Studio Sex. Liza Marklund
Читать онлайн книгу.
oli just duši alla minemas, kui telefon helises.
„Kas Jossie on kodus?”
See oli Joachim. Tahtmatult ajas Patricia selja sirgu ja võttis end kokku, et jätta paremat muljet.
„Tõesti ei tea, ma alles äsja tõusin. Võib-olla magab veel.”
„Kas sa oleksid nii kena ja ajaksid ta üles?”
Mees oli napisõnaline, aga sõbralik.
„En seguida, Joachim, oota üks minut …”
Ta läks esiku teise otsa Josefini toa ukse taha ja koputas ettevaatlikult uksepiidale. Kui ei tulnud mingit vastust, paotas ta ust. Voodi oli niisama segamini kui eile enne Patricia tööleminekut. Ta lipsas ruttu telefoni juurde tagasi.
„Kahjuks pole teda kodus. On vist välja läinud.”
„Kuhu? Kellega?”
Patricia naeris närviliselt.
„Mitte kellegagi loomulikult, võib-olla sinuga? Kust mina tean. Tema kord on poes käia …”
„Magas ta üldse kodus?”
Patricia püüdis näida solvatuna.
„Muidugi mõista. Kus ta siis oleks pidanud magama?”
„Just nimelt, seda ma küsingi, Patti. Oskad sa midagi välja pakkuda?”
Mees katkestas kõne samal hetkel, kui viha Patricia teadvusse jõudis. Ta ei sallinud, et Joachim teda Pattiks kutsus. Mees tegi seda tema alandamiseks. Ta ei meeldinud mehele. Joachimi meelest seisis Patricia tema ja Josefini vahel.
Patricia läks aeglaselt Josefini magamistuppa tagasi. Voodi oli tõesti täpselt samas olekus kui eile õhtul, tekk oli vasakul pool voodit maas ja Josefini punane trikoo oli padja peal.
Jossie polnud hommikul koju tulnudki.
See teadmine tegi Patricia murelikuks.
Toimetuse vestibüülis lõi õhk neile vastu nagu külm ja märg käterätt. Niiskus pani marmorpõranda läikima ja ajalehe asutaja pronksist rinnakuju särama. Annikal hakkas nii külm, et ta hambad plagisesid.
Uksehoidja Tore Brand istus vingus näoga vestibüüli lõpus olevas klaasseintega valveputkas.
„Küll teil ikka veab!” hõikas ta, kui väike salkkond temast mööda liftide poole läks. „Saate ennast õues soojendamas käia. Siin sees on nii kuradi külm, pidin autopuhuri tooma, et jalad päriselt ära ei jäätuks.”
Annika üritas naeratada, aga ei jaksanud. Tore Brand pidi tänavuse puhkuse saama alles augustis ja ta pidas seda hirmus ülekohtuseks, peaaegu et tagakiusamiseks.
„Ma pean vetsu minema,” ütles Annika. „Minge teie üles.”
Ta läks ümber Tore Brandi klaasputka ja tundis, et mees oli seal sees jälle salaja suitsu teinud. Hetke kaalunud, otsustas ta minna naiste WC asemel invaliidikempsu. Ta tahtis rahu saada, mitte teiste higiste naiste vahel kraanikausi ees trügida.
Tore Brandi hädaldamine saatis teda tualettruumini. Ta lukustas ukse käepideme ülestõstmisega ja vaatas ennast peeglist. Ta nägi tõesti hirmus välja. Nägu oli laiguline ja silmad punased. Ta lükkas segisti käepideme vasakule, kummardus kraanikausi kohale, tõstis juuksed üles ja laskis külmal veel mööda kaela alla voolata. Kraanikausi portselanpind tundus ta lauba vastas jääkülm. Kitsas veenire leidis endale tee mööda selgroogu alla.
Miks ma küll sellega jahmerdan? mõtles ta. Miks ei võiks ma Männijärve ääres rohu peal pikutada ja Naiste Maailma lugeda?
Ta vajutas kätekuivati punasele nupule, hoidis kleidi kaelaauku lahti ja üritas kaenlaaluseid kuivatada. See ei õnnestunud.
Kui Annika toimetusse jõudis, oli Anne Snapphane koht tühi. Kirjutuslaual oli kaks pesemata kohvikruusi, aga koka oli otsas. Annika järeldas, et Anne oli välja tööle saadetud.
Berit rääkis uudistelaua juures Naelaga. Annika vajus oma toolile ja lasi koti põrandale. Ta tundis nõrkust ja ta pea käis ringi.
