Kõigi vastu. Kriis NSV Liidus ja võitlus võimu pärast riigi juhtkonnas esimesel sõjajärgsel aastakümne. Виктор Суворов
Читать онлайн книгу.
võetud kohustused astuda välja Poola poolel?
GB vanemmajor vastas kindlalt: täidab.
3. septembril 1939. aastal kuulutasid Suurbritannia ja Prantsusmaa Saksamaale sõja.
4. septembril 1939. aastal omistati Ukraina siseasjade rahvakomissarile Ivan Aleksandrovitš Serovile riikliku julgeoleku 3. järgu komissari auaste.
17. septembril 1939. aastal tungisid Punaarmee väeüksused Poola territooriumile. Nii Hruštšovil kui ka Serovil tuli kõvasti tööd rügada selleks, et teha ühendatud territooriumide kodanikud õnnelikuks, et panna neid armastama uut kodumaad nimega Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit. Retsept oli lihtne ja kindel: halvad hävitada, siis jäävad üksnes head.
Seltsimees Hruštšovil olid sellel alal suured kogemused. 1937. aastal andis seltsimees Stalin oblastite, kraide ja vabariikide esimestele sekretäridele loa helge tuleviku ehitamist segavate vaenlaste hävitamiseks. Määras igaühele normi. Kuid sekretäridele oli sellest vähe.
Kohe hakkasid KK poliitbüroosse tulema palved kõigilt sekretäridelt – kui palju kellel oli vaja maha lasta või istuma panna. Huvitav, et verejanult oli esimeseks Nikita Sergejevitš Hruštšov. Säilinud on dokumendid: 1937. aastal suutis ta Moskva oblastis leida 20 000 mahalaskmisele kuuluvat „kulakut”. Kust neid nii palju Moskva ümbrusse tekkis, ja veel viis aastat pärast kollektiviseerimist? Sedasama kordas ta Ukrainas. (Krasnaja Zvezda, 20. september 2006. a.)
Tuleb silmas pidada, et 1953. aastal, kui Hruštšov sai Nõukogude Liidu peremeheks, käskis ta esimese asjana tühjendada arhiivid, hävitades kõik oma tormilise tegevuse jäljed rahvavaenlaste hävitamisel. See, millest räägib „Krasnaja Zvezda”, on vaid juhuslikult, hooletusest säilinud tunnistus Hruštšovi isikliku panuse kohta rahvavaenlaste hävitamisel.
Ja vaat mis on huvitav. Nõukogude Liidus oli Teise maailmasõja eel 11 liiduvabariiki. Neist üheksas sattusid vabariiklike kommunistlike parteide esimesed sekretärid, kes mangusid Stalinilt mahalaskmiste limiidi suurendamist, pärast ise proletaarse õigusemõistmise karistava kirve alla. Neile tulid vahetuseks uued sekretärid, kes samuti lasksid maha ja panid istuma, palusid suurendada limiiti, lasksid uuesti maha ja panid istuma, aga pärast pandi nad ise istuma ning lõpuks said samuti kuuli kuklasse. Ja ainult kahes vabariigis elasid esimesed sekretärid edukalt üle 1937. ja 1938. aasta: Beria Gruusias ja Hruštšov Ukrainas.
Hruštšov ja Beria polnud mitte lihtsalt punase terrori eesrindlased, vaid veel ka väga kavalad poisid – muidu oleks mõlemad jaganud oma kolleegide saatust.
Kui jutt juba läks sõjaeelsele perioodile, lisan ma pehme pintslikesega kergelt värvi Nikita Sergejevitš Hruštšovi portreele.
10. juulil 1937. aastal võttis ÜK(b)P poliitbüroo vastu otsuse oblastite „troikade” loomise kohta. Igasse „troikasse” kuulus kohaliku NKVD ülem, prokurör ja vastava rajooni, oblasti, krai või vabariigi parteisekretär. Kõik kahtlased kodanikud jagati „troika” otsusega esimesse ja teise kategooriasse. Need, kes sattusid esimesse kategooriasse, lasti maha, teise omad pandi pikaks ajaks istuma. „Troikad” tegid detailidesse süvenemata kohtuotsuseid nimekirjade kaupa, kuhu kuulus sadu inimesi.
Kommunistliku partei keskkomiteest saadeti kõikidesse vabariikidesse, kraidesse, oblastitesse ja rajoonidesse järelepärimised: milline on „troika” personaalne koosseis, millise mahalaskmiste limiidi peate vajalikuks alustuseks kehtestada? Saanud kohtadelt vastused, kinnitas keskkomitee saatuste üle otsustajate koosseisu ja esialgse limiidi.
Poliitbüroo otsuse 10. juulist 1937. aastast punkt 12 määras ühe sellise „troika” koosseisu: Moskva oblastis: koosseisus sm-d Redens, Maslov, Hruštšov.
Sama punkt kinnitas Moskva oblasti „troika” esimese otsuse 6500 inimese mahalaskmisest ja 32 805 inimese väljasaatmisest riigi kaugetesse rajoonidesse (Molotov, Malenkov, Kaganovitš. 1957. NLKP KK juulipleenumi stenogramm ja teised dokumendid. Москва: Международный фонд „Демократия”, 1998, lk 747).2
Analüüsigem selle „troika” personaalset koosseisu. Hindame seltsimees Hruštšovi kolleege, kellega koos ta puhastas Moskvat ja Moskva oblastit spioonidest ja kahjuritest, kontrrevolutsionääridest, terroristidest ja diversantidest.
