Väike Illimar. Friedebert Tuglas
Читать онлайн книгу.
mis sellest kaugemal, oli ilma eraldi loata keelatud. Kuid sealt see huvitav maailm päris algaski. Siinpoolset tunti niikuinii, uusi asju võis kohata alles kaugemal. Ja sellepärast tõmbas ka Illimari sinna vastupanematu jõuga.
Kui ta nüüd linnumajast lahkus, polnud tal esiotsa küll seda keelatud mõtet. Ta oli pisut väsinud selle hommikupoole elamustest, lisaks huugas ta pea nii linnumaja häältest kui lõhnadest. Sellepärast tahtis ta minna ainult veel mõne sammu, kuni näeks üle järve viivat saks-silda ja härrastemaja teispool järve. Mitte raasugi rohkem…
Kuid ta ei kogenud esimest korda, kui tühjad on inimese kavatsused.
Tee läks ranna kõrgete puude all, ühel pool järve järsk kallas, teisel humalaisse kasvanud aed. Siin oli hämar ja vilu, kuid puude vahelt paistis päikese valgustatud järv. Selle vesi oli tõrvmust, läikides paiguti ometi silmipimestavalt. Kalda all mustasid poolenisti poris, poolenisti vees rampunud puujuured. Siin-seal rohetasid kalmuste ja kõõluslehtede laigud ning hundipurikaski oli alles roheline. Kõike seda vahtis Illimar huviga, tundes ühtlasi üksindushirmu.
Muld ta paljaste jalgade all paistis jahedana. Ta püüdis astudes kivikesi varvaste vahele võtta ja neid vette visata. Seda tegi vend, ja see oleks temagi mehisust tõstnud. Kuid nad langesid tal ikka rannamutta.
Nüüd paistis juba vastaskalda muru, ilupõõsaid ja nende tagant härrastemaja aknaid. Ja nüüd hakkas ka sild paistma, paljastudes ikka rohkem, nagu oleks ta roosakas keha pikemaks kasvanud. Ning nüüd oleks Illimargi peagu tagasi pööranud.
Kuid just siis nägi ta midagi valget üle vastasranna muru liikuvat. Jah, ei olnud kahtlustki, see oli kurg Joosep. Ja nüüd ei võinud ka Illimari äkilisest tagasiminekust enam juttugi olla.
Kes võis täielikult teada selle linnu lugu! Kord oli ta mõisa sattunud ja siia jäänudki. Ta tiib oli vigane olnud, ja kui see paranes, lõikasid nad ta sulgi lühemaks, nii et ta enam lennata ei saanud. Ta oli selle üle esiti väga vihane olnud, mässanud ja käratsenud, kuid siis leppinud. Ta ei läinud enam kuhugi kaugemale, ei suvel ega talvel. Või kuhu sa lähedki lausa jalamehena! Ta armastas nüüd väga inimeste seltsi. Kus aga rohkem rahvast koos, tööl või peol, ikka oli ta platsis. Ja oma rahvast, sugulasi ning sõpru tal ju enam ei olnudki. Oli nagu võõrasse kohta jäänud vananev inimene. Üldise arvamuse järgi pidi tema nimi olema Joosep. Kuidas teda aga ta omaste keskel oli kutsutud, seda ei teadnud keegi.
Ta oli tark ja tasakaalukas loom. Ainult teeradadest ta suurt ei hoolinud, vaid läks ikka oma sihti mööda. Nii astus ta nüüdki põiki üle muru, otsejoones järve randa. Tema kombeid juba tunti, eriti ta söömakommet. Kui talle köögis midagi anti, siis ei hakanud ta seda kunagi kohe sööma, vaid läks kõigepealt randa, kastis saagi vette ja hakkas siis alles uurima, kas see üldse süüa kõlbas. Illimar ei näinud kauguse pärast, kas ta praegugi midagi noka vahel kandis. Kuid ta asjalikust sammust võis seda ometi arvata.
Nüüd jõudis Joosep järve randa ja lähenes veele. Illimari ärevus kasvas, nii et ta pidi otse maha kükitama! Jah, Joosepil oli midagi valget põiki noka vahel, ta kastis selle vette ja poetas siis liivale. Ta vaatas seda kord ühe, kord teise silmaga, käänates oma suurt pead. Ja siis sai ta väga pahaseks! Ta plagistas paar korda oma nokka ja tegi isegi tiivakontsudega mõne ägeda liigutuse. Teda oli jällegi narritud, talle oli täitsa paljas kont noka vahele pistetud! See vihastas teda nõnda, et ta ei tahtnud enam köögi poole vaadatagi. Ta tõusis üles kaldale, peatus, vahtis mõne hetke üle järve ja hakkas siis kähku silla poole marssima. Ta oli siinpool kindlasti midagi huvitavat näinud.
Illimar jälgis teda kogu aeg silmadega, ja talle enesele tähelepanematult hakkasid ta jaladki kure suuna kohaselt liikuma. See kadus küll hetkeks puude varju, kuid just samal hetkel kuulis Illimar lähedalt inimeste hääli ja nende hulgas üllataval kombel ka oma isa häält. Jah, isa pidi ühes meestega viinakeldri juures olema! Ning neid oligi kurg Joosep üle järve näinud.
Viinakelder oli juba siinsamas, paari põõsa taga. Õieti oli see mõisa suur kiviait, mille üks ots oli pööratud järve poole. Ja sealt otsast viiski sissekäik viinakeldrisse aida all.
