Sõltuvussõltumatus. Inga Raitar
Читать онлайн книгу.
oli pisut irooniline, kuid Gea ei nautinud seda. Ta ei tahtnud meest kinni hoida. Teadmine, et Argo läheb, oli kohale jõudnud, Gea oli selle vastu võtnud. Mõistusega.
Samas oli mõistus võimetu. Ning keha mehe kõrval teadis paremini. Nagu ka mehe keha, mis võttis segadusse sattunud vaimult juhtimise üle. Pagemine kire kindlusesse, ka konkreetsusesse mõjus vabastavalt, ühendas sideme sealt, kust see rebenema oli hakanud. Nad langesid sinnasamasse magamiskotile kabinetipõrandal.
“Anna mulle andeks, Gea, ma tunnen ise ka, et olen vastik,” sosistas Argo, kui väljas akna taga juba hahetama hakkas ja kirge pagemise palavik andis maad pehmele teineteisesse sulamise lähedusele.
Gea silitas mehe silmadel rippuvaid juukseid. “Sa oled see, kes sa oled. Ma ei saa nõuda, et sa ei oleks sina ise. Et sa käituks nii, nagu sa ei tunne.”
“Kuidas sa suudad taluda, kui ma sulle praegu niiviisi haiget teen!”
“Sul on täielik õigus rääkida, mida sa tunned ja mõtled.”
“Mul endal on tunne, nagu ei oleks mul õigus. Aga mina poleks mina, kui ma ei otsiks. Ka siis, kui ma ise tunnen, et see on võib-olla rumalus. Ma pean otsima, muidu pole ma mina.”
Mehe häälest kõlas trots enda, maailma ja kõige selle vastu, mis sundinuks teda paikseks. Tavaliseks ja argiseks. Selliseks nagu Gea. Gea teadis, et asi pole tüdrukus. Selles, kes helistada palus. Võimalik, et see tüdruk vastab paremini Argo unistustele ja ettekujutusele. Tüdrukule Argo sees, kes oli olnud olemas juba siis, kui nad kohtusid. Tõenäoline, et vastab.
“Ma ei ole kindel, kas meil Triinuga midagi tõsist tekib.” Näis, nagu oleks Argo ta mõtteid lugenud. “Alustan midagi, teades, et kumbki pool ei oota sellest kuigi palju, ja kui mul tekib tunne, et pole päris, siis katkestan selle. Mitte temas pole asi.”
“Ma tean, et pole.” Gea sasis Argo juukseid. Pikad jonnakad salgud langesid mehe silmile.
“Sinul on kõik juba olnud. Pikk suhe. Kooselu. Lahutus. Laps. Minul pole. Me pole võrdsed selleks, et koos edasi minna, ma tunnen seda. Lisaks on meie elustiilid nii erinevad nagu ministriproual ja meremehel.”
Gea naeratas. Ta poleks suutnud kujutleda end Argoga panga jõuluvastuvõtul käe alt kinni. Argo smokingis. Kujutlusvõime ütles selle koha peal üles.
“Ausalt öeldes olen ma üllatunud, et sa seda nii kergelt võtad.” Argo hääles oli arusaamatus. “Ma teen sulle ju haiget, kui niimoodi käitun. Nagu poisike.”
“Sa ei tee mulle haiget.” Gea ei valetanud. Ta teadis, et haiget ei teeks talle hetkel mitte Argo, vaid ta ise. Kui avaks end kibedusele ja pettumusele. Seepärast hoidis Gea end käesolevas hetkes. Lihtsalt oli. Valu võis tulla hiljem. “Meile ei saa keegi haiget teha. Me ise võime haiget saada. Olles mõne inimese või asja suhtes avatumad kui teise suhtes.”
“Päris nii see ka ei ole. Eks ma ju ise tean, et kui ma poleks selline perfektsionistinärakas…”
Gea lõikas lause äkilise liigutusega pooleks. “Vot kui sa nii ütled, teed sa mulle haiget.” Enesepiitsutamine on nõrkus, mitte tugevus. Kui Gea varasemast elust midagi õppinud oli, siis seda. Ja Argo puhul lõhkus see pilti mehest, kes talle nii palju tähendas. Just tema tugevus oli pildi teljeks.
“Näraks on sõna, mis teeb haiget. Ja alandab mind. Sa võid otsida täiuslikkust, olemata närakas. Kui sa oleks närakas, ei oleks me sinuga iial lähedaseks saanud.”
“Armas tüdruk!”
Gea vaatas lakke, üle Argo tema kohale kummarduvate silmade ja taas viirastusid talle punased tähed valgel taustal. “Viimane suvi!”
Me kõik saadame päevast päeva välja signaale nagu kosmoses endast märku andvad planeedid. Kuid harva kohtume samale lainepikkusele häälestatud vastuvõtjaga. Inimene, kes on mingil põhjusel samas hingeseisundis või arengufaasis, õppimas just sel hetkel sama kogemust. Või kogemust, mida võib talle õpetada hetkel sinus olemasolev või sinuga parajasti toimuv. Sel hetkel, kui lainepikkused kohtuvad ja kuskil inimese sees hakkab teise sagedus võnkuma sünkroonis sinu omaga, on side planeetide vahel sõlmitud.
