Miss Edison. Meie geniaalne pöörane õpetaja. Irene Zimmermann
Читать онлайн книгу.
ära muffinid, siis ingveriküpsised ning vaatas ikka ja jälle arglikult ringi. Ruum, mille seinad olid samuti tahveldatud nagu esik, oli vanaaegset mööblit täis. Peaaegu näis nii, nagu oleks mõni kolimisauto oma koorma siia lihtsalt maha pannud: must klaver seisis kümnete sahtlitega kummuti kõrval, edasi kolme uksega kapp ja kõrgete jalgadega sinise kattega sohva, mille vastu toetus kullatud pildiraam.
Oskar mõtiskles parajasti, mis võis olla sohva alt paistvas hõbedaste lukkudega kulunud nahkkohvris, kui toauks avanes. Ja kohe seepeale taas sulgus. Milles põhimõtteliselt polnud ju midagi imelikku. Ainult et polnud näha kedagi, kes oleks selle avanud ja taas sulgenud. Mitte kedagi! Ja ka mingit tuulepuhangut polnud tunda. Kuidas olekski see võimalik olnud? Kõik aknad olid ju suletud. Oskaril käis judin üle kere. Talle tundus, nagu oleks vaimu käsi ust liigutanud.
„Ma arvan, et nüüd on aeg meie külaliselt väikest teenet paluda,” kuulis ta miss Edisoni ütlevat.
Õpetaja istus tema vastas kõrges tugitoolis, mis oli kaetud rohelise sametiga, ning ta hääl kõlas väga sõbralikult. Aga see Oskarit juba ei eksita. Kui Gunnar oli Marleni ja tema juurde elama tulnud, rääkis ta algul ka sellise tooniga. Umbusklikult tõstis Oskar pilgu taldrikult.
„Siin!” Miss Edison lükkas raske küünlalühtri lauaserva poole, kummardus ja sirutas Oskari poole millegi, mis nägi välja nagu ebatavaliselt lai pistik, jupp helesinist juhet taga. „Sellega lähed Oja tänavale elektroonikapoodi, mille nimi on Elektro-King, kui ma ei eksi, ja ütled, et sa tulid …” Ta vakatas ja heitis küsiva pilgu paksu naise poole.
„… kahekümne seitsme pooliga topelt-lülitus-ventiili järele,” ütles naine ja lükkas tema poole sedeli, mille ta nähtavasti oli just oma käekotist üles leidnud. „Siin on kõik oluline kirjas. See peab tingimata olema kahekümne seitsme pooliga. Kas sa said aru? See on tellitud ja selle eest on juba tasutud.”
Oskar vaatas talle segaduses otsa. Äkitselt olid kõik rääkimise lõpetanud ja põrnitsesid teda, otsekui sõltuks temast ei-tea-mis. Ta peab ära tooma topelt-mis-see-oligi? Mis selle asja nimi oli? Miks õieti ei võinud miss Edison seda teha? Kuid ta ei söandanud seda küsida.
„Jah, selge, saab tehtud,” pomises ta lõpuks ja tõusis. Ausalt öeldes tundis ta kergendust, et saab minema. Isegi Gnacki-gäng tundus sel hetkel vähem kole.
„Hiljemalt kahe tunni pärast ootame sind tagasi!”
Prillid olid miss Edisonil taas ninaotsale libisenud ja ta uuris poissi oma hallide silmadega. Oskar noogutas veel kord. Ta paneb selle topelt-mis-see-oligi koos juhtmega maja ukse taha, koputab ja kaob siis ise silmapilkselt. Ja kas miss Edison on ikka päriselt nõid või mitte – miks peaks see teda huvitama?
Kodus ei räägi ta sellest segasest pärastlõunast parem ühtki sõna, tõenäoliselt nagunii keegi ei usukski teda. Millest oli õige kahju, sest ta oli ju ikkagi ainuke, kes senini oli nõiamajas käinud. See oleks isegi Gunnarile muljet avaldanud. Selles oli Oskar kindel.
2. peatükk
Alles siis, kui Oskar mõni aeg hiljem täiesti hingetuna üle silla käsipuu kummardus ja hetke Waldachi jõe vulisevat vett vaatas, torkas talle pähe, et kogu see aeg polnud ta enam Gnacki-gängi pärast muretsenud. Nüüd muutus olukord aga järsult, kuna Waldachi kant oli Gnacki-gängi ala. Arvatavasti Tobias ja teised juba luurasid teda kuskil. Seda oli Oskar sageli kogenud.
Pika tee läbi metsa oli ta jooksnud, justkui oleks elu kaalul, ja veel maanteelgi oli ta kiirustanud. Kuid nüüd pidi ta võimalikult tähelepandamatult käituma, ikka tõmbus ta aeg-ajalt mõne maja ukseauku ja niipea, kui kuulis lähenevaid samme, näis ta hallide majaseintega kokku sulavat. Ainult viimased meetrid enne Oja tänavat tahtis ta sprintida, sest juba mitu korda olid teised ta seal kohas avastanud, kahel korral isegi kätte saanud. Pargitud autode vahelt kiikas ta, kas tihedas liikluses tuleb mõni paus. Häda korral tormaks ta põiki üle tänava maa-alusesse garaaži, kuhu ta oli end kord juba peitnud – ja olekski nüüd ka peaaegu sinna jõudnud.