Kui Illimar pärale jõudis, oli seal suur tegevus käimas. Keldri lähedal seisis paar plaanvankrit, kärbeste käes trampivail hobustel kaeratorbikud peas. Keldri mõlemad uksepooled olid pärani ja must võlvialune lahti vaatamiseks. Mehed pusklesid seal hämaruses, ähkisid ja ohkisid. Niipalju kui Illimar neid nägi, olid nad kõik tema tuttavad ja sõbrad. Sealsamas oli ka ta isa ja juhatas asja käiku. Kuid kirjutaja istus ukse lähedal kastil ja märkis oma raamatusse, mis tal märkida oli. Aeg-ajalt ilmusid nad aga kõik jumala päikese alla, pühkisid higi, tõmbasid hinge ja rääkisid ühtteist, mis töösse ei puutunud. Sest töö viinakeldris oli ikkagi midagi muud kui harilik töö.
„Noh, poiss, sina ka siin!” ütles isa Illimari nähes. Rohkem ta ei öelnud, kuid sellestki jatkus. See polnud igatahes mitte keeld. Kuid kui isa ei keelanud, siis ei vajanud ka ema enam mingit aruannet. See oli juba kord nii. Sest isa käis üle kõige.
Samal hetkel lõi isa pilgu silla poole, ja ta nägu läks naerule. Sealt lähenes Joosep ja silmitses teraselt keldri ees seisvat salka. Ta ei peatanud ega kiirustanud sammu. Ta tahtis vaid kõigepealt näha, kes need seal õieti on. Ja ta näis rahule jäävat: kõik puha oma rahvas. Kui ta juba õieti lähedal oli, pööras isa selja ja tegi, nagu ei näekski ta võõrast. Kuid see ei lasknud end petta. Ta lähenes isale selja tagant, pistis noka ta kuue taskusse ja tõmbas sealt leivatüki välja. Ta teadis nii kindlasti, et seal seda just tema jaoks hoitigi. Ja kõik naersid. Joosep aga astus niisama aeglaselt randa, kastis palukese vette ja sõi selle. Ta klõbistas nokka: see oli siiski midagi muud kui köögitüdrukute narritembud! Ja siis tuli ta jälle ukse juurde.
Töö keldris algas uuesti. Illimar seisis ühel pool, Joosep teisel pool ukse kõrval. Nii piilusid nad võlvialuste hämarusse. Aina vaadid ja vaadid, suured ja väikesed, mida ühest teise veeretati ning üksteise peale kuhjati. Seal ähkisid mehed ja sealt hüüdis isa kirjutajale numbreid. Oleks tahtnud kogu seda toimetust lähemalt näha. Kuid oli midagi, mis peletas nii Illimari kui Joosepit. See oli keldri lõhn, midagi jahedat ja imalat, kanget ning vänget. Seesugust polnud kuskil mujal, isegi mitte viinavabrikus eneses. Ta voolas pilvena uksest ja levis isegi ümbrusse. Ja Illimar oli kuulnud, et juba paljas see lõhngi purju paneb. Ning need seal sees polnudki enam täitsa kained. Oli midagi isesugust nende käitumises, isegi isa omas, kes ometi kunagi ei joonud. Ja Illimar nuusutas keldri lõhna ning mõtles: kas peaks see väljaski mõjuma? See mõte hirmutas, kuid oli ka veidralt veetlev. Ta vaatas Joosepit: see seisis harkis jalu, õlaga vastu seina, nokk pisut lahti, silmad suletud…
Äkki hüüdis Saaremaa Riidu lävele astudes:
„Meile tuleb veel teisigi võõraid!”
„Kesse?” küsiti keldrist.
„Eks ikke va Hull-Juhan.”
„No siis saab jällegi nalja!”
Sealt ta lähenesid, see uus võõras. See oli pikk, kõhetu mees, uhke otsaesisega. Kuid sellest hoolimata oli ta nimi Hull-Juhan, ja temast arvati, et ta enam rumalamaks ega targemaks ei lähe. Pidi juba selle mõistuse-piskuga läbi ajama, mis talle kord oli antud. Ja seda polnud palju, nagu taipas Illimar, taipas, võib olla, isegi kurg Joosep. Ta polnud enam noor, ta meelekohad hakkasid juba halliks minema. Ainult ta kongis nina näis veel kasvavat ja ikka rohkem ta härrandlikku sünnipära avaldavat. Nii arvati nimelt mõisas. Sest ta ema oli olnud toatüdruk, aga isast ei teatud midagi. Ja mõisas teda peeti, nagu oleks ta igavesti siia kuulunud.
Ta ei teinud kellelegi paha, kui teda ei ärritatud. Kuid tal olid omad kombed, oma jonnakus ja isegi oma uhkus. Ta ei kannatanud nimelt kübaraid ja saapaid, ei mingit peakatet ega jalatsit. Need näisid talle otse kehalist valu tegevat. Oli see suvel või talvel, ta käis palja päi ja palja jalu. Kübarat ei pannud ta vabatahtlikult kunagi pähe. Ja ainult suurima pakasega nõustus ta kottasid kandma. Kuid seda peeti siis ka külma mõõdupuuks. „Nii käre, et Hull-Juhangi juba saapaid kannab,” öeldi mõisas. Kuid seda mööda polnud ka ta jalad enam kellegi inimese jalad, vaid pigemini kabjad. Nad olid kõvad ja mustad nagu malmist.
Ta suurimaks kireks oli viin. Seda sai ta harva, ainult