Jo käes oli sügise jahe,

      Kuu lõikuse, rehtede aad,

      Tuul lõõtsutas, lääsine, lahe,

      Võililled jo peitsivad maad,

      Kus meelind kohmetu uitis,

      Pilv, paisudes, pää üle luitis.

      Ja purjetav pilvede rida,

      Mis kihutas vallatu lääs,

      Läks hõljudes nii kohe ida,

      Tuullaevad hoo hullava käes.

      Maad piki roomasid vilud

      Ja valguse laigud ja pilud.

      Poiss väikene varjusid taotas,

      Mis kandis ta mannetu jooks,

      Käed pilvesid kohe ta laotas,

      Kui lehvitaks tiibu ta hooks,

      Ei jõudnud ta pilvesid taota,

      Tal varjudki tulivad kaota.

      Veel nüüdki püüab ta pilvi

      Ja taevaid taotab ta meel,

      Täht imelik hurmab ta silmi,

      Pilk otsatu kauguse teel.

      Ta ea, elu, üürid see täidab,

      Ta silmad see õnnega läidab.

      Liig kaua olen kuulnud

      Ma kella kumedad,

      Liig kaua üle tuulnud

      Must nutu kahinad,

      Nüüd tahan silmad tõsta

      Ma kohe valgust, suurt,

      Kõik valud hingest mõsta,

      Taas tunda elu juurt,

      Ja rõõmu valget südames,

      Maailma laia silme ees.

      Nüüd tahan imetleda

      Maist elu, sallida,

      Ja kõike suvatseda,

      Ei kuigi vihata,

      Ja ikka ihastuda

      Ea lühikese hüüst,

      Ta ette kummarduda,

      Ei kõneleda süüst,

      Sest elu kõige suurem muust,

      Õnn maine kõrgem taevast, kuust!

      Ja tahan ülistada

      Maad ainsat, inimsust,

      Uut päeva ülendada

      Kesk kõige kaduvust

      Ja elu iginoorust

      Ja igist elupuud.

      Suurt häädust, hellust, voorust,

      Mis ringivad kõik kuud,

      Kõik päevad kuldsed inimsoo.

      Kõik mõtted igaviku voo.

      Ma tahan tunnistada

      Nüüd armukäsku hääd,

      Ta imet mitut sada,

      Kus peidetud kõik väed,

      Suurt häädust armastada

      Ja teda hellida,

      Häält armu kuulda saada,

      Mis täidab taeva, maa,

      Ta ainus, igavene, suur

      Kui Elupuu, ta kuldne juur.

      Ma tahan armastada

      Vaid elu, igist, maist,

      Kuualust, ealist rada,

      Suurt armastuses naist,

      Ja õnne silmapaaris,

      Neis ilu, elutuld,

      Suurt ime nende kaaris,

      Veel enam, kui kõik muld:

      On õnneks loodud Maa, ta pind,

      Ja õnsust tundma kuum mu rind.

      On Elu, põgus, maine,

      Vaid ainus tõelisus,

      Suur Armastuse laine –

      See Elu, vägi, uus,

      Ta Elu mõte, valgus,

      Vaid ainus elu väärt,

      Kui Olu imealgus

      Kesk igaviku äärt,

      On Armastus suur elu tuum

      Kesk Tühjust, kus on ilmaruum.

      Laul, helk kui teispoolt aegu,

      Suist, veervast päikesest,

      Viis helisev veel praegu

      Neist suve soojadest

      On jäänd mu meele, keele,

      Mu eluraale, teele

      Veel järge helisema

      Ja ilutsema

      Kui kustuv päeva kiir,

      Vee helkiv viir

      All Kuivastu

      Ja Suure Väina suu.

      „Kui juba pala päike

      on alla veerenud…”

      Nii kuulsin, laps ma väike,

      Siis laulu, unustud,

      Mis kõlas siis neil rännul

      Sui õhtul, päeva kannul,

      Ta pikka alanedes,

      Vee leegitsedes

      Sääl merel sinakal

      Ja päeva all,

      Kus taeva rand

      End oli kullatand.

      Veel nüüdki tunnen sooja

      Ma rinnus päeva teest,

      Mis merre vaibus looja,

      Läks punapilvedest,

      Ja taevas oli selge

      Ja õhtu soe ja helge.

      Ja tundus ime armas

      Siis ema parmas

      Ja rõõmus lapse meel

      Sui veeru eel,

      Täis õnne rind

      Ja kauge vete pind.

      Ja kuskil kostis kaja,

      Laul veervast päikesest,

      Hääl,