Friedrich Reinhold Kreutzwald

      Lopi ja Lapi

      LOPI JA LAPI

      Ükskord elas üks kehv vabadik naisega tüki maad külast eemal üksikus hurtsikus. Mehe nimi oli Lopi, naisel jälle Lapi. Näis, kui oleksid mõlemad viletsusepõlve sündinud, sest ükski asi ei läinud nende käes edasi.

      Nooremas põlves oli jumal neile ka lapsukesi andnud, aga neist ei jäänud mitte ühtainustki elusse, kes vanemaile vanadusetuge oleksid võinud anda. Kui kaks kuivanud kändu istusid mees ja naine iga õhtu ahjupingil, kus nende süda vahel tühjast asjast paisuma läks ja toas tüli tõusis. Nagu igamees ise teab, püüab inimene tüli puhul enamasti oma süüd teise peale veeretada ja mitu korda ka seal, kus midagi inimlikku kurjust asju rikkumas ei olnud, seda inimese süüks arvata. Nõnda kuuldi tüli puhul sagedasti Lopi suust sõnu:

      „Oleksin ma õnnekorral parema naise saanud, mis siis viga elada, ma võiksin täna rikas mees olla.“

      Aga Lapil olid jõudsamad keeletiivad, mis, kui mees ühe sõna oli rääkinud, kohe kümme ja kakskümmend vastuseks andsid. Seepärast, kui mees ülemal räägitud jutuotsa kord joonele oli seadnud, ei saanud ta iial hakatusest kaugemale, vaid Lapi lõugutas kohe vastu:

      „Kas sa hilpharakat näed! Kui ma hullus lapse rumaluses paremat meest ei osanud valida, siis on selles küll osalt ka minul süüd, ehk ma küll, tõtt öelda, usun, et muu mind sinu poole ei võinud meelitada kui nõiduse vägi. Kes kuri teab, mis sa mulle salamahti söögi või joogi sisse lisasid, kuni mul meel sinu järele hakkas käima. Kosilaste puudust ei olnud mul iial, ja kui ma kogemata õnnetusel sinu paljap-lise kimpu ei oleks juhtunud, võiksin ma täna emandatanus kaetud laua taga istuda. Sinu hooletu pärast pean nüüd nälga ja vaeva kannatama, kuni surm päästma tuleb. Et kõik meie lapsed ära surid, oli ka sinu süü, kes ei naise ega laste eest osanud muret kanda.“