Kolm laipa lumisel väljal. Jakob Mändmets
Читать онлайн книгу.
aga see ei läinud ometi korda jäädavaks, ka mitte kauemakski ajaks. Oli see nüüd ta iseloomu viga, või oli talle määratud niisugune saatus, aga ikka leidis ta enese jälle laialt ja otsatult teelt. Ta teenis maal, oli suurtes linnades, sõitis laiu lainetavaid meresid, aga ikka veeres ta peatamatult edasi. Oli aegu ta noores eas, kus ta heitus üle pea eluvoogudesse, hoolimata nende ähvardusest teda viia hoopis põhja. Aga ta ei vajunud, vaid heideti välja kuhugi kaldale, kust ta võis toibudes alata uut rännakut. Ta viibis usklikkude killas, põlvitas nendega ühes linnade turunurkadel ja puiestikes ja kuulis, kui nende kohta lausuti: need inimesed on poole aruga. Ei jäänud talle võõraks ka võõraste maade vanglad, kus ta elas öid, päevi ja nädalaid roimarite, varaste ja kerjuste hulgas ja kus ta õppis tundma nende hingi, keda seltskond on välja heitnud enese hulgast.
Aga ta nägi ka seda, et issand ei tule tooma sellele leiba, kelle paled on nälg surunud sügavaisse lohke, ei rutta ta õlitama, salviga võidma ja siduma haavatute haavu. Ta sai aru, et ilmas elavad häda, viletsus, kurbus sellesama õigusega, millega priiskamine, vaevaliste rõhumine ja vägivald. Ainult siis löövad ühe poole õiguslikud alused vankuma, kui teine pool nende aluseid suudab õõnestada. Ta sai targaks ja mõistis, et ainult see pääseb päikesepaistele, kes suudab ära tõrjuda teised eest.
Ja ikka oli suudetud lükata tema kõrvale, oli ära kistud tema käest suutäis leiba. Ta tundis, et on ta suurem nõrkus järeleandlik süda ja teisest inimesest lugupidamine. Need hingelised omadused olid tal teel ees nagu hoogsat sõitu takistavad kivid.
Ja aegade vältel leidis ta, et ta juustesse oli veetud hulgani hõbedasi niite ja ta palgele tõmmatud rohkesti sügavaid kortse.
Kord läks ta mööda purskkaevust, kus lendavate hobuste suust käisid välja veejoad, mis sünnitasid päikese kiirtes vikerkaare. Kaevu trepil seisis lahja, kõhetu kehaga mees, vehkles oma pikkade kätega ja kisendas peene, läbilõikava häälega. Teda kuulasid paljaste jalgade, rippuvate rindadega vanaldased naised, käes savist veekruusid, ja eemal toetusid raudaiale vanaldased mehed. Oli ka küllalt neid, kes lõid hetkeks seisatama ja varsti edasi astudes laususid: “Noh, see on ju poole aruga Immanuel.”
Esku Verihurm tungis rahva vahelt üsna ta ette, nii et selgesti nägi kõneleja leekivaid silmi:
“Kuulge teie kõik, kui tahate saada õnnelikuks, siis ei tohi rikkad rõhuda vaeseid; kes nälgas ja alasti, sellele andke süüa ja riiet! Teie, rikkad, ajate oma kered täis rammusat ja magusat toitu, aga te ei anna neile raasu, kes otsivad omale toitu uulitsarennist ja pühkmehunnikust. Sa kisud oma kätte laiad maad, nii et su silm ei ulatu nägema teist piiriposti. Aga sa oled ometi sõge, sest su laibale ei lähe ju rohkem vaja kui kõigest ruutsüld. Ka ei ole sul kasu rasvastest roogadest ja kallistest säravatest viinadest, sest pärast hakkab su südamel halb ja sa pead pugema kõrvalisse kohta, kus võiksid oksendada. Mis kasu on sul sellest rahahulgast, mis oled enese kätte kiskunud pettusega ja nõtrade rõhumisega, kui pärast su järeltulijad selle kallal kisklevad nagu kaarnad raipe kallal. Mis kasu on sul siidist ja kallist ševiotist, kui su ihu seal all lööb mädanema ja tekivad niisugused haavad, mida ei suuda terveks teha ükski arstirohi. Kaotage ära ilmast vaesus, viletsus ja ütelge, et me oleme vennad, alles siis saab inimessugu õnnelikuks.”
Niisugused olid sõnad, mis tulid selle mehe suust, kes seisis seal purskkaevu trepil.
Väsides pühkis kõneleja taskurätiga higi oma lahjalt palgelt ja võttis lonksu vett suurest kivist raiutud anumast, millesse jooksid veejoad lendavate hobuste suust.
Rahva lahkudes astus Esku ta ligi.
“Kas ma võiksin saada teiega tuttavaks,” küsis ta kõhnalt inimeselt, “ja kas võiksite mulle õpetada neid tarkusi, mida siin kõnelesite?”
Lahkesti võttis totter Immanuel Esku enesega ühes, viis ta linna servale Pruutuse mäe jalale, kus tal oli korter. See oli pooleni mäkke raiutud koobas. Seal pani ta Esku magama põrandale kulunud riide peale ja andis talle katteks teki, millel oli sees palju auke.
