Warcraft. Durotan. Eellugu. Christie Golden
Читать онлайн книгу.
pilk langes Kivitroonile.
Sellel istus ork, kes oli tulnud läbirääkimiste lipu all.
Leekide visklevas oranžis valguses nägi Durotan, et võõras ning tema kõrval kössitav naisolend, kelle saledat kaela ümbritses raske metallvõru, on tõepoolest samblakarva.
Mees oli küürus, võib-olla vanadusest, sest tema habe oli hall. Rüü ja riiete all oli tüüakas kere. Mantlist turritasid välja ogad. Videvas valguses ei seletanud Durotani silm täpselt, kuidas need kanga külge olid kinnitatud. Õudusega, ent ometi lummatult silmitses ta kaht oga, mille otsa olid torgatud tillukesed kolbad. Kas need olid kunagi olnud väikeste draeneuste pead … või kuulunud koguni – vaimud hoidku! – orkide lastele? Nende juures oli midagi valesti: need olid moondunud. Võib-olla kuulusid need mõnele olendile, kellest Durotan pole kuulnudki.
Ta lootis kogu südamest, et see on just nõnda.
Võõras toetus kepile, mis oli nagu tema mantelgi kaunistatud luude ja kolpadega. Sellele olid uuristatud sümbolid ning neidsamu märke võis näha ümbritsemas tundmatu peakotti. Selle veere alt kiiskasid istuja silmad – mitte peegelduvast lõkkevalgusest, vaid omaenda sisemisest rohelisest hõõgusest.
Ehkki mitte nii põnev vaadata, kuid seejuures võib-olla isegi mõistatuslikum oli naisolend. Too nägi välja nagu ork, aga tema veri oli ilmselgelt segatud. Mismoodi see võis juhtuda, polnud Durotanil aimugi, kuid juba ainuüksi säärane mõte oli talle tülgastav. Naine oli pooleldi ork ja pooleldi … midagi muud. Midagi mannetumat. Kui Geyah’l ja teistel klanni naistel ehk polnudki nii massiivseid lihaseid ega võimsat keha kui isastel orkidel, siis nende tugevuses polnud põhjust kahelda. See naisolend paistis tema silmale õbluke nagu oksaraag. Aga ometi – kui Durotan talle silma vaatas, ei pööranud ta pilku kõrvale. Tema keha võis olla küll habras, aga vaim oli tugev.
„Ta ei näe just orja moodi välja,” lausus Orgrim nii vaikselt, et seda võis kuulda ainult Durotan.
Durotan raputas pead. „Ei – vaata ainult, kuidas tema silmad kiiskavad!”
„Ei tea, kas tal nimi ka peaks olema?”
„Keegi kuulis, et Gul’dan nimetas teda … Garonaks.”
Seda sõna kuuldes kergitas Orgrim kulme. „Teda nimetatakse siis äraneetuks? Mis imelik … asi… ta õieti on? Ning miks on tema ja ta isand … ?” Orgrim raputas peaaegu koomilises hämmingus pead. „Mis nende nahaga on juhtunud?”
„Ei tea ja küsima ka ei hakka,” vastas Durotan, ehkki temagi lausa põles uudishimust. „Mu ema peaks seda häbematuks ja ma ei taha teda vihale ajada.”
„Seda ei taha ükski klanni liige ja sellepärast toda võõrast ilmselt veel maha notitud polegi, ehkki ta on toetanud oma rohelise taguotsa Kivitroonile,” arvas Orgrim. „Pärimusehoidjaga ei vaielda, aga ta ei paista olevat just rõõmus, et tollele … ebardile tuleb sõna anda.”
Durotan vaatas ema poole. Geyah palmitses juustesse kibekähku mingeid värvilisi helmeid. Küllap pidid need kuuluma läbirääkimisrituaali juurde ning ema kiirustas, et jõuda ettevalmistustega ühele poole. Pilk, mille ta võõrale heitis, oleks võinud põrmustada isegi tolle hõivatud Kivitrooni.
„Ta ei ole asjade käiguga sugugi rahul. Aga tuleta meelde, mida ta meile ütles,” vastas Durotan ning tema pilk libises uuesti haprale, kuid mitte nõrgale orjatarile ja isa toolil istuvale ülbele külalisele. „See pole häbiks meile, vaid Gul’danile.”
Midagi jättis ta Orgrimile siiski ütlemata: nimelt et naine, keda nad enda ees näevad, meenutab talle üht teist naisolevust, kelle Härmahundid klannist minema olid kihutanud. Tolle nimi oli Draka ning isegi väljasaatmise ja peaaegu kindla surma palge ees oli tema hoiak olnud sama enesekindel kui sellel orjataril.
Isa oli tampinud talle pähe, et Härmahundid ei tapa ega piina kedagi mõttetult ning põlastavad seepärast kommet võtta vange – olgu orjadeks või vahetuskauba tegemiseks. Aga samal ajal ei sallinud nad ka nõrkust ja hädisena sündinud arvati nõrgestavat kogu klanni.
