Sel pikal ajal. Hogart Shakespeare´i sari. Jeanette Winterson
Читать онлайн книгу.
ja kerge kanda. Kergem kui mu poeg, kui ta sündis. Naine ja mina olime just Uus-Böömimaale kolinud. Uskusime kõigesse – maailma, tulevikku, Jumalasse, rahusse ja armastusse ning, peamiselt, teineteisesse.
Mööda tänavat kõndides ja beebit kandes langesin sellesse pikka aega, kus üks aeg ja teine aeg said samaks ajaks. Mu keha läks sirgu, mu samm pikemaks. Olin ilusa tüdrukuga abielus noor mees ja me olime ühtäkki saanud lapsevanemateks. „Toeta beebi pead,” ütles ta, kui kandsin last, käsi ümbritsemas tema elu.
Tol nädalal pärast poja sündi ei saanud me voodist välja. Me magasime ja sõime, beebi lebas selili meie vahel. Veetsime terve nädala lihtsalt teda vahtides. Meie olime ta teinud. Ilma oskuste ja koolituseta, ilma ülikoolidiplomi ja teadusdollariteta olime me teinud inimolendi. Mis hull, hoolimatu maailm see küll on, kus meie tohime teha inimolendeid?
Ära mine.
Mida te ütlesite, härra?
Vabandust, nägin päise päeva ajal und.
Kena beebi.
Aitäh.
Naine kõnnib edasi. Märkan, et seisan keset rahvarohket tänavat, magav beebi süles, ja räägin iseendaga. Aga ma ei räägi iseendaga. Ma räägin sinuga. Ikka. Alati. Ära mine.
Mõistate, mida ma mälu kohta mõtlesin? Mu naine ei eksisteeri enam. Sellist inimest ei ole olemas. Ta pass on kehtetuks tunnistatud. Ta pangaarve on suletud. Keegi teine kannab tema riideid. Aga mu meel on teda täis. Kui ta poleks kunagi elanud ja mu meel oleks teda täis, pandaks mind luulude nägemise pärast luku taha. Praegusel juhul ma leinan.
Avastan, et lein tähendab elamist kellegagi, keda ei ole.
Kus sa oled?
Mootorratta mootori möire. Autod, aknad alla lastud ja raadio mängimas. Ruladega lapsed. Haukuv koer. Tühjaks laaditav koormaauto. Kaks vaidlevat naist kõnniteel. Kõik inimesed telefonis. Mees kioskis, kes hüüab: MÜÜME PLATSI PUHTAKS.
See mulle sobib. Viige kõik ära. Autod, inimesed, müügil olev kaup. Koorige kõik puhtaks kuni mullani mu jalge all ja taevani pea kohal. Keerake heli maha. Kustutage pilt. Meie vahel ei ole enam midagi. Kas ma näen sind õhtul minu poole kõndimas? Nii, nagu sa seda tegid, nagu me mõlemad tegime, surmväsinult, töölt koju tulles? Tõstame pilgu ja näeme teineteist, esmalt kaugelt, siis lähedalt? Sinu energia jälle inimkujul. Sinu armastuse atomaarne vorm.
„Pole midagi,” ütles ta, kui teadis, et sureb.
Pole midagi? Siis pole taevas midagi ega maa midagi ega su keha midagi ega meie armatsemine midagi …
Ta raputas pead. „Surm on mu elu kõige tähtsusetum asi. Mida see muudab? Mind ei ole enam.”
„Mina olen,” ütlesin ma.
„See on julm,” ütles ta. „Kui ma saaksin sinu eest oma surma üle elada, siis ma elaksin.”
„TÜHJENDUSMÜÜK. MÜÜME PLATSI PUHTAKS.”
Ongi juba läinud.
Jõudsin tänavale, kus on haigla. Seal on BeebiKast. Just siis ärkab beebi, keda ma kannan, ja ma tunnen teda liigutamas. Me vaatame teineteisele otsa, tema püsimatud sinised silmad otsivad mu tumedat pilku. Ta tõstab ühe tillukese käe, väikese kui lille, ja puudutab mu näo karedat karvatüügast.
Autod tulevad ja autod lähevad minu ja mu teeületuse vahel. Anonüümne alalises liikumises maailm. Beebi ja mina seisame paigal, ja on, justkui ta teaks, et tuleb teha valik.
Või kas tuleb? Tähtsad asjad juhtuvad juhuslikult. Plaanitakse ainult ülejäänu.
Kõndisin ümber kvartali mõeldes, et mõtlen selle üle, aga mu jalad viisid kodu poole, ja vahel tuleb leppida sellega, et süda teab, mida teha.
