Ma tean, mida sa nüüd mõtled: Mihkel Raud on lõplikult lolliks läinud. Võib-olla tõesti, aga luba mul natuke selgitada.

      Ma vihkasin eneseabiraamatuid kirglikult. Pelk mõte suvalisest kuidas-võita-sõpru-ja-mõjutada-inimesi-tüüpi soperdisest hakkas mu vererõhuga kummalisi asju tegema. Asi läks koguni nii hirmsaks, et ma hakkasin raamatupoode vältima. Mul oli nukker vaadata vanaprouasid, kes igavese elu valemi eest oma kirstufondist kakskümmend eurot kassapreilile ulatasid.

      Ma polnud ühtegi eneseabiraamatu lugenud, kuid see ei takistanud mind neid põlgamast, pealegi polnud mul mingit abi vaja. Mu elu oli ju nagu tasuta nädal Kolme Õe hotellis – raha ja kuulsus trügisid uksest sisse, inimesed tundsid mu tänaval ära ja kutseid ööklubide avamistele saabus sellise hooga, et ühel hetkel hakkas öid nappima.

      Ja mis veelgi olulisem – eneseabiraamatute läbiv motiiv on eeldus, et kõik inimesed on ühesugused ja et kõiki näpunäiteid võivad ühtmoodi kasutada nii akadeemik kui sibi, näitleja kui ehitustööline, mees kui naine. Kui rumal! Inimesed on erilised. Ja kõige erilisem olen mina.

      Muide, pikki aastaid polnud ma lugenud ainsatki elulooraamatut, sest kui need kõigile nii väga meeldivad, pidi neil järelikult midagi viga olema. Liiati olnuks eba-cool kusagil Telliskivi kandis mõne übercool’i sõbraga Reet Linna või Katrin Karsimaa biograafia kallal keelt teritada. Maaslamajat ei lööda, temast jalutatakse õlgu kehitades mööda. Minu jaoks olid elulooraamatud kui mähkmed, mida tarbitakse mõni kuu pärast sündi ja mõni enne surma.

      Seda kõike kuni esimese biograafiani, mille ma läbi lugesin – Neil Straussi “The dirt”, üks pöörasemaid raamatuid, mida mul on kunagi käes õnnestunud hoida. “The dirtile” järgnes “Anne Franki päevik”, sellele omakorda Jeesus Kristuse elulugu (tuntud rohkem Piibli nime all) ja veel paarkümmend teost ajaloo suurmeestest ja – naistest ning aasta hiljem avastasin ma end isiklikku elulooraamatut kirjutamas. Ma olen alati unistanud jumalaks saamisest.

      Kui ma “Musta pori näkku” esimese mustandi emale lugeda saatsin, jagasin ma temaga oma kõhklust. Kas autobiograafia on ikka piisavalt “kõrge” žanr, et sellega oma kirjanikest vanemate jalajälgedesse ära mahtuda?

      “Hähh,” rapsas ema käega, “minu nooruses peeti ka krimkasid “madalaks”. Ükski endast lugupidav kirjanik ei julgenud Agatha Christie nime kõva häälega mainida.”

      Paar aastat tagasi avasin ma esimese eneseabiraamatu. Ma tahtsin aru saada, mida need endast kujutavad, ja võtsin eesmärgiks kindlaks teha, mil määral on minu eelarvamus õigustatud ning miks on Dale Carnegie ja Luule Viilma inimesed, kelle nime ükski endast lugupidav kirjanik kõva häälega ei maini.

      Esimesele motivatsiooniaabitsale järgnes teine, teisele kolmas ja viimasel ajal loen ma peamiselt eneseabiraamatuid. Kui ma sellest ühele sõbrale rääkisin, muutus too murelikuks.

      “On sul kõik hästi?” küsis ta silmanähtava kaastundega, “ma ei teadnud, et sa end nii ebakindlana tunned.”

      “Vastupidi,” jaurasin ma talle oma uues religioonis vastu, “ma tunnen end kindlamana kui kunagi varem. Oled sa ühtegi eneseabi raamatut lugenud?”

      “Muidugi mitte,” praalis sõber oma vanas religioonis vastu, “ma ei pea sõitma Antarktikale, et teada saada, et seal on külm.”

      Enam täpsemini ei saa öelda. Ma ei pea sõitma Antarktikale, et teada saada, et seal on külm. Ja ometi paljud sõidavad, mina nende seas.

