All loodeserwas sureb päikene,

      kui purpurisse pandud kuningas.

      Ta kustund kulmudele kerkib öö

      ja tõmbab taewas oma tähte rüü.

      Täis mulla lõhna, karget kahutust

      ja imeõrna hõbeõhetust

      on märtsi öö, kus uinub kodutalu ;

      kui surnud saar ta ümber metsasalu.

      Sääl raagus rühmad tõusewad kui wall

      ja paistwad tumelillad öise helgi all.

      Ei kohise weel lehte haljus sääl,

      ei kosta tiiwuliste laulikute hääl,

      mis süttiks südant sala wärinal.

      Kuid juba tuikab, tuksub tüwedes;

      mahl mullapõuest sinna ülenes

      ja käib ja käärib sääl kui wärske wiin.

      Ja äkki lõikab läbi waikusest

      üks kurguheli, kasesaludest:

      „Kuturr-rutuu!” weel üks ja teine nüüd,

      see – kudreskuke kirglik ihahüüd.

      Ta laulu, tantsu rütmus tormine

      käib õhtu õhul läbi laanede,

      et süttinewad ihas südamed

      ja pudenewad talwe pidemed.

      Kodumaa metsades kewade algus,

      kodumaa metsades – häwitaw talgus:

      heliseb kirwes ja wihiseb saag,

      nende ees murdub wiimne kui raag.

      Ohkawal hoigel langewad kased,

      kui surmani haawatud kangelased,

      maapinnale,

      emarinnale.

      Mahl ülesse keeb kändudest,

      kui weri wärskeist haawadest.

      Kuninglik kuusk, täis waiku ja lõhna,

      punakas mänd, kes nõmmemaa, kõhna,

      püsiwam poeg —

      nemadki waowad,

      kohades kaowad.

      Kõrgele tõuswad süllad ja riidad,

      lõpmata woorid neid kaugele wiiwad.

      Ja linnud, kes tulnud lõuna teelt,

      ei leia metsa enam eest.

      Nad lendawad kaebades minema,

      et kõrbeks muutub mu kodumaa.

      Ju näen aknal punast lilleõit,

      kui kõuemürin kõlab rattasõit

      jääst, lumest wabal linna uulitsal.

      Nii hell on kõrw, kes talwel, lume a'al

      on harjund kuulma toone, tasaseid,

      kui sõitsid saanid mööda walgeid teid

      ja kewadest ei teatud ütelda,

      kas, kunas, millal jõuab, tuleb ta.

      Mu üle, lõunast, lendab lagleparw.

      Neid loen: seitse – wana, püha arw.

      Kael – õieli, üks teise järel nad

      sääl õiges joones kaugel kaowad.

      Kas kodukoht neil „Tuhatjärwe” mail,

      wõi Eesti soodel, wetel madalail,

      ei seda tea; mu wennad siin kui sääl;

      neid terwitage; kõiki ilma pääl,

      kes unustand weel pole isamaad,

      kel armas sünnipaik ja koduraad,

      kui teil, kes jätsite te lõuna weed,

      et tuules, tormis otsi koduteed.

      Talw põgeneb; ta löödud wäe riismed all,

      kallakutel – lumehanged wiimsed

      weel meeleheitel wastu panewad

      ja surewad sääl päikse noolte all,

      kui lõo laulud kõrgelt kostawad

      ja kured terwitawad kodumaad :

      „gru, gru! gru, gru!”

      Siis walgus suudleb wärskeid wagusid,

      arm täidab maid ja metsa padusid;

      all, laente kodus, kala kudu loob

      ja lilleõis mul terwitusi toob

      mu enda noorest, kaugest kewadest,

      mis eemale jäi maha igawest.

      „Kuhuu! kuhuu!”

      mind meigas metsas hüüab

      ja wälja, laande, meelitada püüab,

      et jätaks maha toad tolmused

      ja läheks waatma kuldist kewadet,

      kes ligineb kui wõitja lõuna teel;

      tal kilbiks – päike, kõne – Kõue keel.

      Walgust, soojust walab alla

      päikse kewadine kulm;

      käbid kuuskil – were karwa,

      männi oksil – õite tolm.

      Säält ta walgub weewli wihmal,

      puistab üle meie päid;

      linnulaulud, lillelõhnad

      täitwad metsi, rohumaid.

      Õnnetundel nende keskel,

      nagu unes, rändan ma:

      sarapiku sirges salus

      sinililla lõpmata.

      Põõsa peidus anemoonid

      walendawad walgis rüis.

      Kullerkupp ja kanakoolid

      niidu nõlwal nende seis.

      Kägu kukub kuldakeelil

      kingul, kuusetuka sees,

      orust tõuseb hõbehäälil

      igiwana ihawiis.

      See on ööpikute ilu

      õitswail toome oksadel,

      sääl, kus kaldaweerul keewad

      nired pühal hallikal.

      Kaugel, karjalaste laulus,

      heliseb mu emakeel;

      kas on kodu, ilusamat

      ilmas kuskil leida weel?

      Selle kodu, selle keele,

      selle püha paiga eest

      läksid wanad wõimsalt surma,

      kannatasid kadumist.

      Tõuske neile, tänutuled,

      köida uuest, kustund leek!

      Toonelast meil saadab tuge

      wanemate warjuriik.

      Kus lepad sirged lõimel sinawad,

      sääl sisad wäiksed waljust wõtawad,

      et kaikub mets ja leikub lehestik

      ning kuulama jääb koit ja ämarik,

      see muinas noorpaar põhja taewa all

      ja heled ööde küünlad üleval,

      kus walendades läbi kauguste wiib linnutee.

      All kuulab org ja oja, künk ja kupp,

      roht,