Varjude allee. Artur I. Erich
Читать онлайн книгу.
ise palus, et Greta veel sinna võiks jääda ja haigele tädile raamatut ette loeks. Nii on Luulel tüli asemel hoopis abiline majas. See viimane polnudki vale, kuna pisi-Gretale meeldis ju tõepoolest vanatädile ette lugeda.
Et mitte valskusega vahele jääda, tuli ka Luule asjaga kurssi viia. Õele sai ta helistada küll alles siis, kui mees duši all oli. Luule kuulas ta kiirustava jutu ära ning andis kidakeelse lubaduse teda mitte reeta. Ent kui nad mõne päeva pärast isiklikult kohtusid, tegi Luule talle etteheiteid, vist oma vanema õe õigustega. See ainult pahandas Lehtit ja lisas õe vastu niigi juba kogunenud trotsi. Kuidas tohtis Luule, ise eluvõõras ja ajast nii maha jäänud, teda kritiseerida. Siiani oli just tema püüdnud vanemat õde suunata ja talle elukogemusi jagada. Juba sest ajast, kui õde Venemaalt ärapööratult tagasi saabus. Nüüd toonitas seesama õde, kes käitus ise kui arg hiireke, et elus on kõige tähtsam ausus. Kas ta siis sedagi pole tänapäeva elus kogenud, et nagu paljus muus, valitseb aususestki suur defitsiit. „Kas su enda abielus on siis vaid ausus?” küsis ta Luulelt irooniliselt. „Jah, absoluutselt,” vastas Luule kindlalt. „Ega seal muud leidugi!” nähvas Lehti vastu ja tahtnuks veel lisada, et Luule võiks ainult enda eest rääkida, Elduri peale mitte nii kindel olles, pealegi kui tädi hooldamise tõttu mehe jaoks aega ei jätkugi. Ent jättis selle siiski välja ütlemata.
Olles õe suu läbi epistlit pidanud taluma, mõtles Lehti, et mida Luule siis veel ütleks, kui teaks, et selles draamas ka Helve mehele roll on antud. Ja Lehti siunas veidi iseennast – milleks üldse seda tolmu üleskeerutamist ja alandust enam tarvis, kui niikuinii varsti kõik avalikuks saab.
Igal hommikul ärgates uskus Lehti, et just täna on see päev, mil ta oma mehele kõik üles tunnistab. Kuid ikka ja jälle leidis ta põhjusi, et jutuajamist edasi lükata. Kas oli mehel pakiline töö käsil, ja ta ei tahtnud teda segada, ehk siis oli Greta kodus või pidi kohe-kohe koju jõudma. Kord võttis ta juba otsustavalt mehe kirjutuslaua kõrval istet, et lõpuks silmast-silma kõik hingelt ära rääkida. Ent märgates Vallo näol kurbuse varju, jäi seegi kord pihtimata. Ja siis otsustas ta, et kuulab enne ära, kuis Ränil Helvega suhete klaarimine läks ning alles pärast seda teatab nende ühisest otsusest ka oma mehele. Seni kaalus ja planeeris ta oma tulevast elu vaid mõttes. Kuhu nad elama asuvad? Praegune neljatoaline korter oleks ju hästi sobinud, kuid kuhu siis Vallo läheb? Enne abiellumist oli Vallo oma tädi juures elanud. Kuid pärast tädi surma võttis riik korteri ära. Aga Pärnu vanaema maja kuulus ju osaliselt talle. Ehk nõustuks Vallo Pärnu kolima? Või teeks seda ise, ühtlasi saaks siis eemale kõigist sugulastest ja nende vältimatust halvakspanust. Ent siis peaksid nad ju mõlemad töökohti vahetama. Mõnikord, harva vaid, tuli üks kiuslik mõttelend – kas ta toimis ikka õigesti?
Päevad aga veeresid oma tavalist rada ja Ränilt polnud veel midagi kuulda. Et ainult temaga midagi halba poleks juhtunud, hakkas Lehti juba muretsema. Ehk oli mees haigestunud? Ta ise ei tahtnud Ränile helistada, ka haiglasse mitte. Ta polnud seda kunagi teinud. Oma töö juures aga võpatas ta iga telefonihelina peale, kuid Räni ei helistanud. Töölt ruttas ta kohe koju, et ise kättesaadav olla.
Nii tabas teda kodus hoopis tädi Meeri, kellest ta igal teisel juhul rõõmu oleks tundnud. Oli ju Meeri peale Alla ärasõitu ainus tädi siinmail. Täna aga tundus Meeri ootamatu külaskäik halva endena.Meeri tõmbas pikkamööda käest pitskindad, mida ta soojadele ilmadele vaatamata suve läbi kandis. Siis, vaadates mõtlikult oma hoolitsetud kätt, ütles: „Mul pole häid uudiseid.”
„Mis siis juhtunud on?” küsis Lehti, ehkki arvas juba niigi, et nüüd tuleb küll juttu temast endast ja Meeri tütremehest. „Võta palun istet, muidu viid meie lapse une ära.”
Meeri istus.
„Kuidas su silmadega on?” küsis Lehti.