Lainete läbi edastatava vastuvõtmine sõltub aga sellest, kas nimetatud sagedusala üldse meie vastuvõtjale ligipääsetav või jõukohane on.
Arst vaatas Gead pilgul, mis naisel sipelgad mööda selga jooksma pani. Selles pilgus oli kaastunnet. Kaks ühevanust naist seisid vastamisi. Vaevalt küll Gea esimene oli, kellele arst pidi ütlema midagi sellist, mis temas endas sügavaid empaatiavärinaid tekitas. Arst tundis Gead juba aastaid. Just selle tõttu oligi tal täna raske sõnu leida. Öelda midagi teades, et see pöörab ühe naise maailma pahupidi.
“Öelge otse,” katkestas Gea vaikuse. Investeerimisnõustaja ja börsianalüütikuna tuli tal mõnikord samuti inimestele nende jaoks väga ebameeldivaid uudiseid teatavaks teha. Seetõttu tundis Gea ära sõnu otsiva nõutuse. “Kas ütlen viisakalt või otse,” alustanuks Gea taolistes situatsioonides ise vestlust. Ka sel korral näis olevat lihtsam ise vaikus lõhkuda, sest muidu oleks vaikus lõhkunud midagi rohkemat. “Saadame teid täiendavatele uuringutele,” ütles arst. “Nädala pärast, siis on pilt selge.”
Kõike seda oli ühe nädala kohta palju, liigagi palju. Kõigepealt Argo otsus. Siis arsti sõnad. Ja nüüd veel üks nädal. Määratlematust. Pea peale pööratud maailma.
Gea istus autosse. Ta teadis, et on vaid üks koht, kuhu ta sellises seisundus minna tahtis. Tegelikult mitte koht. Sest eksämma kodu Lahemaal polnud küll miski pelgu- ega varjupaik. Samas oli seal Lilian. Igatsus tütre järele oli hetkel ainus eesmärki omav emotsioon. Ja sõit lapse juurde ainus suund, mida tasus valida. Gea käivitas masina.
Mõnikord tundub, et me kasutame kõiki vahendeid selleks, et põgeneda oma elu tõelise tajumise eest. Oleme nõus maksma, et jälgida neid, kes julgevad oma elu täiel rinnal tajuda. Miks muidu ostame raamatuid, kino-, teatri- ja kontserdipileteid. Ekraanil või laval olijad vähemalt näivad meile nendena, kes julgevad. Tunda seda kõikumist valu ja tühjuse ning ekstaasi ja elusoleku täieliku puhta orgastilise kogemuse vahel.
Sellest Madonna laulust, mis autoraadiost tuli, kõlas elutarga naise elutunnetust. Kogu maailm elas kaasa Madonna tõusule tänavatüdrukust maailma üheks müüduimaks naislauljaks, kuid kui paljud meist julgeksid tunda ära Madonnat meis enestes, mõtles Gea muusikat kuulates. Kui palju julgeme teha samme, mille kohta hiljem leiame, et need võinuks parem olemata olla. Sest vaadates neid sinu hilisemate saavutuste distantsilt, hakkaks nagu pisut häbi. Aga ilma julguseta testida elu erinevaid maitsevarjundeid poleks me hiljem need, kelle seisukohalt neid samu eksimusi ehk häbeneda.
Risk olla elus tähendab riski teha vigu. Vigu polnud Gea endale kunagi saanud lubada. Investeerimispanga analüütikud ei tohi eksida. Ja eksimatus tähendab pidevat kontrolli. Nii oma töö kui ka oma elu üle. Kaalutletud otsuseid. Arvestamist kõikvõimalike muutujatega. Mittevajalike muutujate elimineerimist.
Argo ilmudes polnud Gea õigel hetkel aru saanud, et tema ellu on saabunud just selline mittevajalik, raskesti määratletavate tulemustega muutuja. Mida olnuks ehk targem vältida, kui muutuja ise poleks paistnud nii ohutu. Sugugi mitte seda tüüpi mees, keda Gea ise ohtlikuks tavatses pidada. Ohu alahindamine viib meid ohu küüsi – miks ei õpetata seda muistsete kütihõimude ürgset tõde majandusteaduskonnas ega ärijuhtimise magistratuuris?
Kust ja kelle tuttavana Argo ühel kontserdil nende seltskonda tekkis, Gea vist enam ei mäletanudki. Ilmselt tundis teda kunstnikuhingega Leele, disainer, kelle tuttavate hulgas oli kõikvõimalikke karvaseid ja sulelisi. Geoloog Argo oli just saabunud mingilt Boliivia ekspeditsioonilt ja oli üksjagu eksootiline, et lummata edukat rutiinelu elavate noorepoolsete äriinimeste seltskonda.
Mehe pealispindne kohmakus ja võime täie enesestmõistetavusega nii talle endale kui ka ümbritsevasse keskkonda sobimatuid riideid kanda eristasid teda Gea kõigist meestuttavatest niivõrd, et naine võttis hoobilt “vanema ja elukogenuma tädi” hoiaku. Sellise, kes teab täpselt, kuidas elada. Kes ütleb, mida peab ja mida mitte. Kes juhib metsast tulnu mängleva kergusega seltskondliku lihvituse radadele.
Mees