Neil lubati saada klanni kaitsva tiiva all peaaegu täiskasvanuks, sest oli ju teada, et sellest, mis esialgu paistis nõrkusena, võidi aastate jooksul välja kasvada. Aga noorukiikka jõudnud, pidid haprad ja väetid lahkuma ning proovima omal käel toime tulla. Kui see neil mingi ime läbi õnnestus, võisid nad kord aastas tagasi pöörduda, et oma südikust tõestada – suvise pööripäeva ajal, kui toitu oli kõige rohkem ja tuju kõige parem. Enamik väljasaadetuid ei pöördunud kunagi Pakasetule seljandikule tagasi. Viimastel aastatel oli naasnute arv sootuks kokku kuivanud, sest maa oli hakanud muutuma ja siin ellu jäämine muutus järjest raskemaks.
Draka oli Durotaniga ühevanune ning kui ta valmistus klannist lahkuma, oli pealiku poeg tundnud südames pitsitust. Ta polnud oma kurbuses üksi. Leidus teisigi, kes väljendasid pominal imetlust, vaadates Drakat lahkumas. Neidis võttis kaasa ainult nädalajagu toitu ning riistad, millega pidada jahti, valmistada endale rõivad ja püstitada ulualune. Tema surm oli vaat et vältimatu ning kahtlemata teadis ta seda ise ka. Ometi oli tema kitsas selg sirge, ehkki peenikesed käsivarred värisesid, kandes klanni ande, mis võisid otsustada, kas ta jääb ellu või hukkub.
„Tähtis on minna surmale vastu püstipäi,” oli üks täiskasvanu öelnud.
„Vähemasti selle poolest on ta tõeline Härmahunt,” oli vastanud teine.
Draka oli läinud, vaatamata kordagi tagasi. Durotan oli jälginud, kuidas ta oma kõhnadel jalgadel eemaldub, piha ümber tuules lipendamas Härmahuntide klanni sini-valge lipp.
Veel praegugi läks Durotani mõte sageli Drakale ja sellele, mis tüdrukuga lõpuks oli juhtunud. Ta lootis, et teistel orkidel oli õigus ning Draka käitus oma viimsetel minutitel vapralt.
Nende ees kössitavale orjatarile ei pidanud sellist au eales osaks saama. Durotan pööras pilgu Äraneetu nime kandvalt söakalt rohenahkselt orjalt tema isandale.
„See ei meeldi mulle,” kuulis Durotan oma kõrva ääres madalat kõmisevat häält. Ütleja oli Drek’Thar, kelle juuksed olid nüüd juba täiesti valged, aga keha endiselt lihaseline ja sirge – nii erinev võõra köökus kehast. „Selle orkiga käivad kaasas varjud. Teda saadab surm.”
Durotan silmitses uuesti Gul’dani saua küljes rippuvaid kolpasid ja uuris ogadega kaetud mantlit. Niisuguse märkuse võinuks teha igaüks, kel silmad peas, aga ta lähtunuks seejuures külalist ehtivatest ohtratest luudest. Pime šamaan nägi samuti surma, kuid mitte nõnda kui teised.
Drek’Thari sõnu kuuldes surus Durotan alla hirmuvärina. „Ka mägesid katavad talve jooksul pikad varjud ning minagi surmasin täna ühe olendi. Need ei ole veel halvad ended, Drek’Thar. Sama hästi võiksid öelda, et tema kannul käib elu, sest eks ole ta ju roheline.”
„Jah, roheline on küll kevade värv,” vastas Drek’Thar. „Aga temas ei taju ma mingit taassündi.”
„Kuulame parem ära, mida tal öelda on, enne kui otsustame, kas ta kuulutab ette surma või elu või ei kuuluta üldse midagi.”
Drek’Thar hakkas vaikselt naerma. „Oled noor ning su silmad on läbirääkimiste lipust liiga pimestatud, et näha sügavuti. Küllap ükskord hakkad nägema. Loodame, et su isa on läbinägelik.”
Just nagu kuuldes, et räägitakse temast, astus Garad nüüd valgussõõri. Jutukõma vaibus. Paistis, et Gul’dani-nimeline võõras naudib endale osaks saavat tähelepanu. Tema paksud huuled kõverdusid võhkade ümber naeratuseks, võinuks koguni öelda, et irveks, ja ta ei mõelnudki end Kivitroonilt püsti ajada. Klanni pealikule oli toodud teine tool – lihtne, puust, tavaline. Garad võttis sellel istet ja toetas käed reitele. Geyah, kes kandis nüüd oma kõige pidulikumat, helmeste ja luukaunistustega peenelt tikitud talbukinahast rüüd, astus kaasa selja taha.
„Härmahuntide juurde on saabunud muistsetes tavades mainitud läbirääkimiste lipp kantuna Gul’danist, kelle isa on …” Garad jäi vait. Tema robustsete joontega näol võis näha kerget segadust ja ta pöördus küsivalt Gul’dani