Kui ma tagasi jõudsin, vaatas mu poeg teleuudiseid. Eelmise õhtu tormi kokkuvõtet ja isikulugusid. Tavalised riigiametnikud kõnelemas tavalisi asju. Siis kutsuti jälle üles pealtnägijaid endast teada andma. Surnud mees. Ta oli Anthony Gonzales, mehhiklane. Pass leiti laiba juurest. Rööv. Tapmine. Ei midagi ebatavalist selles linnas peale ilma.
Aga midagi ebatavalist ikka oli. Ta jättis maha beebi.
„Sa ei tea seda, isa.”
„Ma tean, mida ma tean.”
„Me peaks pollaritele ütlema.”
Kuidas ma küll kasvatasin poja, kes usaldab pollareid? Mu poeg usaldab kõiki. Olen ta pärast mures. Raputan pead. Ta osutab beebile.
„Kui sa pollaritele ei teata, mida sa siis temaga teed?”
„Jätan endale.”
Mu poeg vaatab mind uskumatuna ja hämmelduses. Ma ei saa vastsündinud last endale jätta. See on ebaseaduslik. Aga ma ei hooli sellest. Abitute abistaja. Kas mina võiksin see olla?
Olen teda toitnud ja tal mähkmeid vahetanud. Ostsin teel koju poest kõik, mis vaja. Kui mu naine oleks elus, teeks ta sama, mida mina. Me teeksime seda koos.
Tundub, justkui oleksin andnud elu selle asemele, mille võtsin. See tundub mulle nagu andeksand.
Koos lapsega oli ka dokumendikohver – justkui selleks, et valmistada teda ette karjääriks äris. Kohver on kinni. Räägin oma pojale, et kui me saame ta vanemad üles otsida, siis me teeme seda. Niisiis avame kohvri.
Clo nägu on nagu halval näitlejal odavas komöödiasarjas. Ta silmad lähevad punni. Suu vajub lahti.
„Sa püha risti vägi,” ütleb Clo. „Kas see on ehtne kraam?”
Värsked, pakitud, tihedalt laotud rahatähed nagu gängsterifilmi rekvisiit. Viiskümmend pakki. Kümme tuhat dollarit igas pakis.
Rahatähtede all on pehme sametkott. Teemandid. Kaelakee. Mitte pisikesed teemandikribalad – suured ja lahked nagu naisterahva süda. Aeg nii sügavalt ja selgelt lihvitud tahkudes, et oli, nagu vaataks kristallkuuli.
Teemantide all oli ühe muusikapala noot. Käsitsi kirjutatud. Laulu pealkiri „PERDITA”.
See on siis ta nimi. Selle väikese kadumaläinu.
„Sul on elu lõpuni muretu,” ütleb Clo. „Kui sa kinni ei lähe.”
„Ta on meie oma, Clo. Ta on nüüd su õde. Mina olen nüüd ta isa.”
„Mida sa kavatsed rahaga teha?”
Me kolisime kanti, kus meid ei tuntud. Ma müüsin oma korteri ning ostsin selle ja kohvris olnud raha eest klaveribaari nimega Fleece. See oli maffiakoht ja neil oli vaja sellest lahti saada, nii et sularaha neile sobis. Küsimusi ei esitatud. Teemandid panin panka hoiukarpi tema nimele, kuni ta saab kaheksateist.
Mängisin seda laulu ja õpetasin selle talle selgeks. Ta laulis juba enne kui rääkima õppis.
Ma õpin olema talle ema ja isa. Ta küsib oma ema kohta ja ma ütlen, et me ei tea. Olen talle alati tõtt rääkinud – või piisavalt palju. Ja tema on valge, aga meie mustad, nii et ta teab, et on leidlaps.
Kusagilt peab lugu algama.
Ämblik kruusis
Üks mees elas lennujaamas.
Leo ja tema poeg Milo vaatasid Leo Londoni kontori täispikkuses aknast välja City lennujaama ja Thamesi suudme poole. Milole meeldis vaadata lennukite õhkutõusmist. Ta oli üheksane ja teadis kõiki lahkumis- ja saabumisaegu peast. Kontori seinal oli suur graafik lennujaama teenindatavatest liinidest – arteriaalselt punased jooned nagu maailma keha kaart.
„Kas see mees on siis tagaotsitav?” küsis Leo.
„Keegi ei otsi teda taga,” ütles Milo. „Ta jooksis ära ja on nüüd omapead. Sellepärast ta lennujaamas elabki.”
Leo seletas, et tagaotsitav ei ole see, et keegi lihtsalt otsib teda taga. „See tähendab, et politsei ajab teda taga.”
Milo mõtles selle peale. Ta kirjutas kooli jaoks juttu. Õpetaja oli käskinud neil proovida kirjutada avalause,