      New York City, 23. mai 2016

      Kell on 6.15 ja ma olen oma lemmikkohvikus nimega Veselka, New Yorgi 9. tänava ja 2. avenüü nurgal. Ma vaatan läbi akna virgel sammul tööle ruttavaid inimesi ja üritan aru saada, kas olen tõepoolest lõplikult lolliks läinud või kujuneb järgmistest kuudest, mille ma seda raamatut kirjutades veedan, midagi sama sihipärast, nagu on nende suurlinna kaosesse kaduvate inimeste elud.

      Tavaliselt kirjutatakse raamatu sissejuhatus kõige lõpus, sest siis on autoril üldjuhul selge, millele ta sissejuhatust kirjutab. Mina otsustasin teisest otsast alustada. Mu ema väidab, et ei tea kirjutama hakates kunagi, kuhu ja mismoodi ta välja jõuab. Ameerika õuduskirjanik Stephen King kirjeldab oma protsessi aga umbes nii: ma hakkan kaevama ja vaatan, mis mulla alt paistab, siis kaevan edasi ja alles päris lõpus saan ma teada, mille ma välja kaevasin. Ma proovin sama ja löön labida maasse, et kindlaks teha, kui kõva see pind on, mida ma üles hakkan kaevama.

      Oma kirjanduslikku enesetappu alustan ma New Yorgis peamiselt seetõttu, et siin on mul kõige mugavam ebaõnnestuda. Selles linnas ebaõnnestuvad tuhanded inimesed iga päev! Erinevalt Euroopast peetakse Ameerikas aga läbikukkumist auasjaks, vältimatuks sammuks teel tähendusrikka elu suunas.

      Tähendusrikkus on muide palju tähendusrikkam sõna, kui ma veel aasta tagasi tähele panna oskasin. See on nimelt rikkus, mida saab lubada endale ka kõige vaesem inimene. New York on neid kurguni täis, nii tähendusrikkaid vaeseid kui tähendusvaeseid rikkaid. Neid on kõikjal, ka koduses Eestis, kust ma kahekümne nelja tunni eest teisele poole maakera oma kolmandat raamatut kirjutama põgenesin.

      Juba ma kõlangi nagu motivatsioonikõneleja ning see tähendab ainult üht: on aeg raamatu tegeliku sisuni jõuda.

      Ma olen teinud n-ö vaimseid märkmeid ja kaardistanud punkte, mida selle raamatu lehekülgedel läbida tahan. Umbes nii:

      • kuidas teenida palju raha;

      • kuidas Tallinna liikluses ellu jääda;

      • kuidas avalikul esinemisel särada;

      • kuidas lennuhirmust hoolimata maamuna teise otsa lennata;

      • kuidas tuba koristada (see on keerulisem, kui sa arvad);

      • kuidas kuulsaks saada (ja mida selle kuulsusega peale hakata);

      • kuidas aastaga kakskümmend kilo alla võtta (see on lihtsam, kui sa arvad);

      • kuidas kriitikaga toime tulla kuidas mõjutades inimesi sulle sobivaid asju tegema panna;

      • kuidas loterii peaauhind võita (ma võidan iga kord!);

      • mida pornotähtedelt õppida;

      • kuidas alkoholism kontrolli alla saada;

      • kuidas intervjuul ellu jääda ja nii edasi.

      Ma usun neist asjust üht-teist teadvat ja loodan, et sinulgi võiks sellest kasu olla. Mingis mõttes hoiad sa käes segu eneseabi- ja elulooraamatust, kuigi ühe biograafia olen ma juba kirjutanud. Valdav osa minu teadmistest põhineb kogemustel ja sündmustel, milles ma otseselt või kaudselt osalenud olen, ja neid sündmusi plaanin ma järgnevatel lehekülgedel armutult ära kasutada. Kui sa oled Tallinna autopesija, kes mulle napilt kätega kallale oleks tulnud, või noormees, kes mu TV3 otse-eetris armutult läbi sõimas, siis saab sinust selle raamatu tegelane.

      Kui sul lugemise käigus küsimusi või mõtteid tekib (ja ma väga loodan, et tekib!), siis anna endast mulle märku. Kõige lihtsam võimalus minuga ühendust saada on e-posti aadress [email protected], kuigi ka kõik teised meetodid on teretulnud. Välja arvatud maksikirjad (need, millele ma pean ise postkontorisse järele minema) − kui sul neid vältida õnnestub, olen ma südamest tänulik. Ma ei paluks seda, kui muljetavaldav hulk inimesi nii ei teeks.

      Tallinn, 2. august 1990

      Kas sa tead, mis tunne on surnud olla? Ma arvan, et mina tean. Sest ma olen.

      Võib-olla

---

Скачать книгу