„No kuidas seal oli?” hõikas Nael ja vaatas nõudlikult tema poole.
Annika õngitses kähku ploki välja ja läks uudistelaua juurde.
„Noor, alasti, kunstrinnad,” ütles ta. „Kõvasti mingitud. Ta oli enne nutnud. Lagunemist polnud märgata, ta polnud seal eriti kaua lamanud. Riideid ei paistnud läheduses olevat.”
Annika tõstis pilgu, Nael noogutas julgustavalt.
„Vaata aga vaata,” ütles ta. „Kas hirmunud naabreid ka nägite?”
„Üks 29aastane väikelapse ema, Daniella nimi. Enam ei tule ta iialgi õhtuti läbi pargi. „See oleks võinud juhtuda minuga,” ütles ta.”
Nael kirjutas üles ja noogutas heakskiitvalt.
„Kas keegi teab, kes see tüdruk oli?”
Annika surus huuled kokku ja raputas pead.
„Meie teada mitte.”
Loodame, et see õhtu jooksul selgub. Ega sulle midagi muud silma ei hakanud, mis näitaks, kus ta elas või nii?”
„Otsaette tätoveeritud aadress või? Kahju küll, aga …”
Annika naeratas, Nael ei vastanud tema naeratusele.
„Okei. Berit, sina kirjutad politsei jälitustegevusest ja sellest, kes see tüdruk oli, otsi välja sugulased. Annika, sina kirjuta lugu ehmunud emast ja vaata läbi vana mõrva väljalõiked.”
„Ma arvan, et me teeme koostööd,” ütles Berit. „Annika teab mõrvakohast rohkem kui mina.”
„Tehke, kuidas tahate,” ütles Nael. „Tahan kuulda, kui kaugele olete jõudnud, enne kui kella kuuesele koosolekule lähen.”
Nael tegi pöördtooliga ringi, tõstis toru ja valis numbri. Berit pani ploki kinni ja läks oma kohale.
„Väljalõiked on minu käes,” ütles ta üle õla. „Võime need koos läbi vaadata.”
Annika laenas kõrvallaua äärest tooli. Berit võttis ümbrikust välja paki koltunud väljalõikeid pealkirjaga „Eva mõrv”. Mõrv oli toimunud ilmselt enne toimetuse arvutistamist.
„Rohkem kui kümne aasta vanused artiklid on arhiivis vaid paberil,” ütles Berit.
Annika võttis kätte kokkumurtud paberilehe, paber tundus rabe ja jäik. Ta libistas pilgu üle külje. Pealkirja tähed olid harali ja vanaaegsed, trükk oli kehv. Üle nelja veeru ulatuv mustvalge pilt oli võetud pargi põhjapoolsest osast.
„Mul oli õigesti meeles,” ütles Berit. „Naine tuli trepist üles. Trepi keskosas kohtas ta kedagi, kes läks alla. Kaugemale naine ei jõudnud. Mõrv on siiani lahendamata.”
Nad võtsid istet kahel pool Beriti kirjutuslauda ja süvenesid vanadesse artiklitesse. Annika märkas, et mitmed neist olid Beriti kirjutatud. Noore Eva tapmine meenutas tõepoolest suures osas praegust.
Soojal suveõhtul tubli kaksteist aastat tagasi oli Eva üles minemas järsust künkanõlvast, mis oli õigupoolest Inedalsgatani pikendus. Ta leiti seitsmeteistkümnenda trepiastme kõrvalt, poolalasti ja kägistatud.
Kohe mõrva järel kirjutatud artiklid olid pikad ja neid oli palju, pildid olid suured ja need olid paigutatud lehekülgede ülaserva. Oli ülevaateid mõrva uurimisest ja lahkamisprotokollist, intervjuusid ümbruskonna elanike ja sõpradega ning artikkel pealkirjaga „Jätke meid rahule”. Eva vanemad justkui palusid kelleltki midagi, hoides tõsiste nägudega teineteise ümbert kinni ja vaadates otse kaamerasse. Oli avaldusi mõttetu vägivalla ning naiste ning noorte ahistamise vastu, oli mälestusteenistus Kungsholmi kirikus ja lillekuhi mõrvakohal.
Kummaline, et mina sellest midagi ei mäleta, mõtles Annika. Olin tol ajal juba nii vana, et oleksin pidanud taipama, mis juhtus.
Mida rohkem aega mõrvast möödus, seda lühemaks artiklid jäid. Pildid olid väiksemad