmad vaatasid ikka veel küsivalt. Sõnatult osutas Gea peaga aknast paistvale kirjale. “Viimane suvi!” Argole ei pidanud seletama. “Ei ole viimane, armas, rumal, väike tüdruk, ma tean, et ei ole viimane!” Kuigi Gea polnud kogu oma eluaja olnud ei armas, rumal ega väike tüdruk, tahtis ta uskuda. Sest seda ütles esimene mees, kes pani kolmekümnendates aastates iseseisva, panga osakonnajuhatajana töötava naise end tõepoolest tundma väikse rumala tüdrukuna.
Vahel on hirm valu ees tegelikult vaid mälestus kunagi varem läbi elatud valust. Mis ei lase end kindlalt tunda olukordades, kus tegelikult polekski nagu põhjust karta. Hirm lõpu ees ei luba meid alustada asju, mida tegelikult kõige rohkem igatseme. Või mis veelgi jaburam, hirmust lõpu ja veel tulemata valu ees lõhume asjad ise enne, kui nad jõuavad muutuda meile nii oluliseks, et võiksime nende purunedes haiget saada.
Gea nimetas seda ennetava lõhkumise vajadust kristallklaasi fenomeniks. Kuidas sa saad teada, kas imeilus kristallklaas, mida sa käes hoiad, on määratud purunema või mitte? Vastus on lihtne: pilla klaas põrandale. Peites hirmud endasse, ei kao nad, vaid hakkavad väljuma väga veidral kujul ning veidrates kohtades.
“Miks keegi meie sõpradest ei tohi teada, et me sinuga suhtleme lähedasemalt kui lihtsalt semud samast seltskonnast?” küsis Argo. “Tegelikult oleme ju mõlemad vabad inimesed, ometi käitume nagu salaarmukesed.”
“Sest me ju ei tea kumbki ka ise, kes me siis teineteisele oleme,” vastas Gea. “Kui me kuu aja pärast selle suhte lõpetame, oleks mul päris ebamugav kõigile oma sõpradele seletada, et mis see siis oli ja miks nii läks ja…”
Tegelikult polnud Gea enamikule oma tuttavatest sedagi seletanud, miks ja millal täpselt ta Jürgenist lahku läks. Gea mäletas kolleegide kahjurõõmsalt kaastundlikke pilke, kui mingi jõulupeo kutsete tõttu Jürgeni puudumine Gea elust avalikuks sai. “Vaeseke,” oli juhuslikult peol kohatud kursuseõde teda emotsionaalse žestiga kallistama hüpanud. Gead pani see hetk praegugi õlgu väristama. Sest toona oli ta vastupidiselt kõigi kaastundjate arvamusele saavutanud vabanemise pikkade aastate painest. Tegelikult ei vajanud ta kaastunnet, vaid vastupidi, tunnustust.
Seda hirmutavam tundus mõte näidata maailmale, mida Argo talle tegelikult tähendab. Selleks pidanuks seda kõigepealt iseendale tunnistama.
“Ma arvan, et kui see tuleb välja ja me jääme kellelegi sõna otseses mõttes kuskil poes käest kinni või tänaval suudeldes vahele, siis loomulikult olen ma nõus tunnistama, kes sa minu jaoks oled.” Kui Gea millessegi uskus, siis sellesse, et kõik asjad tulevad just siis, kui peavad. Eriti uskus ta seda siis, kui situatsioon eeldanuks otsustamist, kuid temal puudusid otsuse tegemiseks vajalikud lähteandmed. Ja määratlematus muutis olukorra ebakindlaks, sisaldas kuhugi enesesse peidetud varjatud hirme, mis ainult ootasid võimalust välja pääseda ja hakata mõistuse poolt kontrollimata alal su käitumist suunama.
“Tead, mis on rusukalle?” küsis Argo ootamatult. Gea noogutas. Ta mälust kerkis esile surmahirm, mis tudengipõlves Elbruselt laskudes oli teda ühel mitte eriti järsul ega kõrgel rusukaldega nõlval tabanud. Teadmine, et kui libised, pole enam võimalik leida jala all tugipinda ning sinu raskusest liikuma hakanud kivid veerevad sinust kiiremini, järelikult sinust üle…
“Kunagi Lõuna-Ameerika mägedes astusin hetkegi kõhklemata 800meetrisele rusukaldele. Seda, mida see tähendab, ei tahaks mina küll kellelegi rääkida. Enamik mu tuttavatest ei saaks sellele pihta.”
Gea sai pihta. Või õieti ei saanudki pihta, vaid tundis. Ta oli ise astunud pinnale, mis ei kandnud, ja kus püstijäämiseks pidi minema ning mitte mõtlema hirmule selle ees, mis juhtub, kui vool on kiirem, võimsam ja uhub sinust üle.
Maailm on mõnikord veider asutus. Ilmselt ei leidu inimest, kes kordagi seda tunnet kogenud poleks. Kõnnid tänavatel, kuulumata sind ümbritsevasse reaalsusse. Majad, inimesed, autod – kõik voolab sinust mööda sind servagagi puutumata.
Agulitänav oma pruunikashallide lagunevate majadega pole just koht, kus peaks hilisel suveõhtupoolikul jalutama heledas elegantses Escada suvekostüümis hästilõhnastatud ja korralikult sätitud soenguga nooremas keskeas daam. Parimal juhul oli ta siit paar korda autoga läbi sõitnud. Kuigi ilmselt ammu, kuna siinkandis polnud midagi ega kedagi, mille pärast siit isegi autoga läbi sõita.
Kilaki! Miski lendas ta ette kõnniteele kildudeks. Naine isegi ei võpatanud. Kõll! Teine tühi odekolonnipudel purunes sillutisel, esimese kõrval. Kõdumaja teise korruse aknast vaatasid alla blondidest nukulokkidest piiratud umbes neljaaastase tüdrukukese inglisilmad. Asfaldil vedelesid umbes kolme odekolonnipudeli killud. Kriimude põskedega aguliingli pilk saatis teda tänavaristini.
Järgmisel tänaval vaatas esimese korruse aknast taas tüdrukuke, seekord umbes seitsmeaastane. Lapse käed olid otsekui palves kõvasti kokku pigistatud ja mittemidaginägev pilk suunatud tänavale. Tüdrukukese huuled joonistasid peenikest pingekriipsu. Avatud aknast lapse selja taga kostis naise kiljatusi ja ühtäkki mehe rämehäälne “Aah!”. Hetke pärast ilmus