„Sa oled neetult kiire,” ähkis keegi ta selja taga.
Oskar pööras kärmelt ringi, kuid lasi siis juba rusikasse surutud käel langeda. Ta oli ilmselt eksinud, ei lähedal ega kaugel polnud kedagi näha. See oli hea märk, vähemasti esmapilgul. Aga kes teab, mille Gnacki-gäng sedapuhku on välja mõelnud.
„Jessas, ma peaaegu polekski sulle järele jõudnud.”
Oskar vahtis jahmunult ringi ja lajatas siis endale käega pähe. Muidugi mõista mitte nii kõvasti, nagu Gunnar alati lõi, kui ta polnud koduseid ülesandeid piisavalt kiiresti ära teinud, aga siiski nii, et oli tunda. Võib-olla et Gunnaril oli erandkorras õigus ja see tõepoolest aitas mõtlemisele kaasa.
„Kas me võiksime nüüd edasi minna?”
Oskar põrnitses sinnapoole, kust hääl tuli. See oli tüdruku hääl, mis tundus tuttav. Kiiruga ei meenunud küll, kus kohast. Teiselt poolt oli see aga ükspuha, sest siin ei olnud täiesti kindlalt ühtki hingelist. Ent kuidas võis siis olla, et ta kuulis kedagi? Kõvasti ja selgelt! Ja mitte ainult korra, ei – lausa kolm korda! Ta polnud seda ju ometi endale ette kujutanud? Ta laskus põlvili, kontrollis, ega kuskil pargitud autode all lama Tobias või keegi gängist, näol napakas irve, mida ta liigagi hästi tundis. Aga seal polnud kedagi. Oskar ajas end uuesti püsti.
„Anna andeks, seda kõike on praegu tsipa keeruline seletada.”
„Mis jama see on?” hüüatas Oskar vihaselt. „Kus sa end peidad? Ära arva, et ma pean seda naljakaks. Kes sa üldse oled?” Aga mingit vastust ei tulnud. „Hallo?” hõikas ta. „Hallo? Mis siis nüüd on?”
Talle tundus, nagu oleks kostnud köhatus, kuid ta ei teinud teist nägugi. „Ah-ah-haa,” ütles ta ainult. Seekord ta liimile ei lähe. Ta silmitses tänavat ja keskendus sellele, et jooksu pista, kui korraga tundis, et keegi võttis tal käsivarrest kinni. Ainult et … seal polnud kedagi!
„Sa oleksid praegu otsejoones auto ette tormanud!”
Oskar tundis peapööritust ja oleks parema meelega hetkeks lihtsalt kõnniteele maha istunud. Mul on ilmselt palavik, mõtles ta. Muidugi, see on kindlasti palavikuviirastus. Ükskord aastate eest oli tal see olnud. Alles hiljuti oli Marlen sellest jutustanud, kuidas Oskar oli ilmunud kööki ja väitnud, et tema voodis lamab krokodill, suu pärani aetud, ja vahib teda kurikavalalt. Ja miski polevat suutnud teda vastupidises veenda.
Taas tundus Oskarile, et ta kuuleb köhatust. Siis hääl jätkas: „Kuule, kas sa võiksid vabalt võtta? Sa oled näost lubivalge. Ma tõesti ei tahtnud sind ehmatada, kuid ütlesin ju kohe, et seda on pisut keeruline seletada. Kas me võiksime kuhugi istuda? Bussipeatuse pingile näiteks? Mina olen muide Emma. Sinu klassiõde. Tegelikult peaksid sa mind ju tundma.”
Emma, mõtles Oskar, kui just nagu unes mööda tänavat bussipeatuse poole astus. Ootepaviljonis vajus ta pingile. Jah, hääl kõlas Emma moodi. Tüdruk istus alati teises reas, oma sõbranna Pinari kõrval, muusikas olid tal kõige paremad hinded ja teatriringi uues näidendis, mis pidi peagi esietenduma, mängis ta peaosa. See oli ka kõik, mida Oskar tüdrukust teadis. Aga miks …
„Kõik selge?” uuris Emma. Ta oli ilmselt istunud pingile Oskarist paremat kätt, igatahes tuli hääl sealtpoolt.
„Kõik selge,” vastas Oskar. „Pole üldse mingit probleemi. Minu klassiõde Emma räägib minuga, teda pole küll mitte kuskil näha, aga muidu tunnen ma end suurepäraselt.” Ta turtsatas naerda, tõmmates mõlema käe sõrmedega läbi oma lühikeste pruunide juuste, mida oli hommikul Gunnari geeliga vaevaliselt vormi seadnud.
Tema kõrval naerdi samuti, küll hoopis rõõmsamalt. Oskar toetas selja vastu paviljoni seina, pani käed rinnal risti. Minupoolest võib