Hommikul päikese tõustes andis Immanuel oma külalisele eineks päikese paistel kuivatatud kala, mahlarikast puuvilja ja pika-, karedakarvalise kitse piima. Peale einetamist istusid nad savist põrandale ja Esku kuulas pealt kõnet, mis oli täis elutarkust. Inimestele peab lõpmata hüüdma, et ilmast kaoks vägivald. Inimessoo kuulmed on paatunud, nende südametunnistused kivistunud, aga peab sõnadega nende hinge peale taguma, nagu väsinud rändaja koputab marusel ööl värava pihta. Sul peab olema usku sellesse, mis su suu kõneleb, ja kui sind naerdakse ja pilgatakse, siis tundku süda selle üle rõõmu: su sõnad on tabanud teravate nooltena sihitavat.
Kolm nädalat kuulas Esku Immanueli õpetust ja kui nad siis seltsis läksid linna tänaval, jäid inimesed lihapoodide, saiapagarite ja nahkurite ärklite uste peal vaatama ja laususid: “Näete, totter Immanuel on leidnud endale uue jüngri.”
Juba üle aasta oli Esku hüüdnud sildadel, uulitsanurkadel, sadamates ja puiesteedel rahvale neid tõekspidamisi, mida ta ise uskus. Teda oli mitmel pool irvitatud ja tõugatud; talle vastu kõneldud ja vanglasse veetud. Ta rändas ühest kohast teise ja öösi ei jõudnud ära oodata hommikut, sest tal oli ikka küllalt rohkesti tagavara kõnelemiseks.
Seal nägi ta ühel ööl und kodumaast. Oli Lepanurme vainule üles ehitatud kantsel ja selle ümber olid punutud pärjad pihlakaokstest. Need olid täis punaseid marju. Aga nüüd olid need marjad nagu veretilgad, mis veeresid inimese silmist. Ta jalge ees oli must rahvapilv. Kui ta hakkas kõnelema, tõusis suur tuul, mis viis enesega ühes tema, kantsli punaste veretilkadega ja selle rahva…
Ta ärkas.
Kaua istus Esku ja mõtles. Viimaks selgus ta peas mõte, nagu oleks pilv lahtunud päikese paistel: milleks käin ma mööda ilma? Kas see pole mulle märguandeks, et mind oodatakse seal kodumaal. Nad ihaldavad kuulda mu suust õpetusi ja juhatusi, et võiksid saada õnnelikuks. Ma pean ruttama sinna ja kaotama sealt vaevad ja viletsused.
Ega ta teadnudki seda tundi ja silmapilku, millal kasvas igatsus kodu järele temas suureks tuleks. Aga nüüd põles see täie lõõmaga ja tegi talle otse valu. Kuhu ta iial pööras silmad, kas oli ta üleval või uinakus, ikka tõusid ta ette kohad, kus astus ta jalg lapsepõlves ja poisikese-eas. Kõik need põllupeenrad, jalgrajad, karjateed, metsad, mäed olid ta ees ja neid radasid ja teesid mööda liikusid tuttavad näod, kes teda kutsusid: “Tule meie juurde, me oleme su tõsised vennad, me usume su sõnu ja teeme nii, nagu sa käsid ja nõuad.” Nõnda ütlesid nende suud.
Ta ei suutnud enam panna vastu, lõpetas ruttu ettevalmistused ja asus teele kodumaale.
Ta oli nüüd jälle kodus.
Kuidas siin küll oli muutunud teiseks paarikümne aasta vältel. Otse tundmatuks oli läinud ümbrus.
Aga ometi – endiseks olid jäänud inimesed, sest vaesus ja viletsus elasid pillavuse ja külluse kõrval endise õigusega.
Verihurma Esku on jälle kodus.
Nooremad teda ei tundnud, aga nad teadsid nimepidi. Oli ju neile kõneldud, et Verihurmal olnud kord kaks venda. Vanem neist, Herm, on praegune rikka Verihurma talu ja suure telliskivitehase omanik. Peale selle on ta juba kolmat aega peakohtumees, nii et ta vaatel ja sõnal on laias ümbruskonnas suur mõju ja jõud. Ta hooned on kõige raskemad ja ruumikamad kogu kihelkonnas. Juba isalt päris ta hästi korras oleva koha ja Hermi elu vältel pole see tõepoolest läinud tagurpidi.
Sellel Hermil oli noorem vend Esku. See oli hoopis teist laadi inimene. Ta läks ilma õnne otsima ja möödus aastaid, kus temast ei teadnud keegi kõige vähematki. Oli neid, kes kõnelesid, et Esku olla rikas mees, elada nagu vürst, aga oli neid, kes kõnelesid, et ta kerjata leiba võõramaa linna tänaval ja magada öösiti linna taga kapsa-aias sõnnikus.
Aga kõik need jutud osutusid luuleks, ei tugenud nad mingile alusele ja mõistlikkude inimeste juures ei väärinud nad tähelepanu.
Kuid ometi oli noorematel teadmine Verihurma Eskust.
Nüüd oli Esku kodus.
“Ta on tulnud rikkana,” kõneles Pärtli Tiiu Vahupeetril. “Jumal, terve kandam raha. Ja taevas –