„Aitäh küsimast, üks ikka näeb veel,” vastas Meeri napisõnaliselt. Pool aastat tagasi oli ta silma võrkkest rebenenud, mida küll opereeriti, kahjuks aga ebaõnnestunult. Kuid see ei paistnud tema hoolitsetud näost välja ja ta ei armastanud sellest ka kõnelda.
„Kas soovid midagi juua?”
„Aitäh, tass kohvi kuluks ära küll.”
Lehti ruttas kööki ja pani kannu tulele. Sealjuures arutles ta omas mõttes igasuguseid võimalikke stsenaariume, mis võiksid Meeri tuleku põhjuseks olla. Kaalukeel langes oletuse poole, et Helve saatis oma ema paluma, et täditütar ta mehe rahule jätaks. Ise ei julgenud tulla, mõtles Lehti ja kõverdas põlglikult huuli.
Niikaua, kui kohv tõmbas, sai ta end koguda, olles kindel, et ütleb julgelt ning väärikalt, et rääkigu teised, mida heaks arvavad, kuid nemad jäävad Räniga oma otsuse juurde kindlaks.
Lehti asetas tassid koos küpsisekausiga lauale.
„Palun, ole lahke, midagi paremat mul kodus pole.”
„Sellest on tuhandeks küll. Ma ei võtnud midagi külakostiks kaasagi, mõtlesin, et see pole kohvivisiit, vaid üks piinlik jutuajamine…” Meeri vaikis.
Lehti samuti. Ta ootas rahulikult, sest teadis ju, mis tulema peab, tuleb niikuinii.
Meeri tõstis tassi huulteni, rüüpas sõõmu ja kiitis nagu kasvatatud inimene harjunud oli: „Väga maitsev kohv!” Siis ohkas ta vaevukuuldavalt ning alustaski sellest, mida Lehti südamevärinal oodanud oligi: „Helvel on oma mehega suuri probleeme…” Ta kõne katkes, pilk mõtlikult Lehtile suunatud.
Lehti kannatas vaikides tädi pilgu välja, mõeldes sealjuures, et saagu see jutuajamine ja kogu lugu kord juba ühele poole.
„Tulin õigupärast sinult midagi paluma, Lehtike! Helve tahtis küll ise tulla, kuid ta on ikka veel depressioonis ja ma lubasin, et käin täna sinu juures ära.”
Lehti pidi taas täditütart omas mõttes halvustama – täiskasvanud naine saadab ema oma suhteid klaarima.
„Aga enne pean sulle kõik ära rääkima, siis alles mõistad mu palve tähtsust…”
Lehti noogutas. Rääkigu ükskord juba!
„Nagu sa ise tead, on vaene Helve pidanud Räni pärast tihti südant valutama. Kord ta juba andestas talle ja oli koguni nii suuremeelne, et võttis mehe väljaspool abielu sündinud poisi oma perekonda. Iga naine sellega juba hakkama ei saaks!” Meeri otsis teise näost kinnitust. Ent kui Lehti ilme osavõtmatuks jäi, jätkas ta: „Ma ei ütle, et teine Peeter poleks tore poiss, ta on armas laps ja Helve hoiab teda täpselt samuti nagu enda lapsigi. Aga ära sa arva, et Räni oskab tänulik olla, ei! Kes juba paadunud Casanova on, see selleks ka jääb. Nüüd oli tal jällegi uus armulugu.” Meeri katkestas ning tõstis tassi taas suu juurde, hoides väikest sõrme graatsiliselt tassist eemal.
Seda tuttavat žesti märgates, surus Lehti piinlikule olukorrale vaatamata huultele kerkiva muige vägisi maha – Meeri jäi igas olukorras daamilikult väljapeetuks. Kuid siiski, midagi oli täna teisiti – tassi tagasi pannes värises Meeri käsi kergelt. Oli see ärevusest või koguni ealine paratamatus?
„Tuleb välja, et ta viimane armulugu, mida Helve uneski aimata ei osanud, on kestnud juba päris tükk aega,” jätkas Meeri.
Liigagi kaua, ammu oleks pidanud asjad sirgeks rääkima – täiendas Lehti teda omas mõttes.
„Nüüd lõpuks tunnistas Räni sellegi kõrvalhüppe üles. Ma imestan, kuidas Helve talle veel andestada suudab.”
Andestada? Kas Helve andestab neile? Juba tädi pihtimuse alguses hakkas Lehtit miski häirima ja see süvenes iga lausega veelgi. Miks tädi temast kui hoopis kõrvalisest isikust kõneleb? On see ehk mingi eriline taktika?
„Mina isiklikult pooldaksin, et Helve ära lahutaks. Kaua sa ikka sellisele täkule, vabanda mu väljendit, aga teist sõna ma selle mehe kohta küll ei leia, andeks jõuad anda.”
Nüüd muigas Lehti juba avalikult, sest see oli esimene kord, kui ta Meeri suust sellist keelekasutust kuulis. Kuigi teisalt riivas teda, et tädi Ränist selliste sõnadega rääkis.
„Kuid mina ei sega end tütre ellu. Tahab andestada, siis andestagu. Küllap apelleerib sellele,