Seltsimees Redens, Stanislav Frantsevitš. Siin on tema võitlustee: VTšK-s 1918. aastast. Moskva tšekaa uurija. Seltsimees Dzeržinski isiklik sekretär. Odessa kubermangu tšekaa esimees. Krimmi kubermangu tšekaa esimees. Musta ja Aasovi mere mereväe eriosakonna ülem. Dzeržinski abi kõrgema rahvamajandusnõukogu juhtimisel. Taga-Kaukaasia GPU esimees. Valgevene GPU esimees. Ukraina GPU esimees. Moskva oblasti NKVD ülem. GB 1. järgu komissar. Abielus Stalini naiseõe Anna Allilujevaga. Üks Zinovjevi ja Kamenevi protsessi organisaatoreid. 20. jaanuaril 1938. aastal nimetatud Kasahstani siseasjade rahvakomissariks. Arreteeritud 22. novembril 1938. aastal. Tunnistati süüdi spionaažis Poola luure kasuks, aga samuti selles, et oli osaliseks vandenõulaste organisatsioonis NKVD süsteemis, viis selle ülesandel läbi vaenulikku tegevust, mis oli suunatud partei-nõukogude kaadri hävitamisele, viis läbi massilisi Nõukogude kodanike põhjendamatuid arreteerimisi, kellest paljud maha lasti. Seltsimees Redens lasti maha 12. veebruaril 1940. aastal.
Teine „troika” liige: Maslov, Konstantin Ippolitovitš, Moskva prokurör. Arreteeriti 3. juulil 1938. aastal. Tunnistati süüdi selles, et oli kontrrevolutsioonilise parem-trotskistliku kahjurliku terroristliku organisatsiooni aktiivne liige, mis eksisteeris Moskva linna ja oblasti prokuratuuris, viis läbi õõnestustegevust, kuulus terroristliku võitlusgrupi koosseisu, mis valmistas ette terroriakte ÜK(b)P ja Nõukogude valitsuse juhtide vastu. 7. märtsil 1939. aastal mõisteti kodanik Maslov, K. I. süüdi ja lasti samal päeval maha. Koos temaga lasti maha tema asetäitjad Koblenz, V. I. ja Jevzerihhin, I. N.
Hindame: seltsimehed Redens, Maslov ja Hruštšov otsisid innukalt rahvavaenlasi ja hävitasid neid lööktempos paljude tuhandete kaupa. Ja näe, selgus, et Redens on Poola spioon, vandenõulane; ta arreteeris ebaseaduslikult Nõukogude inimesi ja laskis neid maha! Maslov – terrorist, kes valmistas ette atentaati maailma esimese sotsialistliku riigi juhtide vastu!
Koos kahjuri ja spiooni Redensiga, koos terrorist Masloviga töötas seltsimees Hruštšov; ta kirjutas alla nendele samadele tohututele nimekirjadele sadade nimedega, süvenemata süüdistuste sisusse ja omamata isegi füüsiliselt võimalust lugeda läbi sellist hulka ülekuulamistel välja pekstud tunnistusi. Kuid Redensile ja Maslovile – kõrgeim määr, Hruštšovile – ametikõrgendus.
Hruštšovist võib rääkida mida tahes, kuid igaühele on selge: ta pole loll. Vähemalt sellel ajal ta loll ei olnud.
NKVD peamine ülesanne on võitlus rahvavaenlastega. 2. septembril 1939. aastal Kiievise saabunud uus Ukraina siseasjade rahvakomissar seltsimees Serov sattus õige ülema käsutusse. Selle juurde, kes pidas sellist võitlust vahetpidamata ja halastamatult.
Hruštšov ja Serov mõistsid teineteist. Koostöö laabus.
26. aprillil 1940. aastal avaldati NSV Liidu Ülemnõukogu presiidiumi ukaas suure grupi tšekistide autasustamisest. Mille eest neid autasustati, ei täpsustatud; teatati lihtsalt: „suurte teenete eest, kindlustades…”.
Tegelikult autasustati neid tuhandete Poola ohvitseride mahalaskmise eest. Ordeniga autasustatute nimekirjas olid NKVD valitsuste ülemad:
• Kalinini oblast – GB major Tokarev, D. S.
• Smolenski oblast – GB kapten Kuprijanov, J. I.
• Harkovi oblast – GB major Safonov, P. S.
Need on nende samade oblastite UNKVD ülemad, kust hiljem leitakse massihauad:
• Kalinini oblastis Mednoje küla ümbruskonnas NKVD polügoonil maha lastud Poola ohvitserid ja Ostaškovi laagri vangid;
• Smolenski oblastis Katõni metsas Katõni küla lähedal massiliselt maha lastud Poola kodanikke;
• Harkovi oblastis
Asi oli veel hullem – kinnitati 2000 kulaku ja 6500 kriminaalkurjategija mahalaskmine ning 32 805 inimese väljasaatmine, s.h 5869 kulakut ja 26 936 kriminaali. – Tõlkija märkus.